Kerge heaolu kaasneb üha enam iseendas selgusele jõudmisega. Seekord siis, avastasin ma, et peamiselt selles mu elu seisnebki. Iseendas. Hah, umbes nagu et kõik teised elavad siis teistele või? Ei, lihtsalt, ma olen way too isekas. Tõendeid on jalaga segada. Ja mitte ainult isekas, vaid egoistlik, uhke... Ma ei abista oma vanavanemaid ja ema piisavalt, vabatahtlikultki mitte. "Tule aita marju korjata!" - "Eiiiiiii!"; "Valva Oskarit, vaheta mähe ja kui kõht tühjaks läheb, on supp potis olemas, tee soojaks." Minu tülpinud noogutus, kriipsus huuled, põlgus lapsehoidmise vastu. To top it all off, tuuakse ta minu tuppa, minu voodisse magama. Ükskord läks nii nädal aega järjest. Kui ma protestiks, räägitaks mulle ilmselt, et aga ta on ju sinu onupoeg, meie kõigi armas väike sugulane..."tegelikult pole see üldse sinu tuba, sa lihtsalt väidad seda kõigile, me võime su vabalt alla mamma-taadi toa kõrvale ka magama panna". "Ah et ei viitsi? Ei taha? Mis tööd sa täna üldse teinud oled?" - "Ei mingit, miks peakski? On suvi, tahan puhata. Sa ei tea, mis tunne on esimesel poolaastal koolis käia JA häid tulemusi saada nii koolis kui ka muusikakoolis kui ka trennis kui ka sotsiaalses elus, mis mul niikuinii juba peaaegu et surnud on. Seega, ma ei nõustu igapäevaselt rohima, marju korjama, puid viskama, last hoidma, muru niitma ja niikuinii ma selle eest ju raha ei saa, ma ei tee muidu tööd. Ilma rahata teevad tööd ainult jobud. " - "Laisaks oled kätte läinud, plika. Mis siis ikka, istu aga edasi ühe koha peal ja kogu rasva, muudkui söö, mine paksuks, kasvata lotti..." - "Kuradi idioot, jää vait juba ometi! Ma EI istu ühe koha peal. Ma lihtsalt ei defineeri niimoodi normaalset suvist puhkamist. Mina vastupidiselt sellele kuradi suguvõsale ei pea vajalikuks koguaeg tööd rügada ja mööda otsatut õue ringi komberdades ohata "töö ootab..."
Olgu, KERGE liialdus. Nii hullu diskrimineerimist ei eksisteeri, küll aga minupoolne vastupanu ükskõik millise töö suhtes. Naljakaks teeb asjaolu see, et ma teen ikka ära, mis sest et nigelalt, töö on ju tehtud!! Last hoidsin näiteks nii, et ta passis mul siin mänguasjakast süles, kui ma ns läpakas olematu ühendusega tsillisin, ajakirja sirvisin ja oma viit uut paari kõrvarõngaid tsekkisin. Nobody ever found out, hah. Pärast küll õde tuli ja küsis, et miks tal mässut ei vahetanud, siis ma vahtisin talle lolli näoga otsa ja kehitasin õlgu. Aa, mõtlesin ma, mingi hais justnagu oli...
No comments:
Post a Comment