My fourteen

Neljateistaastaseks sain ma duši all kirudes viltuseks kukkunud žiletti. Pool tunnikest või ehk kauemgi mässanud siiani olematu pediküüriga, mõtlesin, et mis oleks, kui paneks iPodis shuffle peale ja vaataks, mis laul tuleb. Et noh, sünnipäev siiski, et äkki mingi saatusegamma? No mida veel! ütlesin ma endale, ei usu ma ju sellistesse asjadesse. iPod naeratas laualt vastu, tühi ruum ümber laiumas. Võta mind! hüüdis ta mulle alateadvuses. Intuitiivselt haarasin ma oma lemmikvidina, vajutasin shuffle songs ning naersin kummalises hämmingus, kui kõlas jet'i laul pealkirjaga seventeen. Yeah. Lihtsalt täiega yeah.

Mayday mayday it's my payday

YEAH! Sain palka päeval, mis viimane mul kolmeteistaastasena siin näruses maailmas elada on. Tänu palgale ei tundu ta enam nii närune miskit. Tublisti minu endagi arvestuste kohaselt sain ma 892 krooni palka 25 ja poole tunni töö eest. Korrektne ja täpne värk. Mis eriti lahe, mu tööandja tuli isiklikult mulle koju, et anda üle ümbrik koos palgaga ja Balbiino 152 cm pikale lapsele mõeldud särk, mille ma eelnimetatud firmalt jäätise müümise eest sain. Mahub selga küll, kui vaja. Igatahes, nüüd pean ma jälle siit pingi pealt lahkuma, et minna hotelli turistidele klaverit mängima, jootraha ja puha! Olen juba kolm minutit hiljaks jäänud, adios amigos!

My way to develop

Siin ma nüüd olen - üheksa minutit südaööni, istumas külapoe kõrval laua taga, helendav ekraan mu ees. Olin kergelt vaimustuses või nii, kui internet tõesti tööle hakkas. Kahju ainult, et läpaka akut vaid 49 % alles on. Kuid ega ma vist eriti kaua enam vastu peaks, elusalt süüakse meid ju kõiki. Kuigi enam neid sääski nii palju kah pole, suutsin vist massimõrva edukalt sooritada. Pimedaks läheb ainult ja kõhedaks kisub, mis ei ole just eriti meeldiv, aga ma sain üle nädala aja internetti (loe: tunde osaliseks, et maailm on siiski olemas ja mina seal eksisteerin).
Homme saan jäätist müüa. Money money money. Käisin ühel pühapäeval hotellis koristamas. Kuus ja pool tundi tuli tööaega, tööandja ütles, et "ühel ilusal päeval maksab raha ka". Ei jõua eriti oodata seda ilusat päeva enam.
Kahtlased tegelased liiguvad siin öösiti. Hakkan vist minema.

Seventeen forever

Käisin eile väljas (YO!) peale nädalat, mis koosnes olematust toidust, telekast, arvutist ja seejärel natuke rohkemast toidust. Õega käisime Eclipse eellinastusel (tema käis eri-eel-linastusel, millepärast ta minuga kohtuda ei saanud, mina seda aga ei uskunud ja pöörasin selle naljaks öeldes your way saying no is pretty impressive, mille peale tema ütles, et ta räägib tõsiselt, mis on ka pretty impressive. INDEED!) ja tuleb tõdeda, et sel juhul, sel erilisel juhul oli minu arvates film parem kui raamat või ma sain lihtsalt ühe hea elamuse. Väga meeldis igatahes ja soundtrack oli super! Muideks, selgus, et ta vist siiski tahab minuga suhelda ja kokku saada, lihtsalt TEMA ei ütle kunagi selliseid asju välja ega näita neid välja. Kuid nüüd ei saa mina, yeah. Elu on tore. : ) Lähen nüüd kaon peaaegu et juuli lõpuni ära Hiiumaale ja saan oma keha vormi ja loen raamatuid ja vaatan ohtralt telekat ja üritan kuskil netiühendust saada oma läpakaga ja teen aiatöid ja suhtlen sugulastega ja päevitan... ja käin ujumas!!! ja KÄIN TÖÖL! Lõppude lõpuks ei kõlagi see kõik nii halvasti, kahju, et temaga niimoodi läks ainult... tähendab, kõik, mis juhtus oli vaid see, et me ei saanud kokku saada, kuigi me tahtsime... see kõlab valesti, oehh, pohh. Ma tulen tagasi ja siis... loodan, et ta tahab ikka. Peaasi, et ma suitsiidimõtteid ei mõlgutaks ja naudiksin oma juulikuud, yeah, peace!

Led Zeppelin

Ma küsisin talt, et kuidas siis jääb selle reaalse suhtlemisega, kui on suvi ja ükski meie koolikaaslastest ei näeks teda minuga, nii et tal poleks piinlik. Täpselt sellises sõnastuses küsisingi. Ta vastas, et sobib. Süda lõi kiiremini siis, raisk. Tegelikult ma poleks seda teinud, kui mu sõbranna mind inglise keeles julgustanud poleks (ta on lätlane). Nädalavahetusel on tal mõlemal päeval 11 tundi tööd. Ta on alaealine, ma ei tea. Esmaspäev sobiks. Aga midagi on valesti. Ta vist siiski valetas selle töö kohta. Kuigi see on loogiline. Üksikasjadest ma ei räägi, aga on loogiline, et see nii kaua on. See käib töö iseloomuga kokku. Tal pidavat olema 2 päeva tööd, 2 päeva puhkust. Elu on ju kõigest mäng ja eksperimenteerimine. Kui ta valetas, siis lihtsalt polegi midagi andeks anda, see on osa temast, see on osa elust. Ega minagi pole temaga täielikult aus olnud, küll ausam kui tema, aga see on minu iseloom juba. Aga siiski ei tohiks mul hakata süda kiiremini lööma, siiski ma ei tohiks tema pärast mitte magama jääda. Kell neli vist jäin magama. Aga noh, ma läksin poolkolm (vist) voodisse ka. Öösel me rääkisimegi. Kuni üheni? või midagi sellist. Mul tuli üks hea lause ka pähe, inglisekeelne, mõtlesin, et kritseldaks selle loosungina kuhugi minu tuppa, et see iga päev ikka meenutaks end mulle. Ofc oli see hommikuks läinud. See oli midagi umbes, et if you're afraid to do it, then just do it. I was totally freaked out, so... yeah. See on üks minu motodest. Peace, Anna, don't worry, it's gonna be alright... or not, but do not overthink, don't analyze too much, just play, just play the game of life.