Could be blue

Teate, mis on veider: kõik, mida ma ütlen, teen, mõtlen, ma analüüsin selle kõik mõttes läbi, kuid veidralt, mitte nii nagu kõik seda teevad. Näiteks: nüüd ma reageerisin nii ja nii, sest ma olen teismeline; ütlesin seda ja teist, sest olen teismeline jne ja siis millalgi ma mõtlen, et millal see läbi saab.. või noh.. tavaliselt peale taolist analüüsimist ei reageeri ma enam iialgi nii ega nähva kellelegi, need analüüsimised aitavad mul õppida. Kui midagi viltu läheb, siis on kaks põhjendust: 1) ma olen ju teismeline, ma alles õpingi elama 2) alati läheb midagi viltu, alati. Kõik oleneb sellest, kuidas meie ise maailma näeme ja olukordi mõistame ja mida me uskuda tahame, mida me usume ja mida mitte. Sellest oleneb, kas ja kui viltu läheb.
Mõtlesin, et masetseks tohutult ja haletseks ennast, sest see pidev õnn ja säramine kisub juba veidi imelikuks. Alati leiab põhjuse enesehaletsuseks ja masetsemiseks. Siiani olen neist üldiselt mööda vaadanud, kuid siiski vaid üldiselt, on olnud igasuguseid aegu.. kusjuures üks nädal tundub olevat nii pikk aeg, ühe nädalaga võib muutuda nii, nii-nii palju, et kui mõtled esmaspäeval, kuidas oli eelmisel esmaspäeval, siis lööb ikka pahviks küll. Ja kui ühe nädalaga muutub palju, muutub kuuga veelgi rohkem ja aasta pärast ei tunne ma end enam äragi. Siiani on olnud niimoodi. Ka päev suudab teha oma töö nii, et jätab jälje kauaks kauaks.. Ma arvan, et see tohutu masetsemine siiski aset ei leia, sest juba on tärganud minus lootus, hoolimata selle kesisusest, ma ei masetse. Bussiga koju sõites ma juba masetsesin. Umbes pool tundi või nii. Usute ka, et mu masekas kestis vaid pool tundi?? Ma ise ei usu. Bon alors, c'est la vie.
Põhilised laulud viimasel ajal on Nazareth - Love Hurts ja Sinead O'Connor - Nothing Compares To You. Suurepärased laulud, mis muud öelda. Või on siin jälle mängus minu alateadvus...? Laulude sisu iseenesest on ju väga deep. Poiss, kelle pihta mu mõtted käivad, on vallutanud mu meeled nii, et.. no pidev segadus ja elu üle mõtlemine ja filosofeerimine. See viimane küll terve selle õppeaasta vältel mu elus väga tähtsal kohal olnud, kuid nüüd hoopis teist rada pidi mu mõtted käivad ja muudkui ohkan ja unistan.. Teate, ma ei ole temasse armunud, sest ma ei tunnegi teda. Ta on minu silmarõõm. Puhtalt ja pelgalt. Aga ma tunnen lisaks sellele nägemisrõõmule ka veel mingisugust tunnet, et ma ei vaja mitte otseselt teda, vaid suhet temaga. Ja see on veider, ma tean. Aga selline ongi ju minu elu.