Ma jõudsin mingitel momentidel kahes väga tähtsas asjas selgusele täna:
1) mul ei ole sitt elu, ma pole sitt inimene, kõik inimesed ei vihka mind ja nad ei arva, et ma hammustan
2) kui mul miski perse on läinud ja edaspidigi läheb, siis selles võib süüdistada ainult, ma kordan ainult minu põhimõtetele mitte kindlaks jäämist. Nii on - minul kui isiksusel on välja kujunenud põhimõtted - kellel ei oleks? - ja ma lihtsalt ei pea neist kinni, kusjuures nad ju minu valitud ja mulle iseenesest meele järgi on, aga ei suuda ma neid ühildada oma tahete, emotsioonide jms. Ma avastasin ka, et ma olen ikka väga südame, mitte mõistuse järgi toimiv inimene ja tunded ja hetke mõtted on esikohal, mitte ratsionaalsed kaalutlused. See ilmselt ongi takistuseks põhimõtete järgimisele. Üks näide küllaltki ebatähtsast, ent siiski reaalsest valdkonnast: minu stiil peaks olema teistest erinev, mainly influenced by rock & retro. aga mida teen mina - riietan end vahel kui tüüpiline 21. sajandi sekretärinäitsik või kooliplika. See ei ole mina, ma ei tohi nii teha. Aga näe, teen.
See on vist see, mida nimetatakse sisemiseks vastuoluks iseendaga? Noh, mu juhtmed ulatuvad ilmselt Siberini ja tagasi, et ma sellest alles NÜÜD aru sain.
No comments:
Post a Comment