Tundsin end terve suve jooksul ESIMEST korda KASULIKUNA. Jah, mina tundsin ennast kasulikuna inimestele minu ümber, minu perekonnale. Minetasin isekuse üheks päevaks ja loodan, et ehk kauemakski, usun, et suudan. First of all, ma ärkasin üles kell KAHEKSA. Yeah. Ja uskumatult, lausa uskumatult mõnus oli. Nii arvas ka minu läpakas ja 3G netipulk - sain 5/10-se ühendusega üllatavalt kiiresti varahommikuste asjaajamistega tegeleda. Kahju vaid sellest, et mõistus oli veel suhteliselt tuim - nii ei suutnud ma otsustada, mida veel teha peale facebooki ja google'sse igasuguste tobeduste sisestamise ("would like to turn my hair colour into the brownest reddish darkest brown, though don't want the red part to show off... particularly"). Seega ma lihtsalt sulgesin parima võimaliku ühenduse ja järgmised kolm tundi visklesin ma voodis täie volüümiga muusika taktis. Nüüd, vaid tunnike enne homset päeva, mis on aegamööda kujunenud mu tavaliseks arvutis olemise kellaajaks, meenusid mulle need miljon asja, mis on vaja ära teha/tsekkida/nsm vaadata. Nsm on VIP. Actually, VIT. You see, because of my connection I can't look up whether there actually exists VIT or not. Whatever, it now does. Everything exists in my world.
Räägiks nüüd, et mis ma siis kasulikku tegin. Ma ei suuda uskuda, kui pikk päev tegelikult on. Tavaliselt ma ju lihtsalt olesklen, seepärast ilmselt tundubki, et aeg lihtsalt kaob käest, aga täna oli kõik vastupidi. Ma vaatasin hommikul veel kaks tundi telekat, mingit sõjaoperatsiooni rekonstruktsiooni aastast 2000. Umbes samal ajal sõitsin ma pool tundi trenažööriga, pidin tegema intensiivselt, nagu ma endale juba mitmendat nädalat järjest luban (iga päev trenažööril pool tundi kiiret sõitu), kuid sellest teostatud on vaid mõned korrad, sest ma olen lihtsalt üks viril tahtejõuetu sitahäda. Aga see selleks, pool tundi väntasin siiski välja, mis sest, et samal kiirusel nagu mu vanaema seda teeb. Siis lõin ma end üles, sest pidin minema söögikohta pilli mängima minema. Või vähemalt selline plaan mul oli... Jõudsin sinna, rahvast polnud. They told me it was the high season. Yeah, keep on believing what people tell you, just keep on believing. Tulin tagasi, sain vanaemalt käsu viia pesu kuivama. "Muidugi sa teed seda, aga muidugi. Kuidas saaksidki sa muidu kasulik olla?" kordasin ma endale ja tegin töö ära. Söögikohas 12/24 töötav ema ütles, et vanaema olevat suvikõrvitsa püreesuppi tahtnud, et ma võiksin teha. "Muidugi sa teed seda, aga muidugi. Kuidas saaksidki sa muidu kasulik olla?" lausus hääleke mu peas. Ema ütles paar koostisainet ja juba olingi ma endalegi üllatava kiirusega haaranud kaks pirakat suvikõrvitsat, ämbri, kausi ja noa ning sättinud end teleka ette America's Next Top Modelit vaatama. Mingid poolesentimeetrised koored tulid, aga olgem ausad - polnud ma ju varem midagi taolist teinud. Teleka ette saabus ka saumikser ning nii tegingi ma oma elu esimese supi (ei suuda eriti mäletada, et varem oleks teinud...) hoopiski elutoas, mitte köögis, mida järeldaks loogika. Pritsis, hihi, pritsis. Aga mitte palju. Telekas oli enivei kütkestavam, aga kuidas muidu oleks ma