Sain sõrme endale massiivse sõrmuse, mis tähistab muusikakooli lõppu, kiituskirjaga. Tunne oli hea, kuigi ennem nutsin peatäie, ei tahtnud minna ja tundsin end.. halvasti? Olin segaduses. Kärt knows. Ja ma ei taha ega julge temaga enam rääkidagi. (...)
Kingituseks sain sületäie lilli, Margus Karu "Nullpunkti", mida pikisilmi oodanud olin ning klaveriõpetajalt hõbeketi. Aa, vanaemalt sain mingi piduliku pärlitega kreemja pehmest lõngast salli. Kena. Isegi.
Siiski esimene koolilõpetamine.
Kaalun ühe kilo vähem (!) kui enne lõpetamist (söömist-joomist..).
Emaga jõime siidrit. Küsis, kas tahan. No mida küsimust.
MA EI JULGE TEMAGA RÄÄKIDA.
See sõrmus sobib täitsa hästi ja on ka päris kenake teine, kaugelt vaadates.
MA TAHAN TEMAGA RÄÄKIDA.
Ma nägin päris kena välja täna - õhuline lilledega kleit, pitsjakike ja pärlid ning kogu see kupatus must. Nii minulik.
MA EI TAHA TEMAGA RÄÄKIDA.
Mulle meeldib, kuidas mu klassikaaslased minusse suhtuvad.
MIDA KURADIT MA TEMA VASTU TUNNEN?
No comments:
Post a Comment