Psühholoogia algkursus

Ma sõin ära ühe mõnusa topsiku Emma vanillikohupiimakreemi, mis oli tegelikult mõeldud mu õele, aga kavalusega tegin talle selgeks, et talle oli mõeldud hoopiski banaanikohupiimakreemi topsik, mis oligi talle mõeldud - need mõlemad olid, aga mina väitsin, et üks on mulle ja nii ma ta endale saingi. Olles lõpetanud, nägin, kuidas õde avas nüüdseks juba tunduvalt ahvatlevama banaanikohupiimakreemi topsiku ja ma tundsin, et ma tahan sealt ühte mõnusat ampsu. Algselt küsisin niisama, pilgutasin silmi ja tegin kukupai naeratust, ei läinud läbi - ikkagi minu õde ju. Siis hakkasin nuruma. Tulutu katse. Seejärel ähvardasin, et söön ära ta vahvlitordi, mille ta sünnipäevaks sai. Absouluutselt mõttetu, sest me mõlemad teadsime, et ma ei söö seda ära, kuna olen sellega juba vähemalt üheksa korda ähvardanud. Seega tulutu jällegi. Ja siis nõustus ta andma mulle ampsu tingimusel, et ma olen talle ühe jäätise võlgu. Ühe jäätise võlgu... no siit saab ju kavalusega põigelda ja ridade vahelt lugeda ja mida kõike veel, lihtsalt jäätise võlgu ju, ta ei täpsustanud, mis seisus. Noh, igatahes mul kogemusi sellises tingimuse valdkonnas ei olnud veel ja siis ma, loll kana, ütlesin ka talle salakavalal toonil, et sa ju ei täpsustanud, mis seisus jäätis... tema oma kiire taibuga taipas kohe ära, kuhu ma tüürin ja sõnastas tingimuse ümber: olen talle jäätise võlgu, mille ta ise saab valida. Ja sealt enam kuidagiviisi põigelda ei oleks saanud, puhtalt minu õe kangekaelsuse tõttu. Aga mina sellega ei nõustunud. Mille pagana pärast pean mina talle jäätise ostma (ning arvatavasti ka veel mingi kahekümnekroonise - ta saab ju ise valida) selle eest, et ta mulle ampsu banaanikohupiimakreemi andis? Jääb ära! Seega ma esitasin ka tingimuse, et ta peab ka minule jäätise ostma. Ajuvaba, ma tean, aga ma tegin seda sellise kiiruse ja entusiasmiga, et ta ei jõudnud kainelt mõelda lihtsalt. :D Lisasin veel kähku, et tavai oleme kokku leppinud, kahmasin lusika ja hakkasin teda mööda maja taga ajama, sest mingil hetkel tal ikka koitis, et nii ei lähe, see ei olnud mingi kokkulepe, kokkulepe käib nii: ja siis ta võttis, surus mu kätt, tardus, hüüatas "ups!" ja pani plehku, mina talle järele, üürates: ,,jaaa jaaa!!! me oleme kokku leppinud!! ma tahan nüüd ampsuuuu!!!!!" ja tema: ,,ei saa!! ei saaa!!!" mingil momendil ta väsis vist ära või kogu jama hakkas teda tüütama ja ta ütles: ,,olgu, teeme nii, et mõlemad saame veel kaks tingimust esitada. minu tingimus on, et ma ei pea sulle jäätist ostma. " mina seepeale: ,,ja minu tingimus on, et ka mina ei pea sulle jäätist ostma." ja teate, nii ma sain ühe äärmiselt meeldiva banaanikohupiimakreemi ampsu osaliseks, mis oli tükk maad meeldivam selle tõttu, kuidas ma ta sain kui selle, kuidas ta tegelikult maitseb (pole mulle kunagi maitsenud ega hakka ka maitsema).