ma praegu mõtlen, nagu ikka öösiti kombeks, et ma olen, kõigele vaatamata, üks üpris õnnelik inimene - selles mõttes, et õnn on minule ikka naeratanud, ma lihtsalt pole osanud sellest kuidagi aru saada ja olen iseenda õnnetusse täielikult uppunud. melanhoolia tundub olevat täitsa omaette iseloomujoon, mis ka õnneliku inimesega alati kaasas käib. sest õnnelik ma ju olen. muidugi olen. aga et ma seda kirjutan, see tähendab enesele kordan, on järelikult hoopis nii, et ma seda ise sugugi ei usu. ma olen oma vanaemade moodi, ühest küljest jube tegutseja ja toimetaja, kes ka iseendale rahu ei anna, ja teisest jällegi liiga hea südamega naiivne unistaja, kelle unistuste täitumise takistuseks ei saa mitte naiivsus, vaid just nimelt hea süda. täpselt nagu minu vanaemagi ei kujuta ma ette, kuidas keegi võiks kellelegi tahtlikult halba teha. toimetada nii, et sinu tegemiste tagajärjel keegi solvub, vihastab või nutab. öeldakse, et ühe mehe õnn on teise mehe õnnetus. ma tean seda, olen seda elus näinud. sellegipoolest on minu heale südamele ebaõiglust taluda natuke palju. olen veel rumal ja noor, et nii räägin. aga ega sinna palju enam pole. kui enam ei räägi.
sest ma tasapisi juba mõistan, et nii hea südamega on üsna raske elada. ükski kõrv ei jõua ära kuulata kõiki maailma muresid, neid mõista ja takkatipuks veel nõu anda. mul on üks sõber, kui teda nii võib nimetada, kellega me muust ei räägi, kui tema probleemidest. miski mu elus ei ole koormavam, aga ometi pakun ma alati oma õla, et selle najal nutta. ma ei jaksa enam hea inimene olla. aga halb ma jällegi ei oska olla. üks mu teine sõber, kellega ma võin rääkida tervest maailmast, pani tähele, et mul tekib tihti küsimus, kas miski on halb või hea. see jättis mu tummaks. ma ei osanud selle peale midagi kosta. sest tal oli õigus, muidugi. üleüldse, mul tekivad sellised küsimused ka enda puhul. ma ei saa aru, kas ma olen ilus või kole, paks või peenike, tark või rumal. tõesti ei saa. küllap on mulle kõiki neid sõnu kunagi öeldud ja kui ma olin noorem kui täna võtsin ma iga sõna igaühe suust kui sulatõtt? kas mul on tõesti nii kõikuvad põhimõtted? olen ma alusetu isiksus? mul pole midagi, millele toetuda?
suureks saamine, nagu hommikuti ärkaminegi, on protsess. ma ei tea, miks ma sellest nii palju räägin.
küllap ma tunnen end kuidagi puudutatuna.
