Kummaline, ma ütlen, kummaline oli see päev!
Üle pika aja esimene kehalise tund võimlas oli päris hea, mängisime võrku ja välja tuli kah kuidagi.. hästi. Kuid peale kekat oli parem veel. Sammusin trepist üles füüsika klassi poole ja mu silmarõõm kõndis mulle vastu, me pilgud kohtusid, ma tahtsin talle naeratada, kuid ei suutnud, hoopiski pöörasin peagi pilgu ja muigasin, tajudes endiselt tema pilku minul, ta vaatas mind. Ma mõtlen, et kas ma olen temasse armunud või lihtsalt have a crush on him. Ta ei ole enam pelgalt silmarõõm. Ta on.. omamoodi individualist ja see on midagi väga.. suurepärast. Kummaline on see, et alates sellest ajast, mil ma temaga aina enam kokku juhtuda tahtsin, nii läkski ja peaaegu, et iga päev olen ma teda näinud selle nädala jooksul; mida lõpu poole, seda sagedamini. Veel kummalisem - olen käinud koolis juba üle poole aasta ja varem ei ole teda kordagi näinud! Esmakordselt nägin ma teda ühel teisipäeval, mis oli ilmselt mmm kas tõesti, et eelmise nädala teisipäev? Küll aeg lendab kähku! Selle ajaga on nii palju muutunud!..
Täna leidis aset üks veider intsident - me olime katjuushkaga neljandal korrusel laua taga ja üritasime malet mängida. Mingisugune partii aset leidis, ent suurt asja ei saanud. Siis kõndis meie poole üks võõras poiss ja istus kui kala vees meie lauda ja tegi ettepaneku mängida meie mõlema vastu. Veidras kohkumuses kogelesime vastuseks, et me ei oska, tõesti ei oska, siis ta ütles vist midagi, et proovida ju võib ja ma tegin algatuseks mingisuguse nõmeda käigu, mille peale ta siis vatras, et see on algajate tüüpiline viga ja välgukiirusel! demonstreeris mulle hoopiski arukamat mõtteviisi, mille peale mina vaid jahmunult silmi pilgutasin. Peagi tuli tema, ilmselt, klassivend või sõber, kes oli võrreldes esimese tüübiga üpriski tagasihoidlik. Too esimene tüüp oli üleüldse kahtlaselt veider - muudkui vatras kasutades omamoodi väljendeid, nii vabalt, jutt jooksis nii, et ohohohoo! Piinlik oli meil seal võõraste keskel niimoodi istuda ja välkkiiret malematši jälgida. Õigemini - mõeldi vahel isegi suhteliselt kaua, kuid kui keegi käigu tegi, siis järgnev toimus vaid sekundiga ja nuppude enamus oli teises positsioonis. Muljet avaldas nende oskus küll, aga nemad ise mitte. Pealegi - too esimene tüüp saatis pidevalt meelaid pilke minu poole, mistõttu ma end veelgi ebamugavamalt tundsin. Kui kell helises meie suureks kergenduseks, siis lipsasime märkamatult minema otsekui haihtudes. Tagantjärele arutlesime küll, et oleks võinud kasvõi midagigi hüvastijätuks öelda, kuid ehmatus oli niivõrd suur, ebamugavalt end tundsime.
Muideks, lugesin hiljuti läbi Eduard Bornhöhe "Tasuja" ja imestasin asjaolu üle, et see mulle meeldis, nii väga, et tekitas minus igasuguseid emotsioone, mõne pisaragi poetasin. Väärt raamat, ma ütlen! Iga eestlane peaks ikka teadlik olema oma rahva minevikust ja esivanemate julmadest kannatustest. Keskaeg meil siin oli kirjeldamatult kõle, ütlematult julm, ahastamapanevalt ebaõiglane. Need polnud inimesed, kes meid nõndaviisi piinasid, kes meilt vabaduse aastasadadeks röövisid, kes meid kui loomi tööjõuna kasutasid, kui kõntsa piitsaga nuhtlesid...
No comments:
Post a Comment