saanudki kasulik olla? Reklaamipausidel lisasin vett ja tõin veel suvikõrvitsat ja muudkui püreestasin. Neljaosaline saade Marilyn Monroe eluloost oli väääga palju kütkestavam kui modellihakatistelt nippide õppimine. Venis, muudkui venis see supi tegemine. Vanaema käis korraks, kurtis tühja kõhu üle ja uuris, miks ma kaks tundi suvikõrvitsat püreestanud olen. Millalgi lõppes mu lemmiksaade ja suundusin kööki lisama soola, pipart, tilli, basiilikut (spinatit oli ka vaja, aga ei mina ega ka vanaema ei teadnud, kust saada seda meie aiast, see on ema rida + ma arvan, et ma ei tunneks ilma maitsmata äragi seda). Kuidagi faking ilase maitsega oli see läga, seega lisasin oma vana head lemmikut, nostalgilist Vegetat, mmmm. Siis valasin oksevärvi segu potti ja lasin keema. Rohkem ei osanudki nagu midagi teha, segasin ja vaatasin leemest välja paisuvaid mulle. Kui möödus juba tubli tükk aega hetkest, mil supikeetmist alustanud olin, mõtlesin, et sööks seda. Maitse oli.. toores, aga noh, kuidas ta oleks saanudki küps olla? Teatasin söömisvalmist supist ka vanaemale, tõstsin meile portsud ja minu suureks rõõmuks oli vanaema hommikul linnast tumedaid seemnekukleid toonud, mida oli alles.... tatararaaaa täpselt kaks! Ideaalne, ka tippkokkade poolt tunnustatud kooslus. Siiski elementaarne... aga noh, mida mina kokakunstist tean ah? Vaid seda ehk, et kokkamine on tõepoolest kunst - igaühel on oma lähenemine ja oma maitse.
Rääkisime vanaemaga, nii irooniline kui see ka poleks, suppidest. Tema lemmikud on kahtlemata Vene supid, millest tuntumad seljanka ja boršisupp. Aga enne seda mulle teatavaks tegemist ütles ta, et välismaa restoranides pakuti talle alati püreesuppi, Bulgaarias, Rumeenias, Egiptuses, mitte kuskillgi neist kohtadest ei maitsenud talle see, aga minu supp (!) maitsvat talle tõepoolest, vaid liiga piprane ehk, aga see on juba minu isiklik eelistus, mis niigi mahasurutud oli (oma supi kuhjasin ma veelgi ohtramalt pipraga üle). Ütles ta mis ta ütles, ilmselt vaid minu rõõmustamiseks. Supp oli küll söödav, aga olgem ausad - ila ta oli ja ilaks ta jäi. Seekord ei suutnud imetegija Vegeta ka seda päästa. Kuid ohtralt pipart ja mõnus seemnekukkel küll. Vähemalt minu jaoks. Aga ma söön kõike. Päriselt ka.
Olles lõpetanud, mainis vanaema, et nii hea, justkui restoranis - toit tehakse valmis ja nõud pestakse ka hiljem ära. Muidugi, tema peab ju iga paganama päev süüa tegema nagu mingi loom, rääkimata köögi ja muu üüratu majapidamise kasimisest. Minu väike heategu tõi talle naeratuse näole. Eks ole see andmise rõõm ikka palju suurem ja sügavam kui saamise. Nii hea on seda vahetevahel tunda. Ent siiski vahede vahetevahel, but that's already my bad.
Seejärel tõin ma posti ära. Võimas nostalgiline tunne voogab mus ka siis. Väiksena sai ikka koos vanaema, vahel ka vanaisa või sootuks emme-issiga koos need armsad sada meetrid küla postkastideni kõndida. Postkastid ja selle ümbrus on siiani samas seisus, millisena ta oma viiskümmend-nelikümmend aastat tagasi ehitati. Ilus, minu meelest. Palju ilusam kui kogu see eurocrapp, mida kõik kohad täis on. Peaaegu kõik. Ja jumal tänatud, et peaaegu.
