Ma ärkasin hommikul üles ja ei suutnud jalatrauma tõttu kõndidagi. Esimene koolipäev, mis sisaldas endas tunde. Ma lihtsalt pidin minema ja... Aga ma tundsin ennast sitasti. Ma tahtsin surra.
Ma jõudsin kooli ja tahtsin endiselt surra.
Peale kooli tuli bussi mingi vene muti, kes nuttis ja oli nagu completely desperate ja see oli tegelikult väga naljakas, kuidas ta seal kõigiga venekeelset vestlust arendas ja kordagi vait ei jäänud, muudkui ulgus ja halas. Kirss tordil oli moment, kui ta bussi kiireneval tühjenemisel minu kõrvale istus ja rääkis minuga mingi kümme sekundit, alles siis panin ma iPodi kinni ja ütlesin, et ja ne gavarjuu parusski harašooo ja siis ta mingi gavariite harašoooo?? ma: njeeeet, ja ne panimaju!! ta ikka edasi: võ panimajete minjaa? ooohhhhh.... *nuuksed ja venekeelne iba* ma mingi siis vaatan teda seal pool muigega ja ütlen, et njet, ja NE panimaju tibjaa. minu peatus tuleb ja ma mingi izviniiiite izviniiiiite ja hatšuuu -, tüüp ei lähe ära. sõidame edasi ja ma ikka talle izvinite izvinite ja hatšuu hadit aga siiiiis juhtus midagi paranormaalset ja ta läks ära ja arendas vestlust hoopiski bussijuhiga. Je : )
No comments:
Post a Comment