saun (August 15th)

Milline idülliline päevake mul täna jälle oli. Nüüd, mil see kõikide eestlaste poolt armastatud soe ja päikseline, õpilaste jaoks totaalselt koolivaba aastaaeg lõpusirgele jõudma hakkab, on hakanud ta ka vaikselt minule meeldima. Või vähemalt nii mulle tundus põllu peal ube korjates. Kell oli umbes kaheksa õhtul, päike oli pilvevaiba taga ning maad valitses täielik tuulevaikus. Olin peaaegu üksinda - lambad olid kogunenud ümber minu teisele poole traataeda ja vitsutasid muudkui rohtu. Lambad ongi need, kes vitsutavad muudkui rohtu. Ses mõttes saan aru, miks ja mistõttu osasid inimesi niiviisi sildistatakse.
Tuult küll ei olnud, aga ega midagi muud ka ei olnud. Kui lambad parasjagu ei määginud, võisin ma kuulda nende hingamist ja mälumist, olgugi et kümne meetri kauguselt. Ma kuulsin vanaema rääkimas vanaisaga, olgugi et viiekümne meetri kauguselt. Kuid muidu oli vaikne ja see vaikus oli kummaline, mis ei tähenda sugugi halba, oh ei, see vaikus oli kirgastav, see vaikus oli uskumatult vabastav. Nii vabastav, et kutsus mus esile fantaasiaid, mida naljalt muidu ei esine. Ja ma armastasin neid fantaasiaid. Ma armastaksin, kui need realiseeruks. See on võimalik. Kõik on.
Unistamise tõttu läks ubadega kauem kui vaja, aga töö sai tehtud. Mis töö, elamus oli see minu jaoks... Vähe sellest - kui naasin, avanes mul võimalus minna sauna. Üksinda. Jälle. Oeh, kui meeletult ma armastan üksindust! Ema oli tööl, õde hängis tööl. Tavaliselt käisime alati kolmekesti. Rääkisime naistejuttu ja jõime pärast siidrit. No õde on kümme, ta lihtsalt ei tahagi seda meelepettejooki. Aga mina tahan rohkem kui vaja, rohkem kui tohiks. Aga samas, ma suudan enda soovid ja vajadused alati vaos hoida, rohkem kui vaja, rohkem kui tohiks.
Üksinda saunas oli samuti kirgastav. Otsustasin teha nii mitu protseduuri kui vaid viitsin. Palju ei viitsinud, aga seda polnud ka vähe. Kõigepealt pesin volüümišampooniga. Seejärel panin pähe oma umberto giannini värvišampooni meeletus koguses ja läksin istusin saunalaval. Uskuge või mitte, aga šampoon mu peas hakkas kihisema. Nagu äsja klaasi valatud šampus. Et siis, šampus või šampoon, mis seal suurt vahet on?
Umberto Giannini professionaalne tooniv toode andis hea tulemuse umbes 10-15 minutisel hoidmisel. Mingisugune võrratu kuldne läige on mu juustel. Aga samas, see võis tulla ka Syossi värvitud juustele mõeldud palsamist, mida ma ohtralt peale värvišampoonitamist peale määrasin ja kuumuses mõjuda lasin. Või siis Schwarchkopfi (jumal teab, kas ma selle õigesti kirjutasin...) blondidele juustele (kirjas oli, et annab blondidele juustele kuldse läike, ei midagi enamat.. kurat, oligi vist see!) mõeldud juuksemaskist, mida ma küll vaid alumisele osale juustest määrisin, aga ehk siiski-siiski... Igatahes, mul ei ole aastaid olnud nii läikivaid, säravaid, siidiseid juukseid nagu mul praegu on ja on juba olnud mitu tublit tundi. Ilma igasuguse liialdamiseta on mul juuksed nagu Pantene Pro-V reklaamineidudel ekraanilt paistab. Läige on lihtsalt uskumatu ja värv imeilus, ei tea, kas ma sellist üldse varem näinud olen. Ning see siidisus... Ah, muidugi. Ma pihustasin hiljem veel juustesse Schwarchkopfi (äkki ikka oli nii...) pikkadele juustele mõeldud spreipalsamit, mis andis suurepärase kammitavuse. Ning määrisin oma tihedad kammipiid kokku Oriflame seerumiga ning tõmbasin oma pool tundi läbi kuldsete kiharate. Selle tulemusel nägin ma välja täiuslik. Pesugeel, koorimisgeel ning näomask olid näonahagi ideaali lähedale tuuninud. Hea oli sellist peegelpilti näha vahelduseks mullasele, rasusele, higisele minule, mida tekitab töö ja palav ilm. Aga kes ei tööta, see ei söö...