Kitsas käes või mis - ma leidsin kapist Hispaanias toodetud (kirjad pakil olid vaid hispaaniakeelsed) sajaprotsendilise apelsinimahla! Ka see, kusjuures, on üks minu ema omadustest. Oi, ei tea, kas tuleme ikka rahaga toime.. -kuule, mis sa arvad, kui käiks õige selveris? jne. Mahl maitseb hea, mis seal's ikka.
Mõnus päev on olnud siiani. Ei tea, mis edasi tuleb. Mõnus ka, ma loodan. No võtmed jätsin koju ja pidin kõmpima pmst tuldud tee tagasi ema töö juurde, et saada võtmed. See oli ainus mõistlik variant. Teine oleks olnud, et ma lihtsalt ootan ja külmetan surnuks end korteri ukse ees. Absoluutselt mõttetu. Kõndides kulutab vähemalt kaloreid!
Siis ma käisin veel muusikakoolis klaverit harjutamas. Umbes tunnikese harjutasin. Ma olin saalis ja siis osad tahtsid seal vahepeal läbi teha ja noh ega see minu saal ei ole eks ju, pidin laskma. Muideks, see on see sama saal, kus ma eksami teen.. ei saanud oma mõtteid eriti ära selle tõsiasja juurest, et ma teen eksami. Muidugi koondusid või pigem haihtusid need totaalselt, kui mängisin "Clair de Lune' ".
Koolis oli vahva nagu ikka. Harjutasime näidendit ja puha. No see oli küll naljakas - tunnistust sellest annab kasvõi tõsiasi, et meie üle naerdi - need, kes üle rõdu ääre nõjatusid ja, ilmselt igavusest, meie tembutamist jälgisid. Noh, mis ikka, tehtud sai!
Aa, muidugi. Päeva nael - lõpuks ometi ta hakkas ka ise mind vaatama! Oojaa, isegi mu sõbranna märkas seda, mis on tõendiks, et see ei olnud enam minu kujutelm. Kummaline, et me nii tihti kokku satume ja veel kummalisem, et meie kool on ju tohutult ülerahvastatud, aga meie satume kokku siis, kui peaaegu kedagi ei ole... jah, tavaliselt ongi nii, et vaid meie kaks kuskil koridoris või vähemalt kahekesi mingisuguses koridori osas. Me justkui tõmbuksime.. meie sees, südames, oleks justkui pisike magnet, mis suunab õigesse kohta, ilma et meil endil otsustada laseks. Siinkohal ei ole haruldane tekkima küsimus, kas see koht on ikka õige. Aga oma südant tuleb usaldada.
No comments:
Post a Comment