Peale Postimehe ja Arteri sirvimist seadsin sammud söögikohta, et tsekkida, äkki saan emal nõudepesemisel abiks olla. Vanaema oli mures, et telefonile ei vasta ja nii, kuidas tal läheb. No vanaemad muretsevad ju alati üleliia. Kuid siiski ma läksin. Et olla abiks, kuidas muidu ma saaksingi kasulik olla? Selgus, et abi kui sellist polnud suurt vaja, pigem oleksin olnud jalus, mis oleks viimane asi, mida ma oleks tahtnud, seega returnisin koju. Ei läinud palju aega mööda, kui olin juba tagasi kaheksa ja poole kilo suvikõrvitsatega, mida industris kindlasti vaja läheks. Vanaema saab raha ka selle eest, nii tore. Siis jälle back hõum ja koos õe ja nõoga poodi, mis küll juba suletud oli, aga kuna müüja (ülla-ülla) minu tuttav oli, saime siiski oma jäätised ja 2l Fanta kätte. Straight to the dining place again. Töötajatel väike paus. Ja siis muutus nagu päeva meeleolu totaalselt, sest ühel kokkadest olid flirty eyes with me! Yes, not kidding! Meil oli keemia, hell yeah, aga c'moon, he must've been more than 25, so no. And not that attractive, aga siiskisiiski, mingi weird chemistry justnagu oli... later on, kui istusin oma õe ja nõoga lauas, tuli ta ja istus meie juurde ja uuris mind jälle oma pilguga. Minu teooria: 15-25 uuriv pilk - great, i'm flattered; 25+ uuriv pilk - pervert. Ma ei tea, kust kuradi karupersest ma selle teooria endale omistasin, aga midagi taolist mu mõistus on kehtestanud ja see kehtibki, automaatselt. Misjuures mulle meenub, et kui me poe juures olime, a car stopped by ja mingi pure hawtness (atraktiivne fraas Miialt again thx babe for fascinating me with your way of speaking) pistis pea välja ja had veeeerrryyy flirty eyes with me, aga tema lihtsalt on selline, tema loomus, kui ta juba selline hottie on, mis muud tal üle jääb? See on ju see, mida temalt oodatakse. Ta peabki oma heleroheliste pikkade ripsmetega silmadega tüdrukuid jalust niitma, oma säravvalge naeratusega nende silmi pimestama, teisi kutte oma toonuses jumeka kehaga kadedaks ajama. No obv I had flirty eyes with him as well, how couldn't i have? Ta küsis, et kus mingi talu vms asub, ööbimiskoht. Ma ei teadnud. Kuid siiski väga umbmääraselt, üleliia pikalt seletasin talle peaaegu et väärtusetut informatsiooni, tema silmad endiselt minu omadel, pärlvalged hambad jalustrabavas naeratuses. Naeratasin samamoodi vastu, ent ilmselgelt polnud minu pärlirida pooltki nii valge. Ei tea, mida ta lootis, lummamise teel minust rohkem informatsiooni välja saada? Loogiliselt mõeldes - oleks ta koletis olnud, oleks see tal tõesti õnnestunud. Kes ikka suudaks kainelt mõelda, kui planeedi Maa üks ilusamaid olevusi sind nõnda kõnetab? Aga umbes minuti pärast oli ta läinud ja ma ei näe teda enam kunagi ja ma olen ainult õnnelik selle üle. Selliseid momente on elus ikka vaja.
Umbes nõnda hakkaski mu erakordselt tegus päev (yeah...) lõpusirgele jõudma. Lõpetan seda siinsamas oma imearmsas otsatoas läpaka, raamatu ja iPodiga. See on väljakujunenud rutiin. Minu suverutiin. Ja on veel sügisrutiin. On isegi talverutiin, kuid õnneks toob kevad uued tuuled ja 2010. aasta kevad oli üks parimaid mu elus, kui mitte parim. Pmst võib midagi sarnast ka suve kohta öelda, kuid see ei tähenda veel "head...". Kuid suvi ei ole läbi, oh ei. 51 minutit on kestnud viieteistkümnes august ja tervelt pool kuud on suve jäänud! Kui lootusrikkalt see niiviisi kõlab... oh well, tegelikult teame me ju kõik, et "kauaigatsetud" esimese septembrini on vaid viisteist närust päeva... But I've got some plans though, lately found some hope from the bottom of my brain orsth, there's always some hope in my heart, but my brain does things which result is simple - mindfuck. So leaving goodbye with my brain, no mindfuck needed anymore. (Though this post is quite extraordinary - not-mind-fucking-post-no-1?)
