"Ma naeratan, sest mul on hea meel, et ma ei ole õnnelik."
Tõene lause, mis mulle pähe tuli marsas, kui Kärt küsis, miks ma naeratan. Eelnevalt olin ma tegelikult mõelnud sellele, et poisid, kellest ma kuidagiviisi sisse võetud olen, mõjutavad mind nii palju, et ma hakkan omaenda käitumises märkama midagi neile omast. Minu reaktsioonid ja liigutused muutuvad nendega sarnaseks, NÄOILMED!, ma justkui tajun seda, et mingi osake neist on minu sisse pugenud ja ma naeratan sama naeratust nagu tema või reageerin samamoodi nagu tema või on mul küljes sama kiiks jne. Ma tunnen, et ma näen kergelt nende moodi välja. Tähendab, jutt käib siiski ainsusest. Mingi tüüp on vallutanud mu meeled ja ta justkui juhiks mu keha ja mõistust, juhiks MIND... ja ühe tüübiga oli veel ju nii, et ta ise ei teadnudki, ta võis vaid aimata, et ma temast nii sisse võetud olin. Vastik, see ei meeldi mulle. Aga noh, siiski, suvi algas mulle nüüd ametlikult. Lõpetasingi kiituskirjaga ja kõndisingi sinna ette nende kõikide õpilaste ees ja ma täitsa usun, et ma olingi ilus, sest kui ma koju tulin ja end peeglist nägin, ma täitsa üllatusin, et ma nii ilus olen. Ma kujutasin end terve päeva ette sellise sassis kammimata peaga laialiläinud meigiga tuuseldisena, aga oh ei, polnudki nii hull. Meik polnud pmst üldse laiali läinudki, vastupidiselt kõikidele teistele päevadele, aga ega ma nägin täna hommikul tavalisest rohkem vaeva ka. Ja lokid olid täitsa kenad veel, tavaliselt on need sellise tuulega ammu välja läinud. Juuksevedelik on mu parim sõber nüüdsest. Ja see valge riietus ka täitsa meeldis mulle, oleks küll jaki pealt võtnud, sest nii oleks veel kenam olnud, aga külm oli, nõmedalt külm. Sukad olid küll katki ja miniseelikuga üpriski häiriv vaatepilt seega, aga ei lase ma end häirida sellisest asjast. Muidu olin ilus ja olen endiselt ilus ja mulle meeldib seda endale öelda, tuju kergelt tõuseb. Ja hea meel on mul, et ma ei pea enam kunagi seitsmendas klassis käima, mind ei tembeldata enam iialgi 7ndikuks, MA EI PEA ENAM VIIENDIKE JA KUUENDIKEGA SÖÖMAS KÄIMA! Wooaahhh, see oli küll hea praegu. Tuju tõusis veelgi. Kui te vaid teaksite, kuidas on söögivahetunnid ja otseloomulikult ka kõik teised vahetunnid koos nende meetriste tattidega. Olen karm, jah, aga millegipärast on seitsmendike ja viiendike ja kuuendike vahel silmaga märgatav vahe - kui minust usuti, et ma olen 18, siis ühest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 8. Samas, teisest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 16. Ühest viiendikust, et ta ongi viiene. No nii lihtsalt on, mis teha. Enam ei pea ma sellega oma pead vaevama, minu söögivahetunnid hakkavad olema koos teiste kaheksandike, üheksandike, võib-olla ka osade seitsmendikega, harvade eranditega (väga harvade, ma loodan) kuuendike-viiendikega ja ka mõningate eranditega gümnaasiumiga. Täna jõudis aktusel mul peast läbi käia mõte, et võiks juba sügis olla. Kui oleks, ma ei paneks pahaks. Et kui näiteks juhtuks mingi ime ja suvi lihtsalt kaoks vahelt ära. Sügis meeldib mulle igas mõttes. Lisaks kõigele muule, ma ei tea, mida oma suvega ette võtta, sügisega on vähemalt kindel. AGA. Ma hakkasin mõtlema. Yeah, mina. See on tobe, kolm kuud vabadust ju siiski! Mida kõike, jah, just nimelt, KÕIKE saab teha! Tahan saada vormi? No davai, pean terve suve dieeti ja teen trenni ja olen modell valmis sügiseks. Ongi suvi sisustatud. Tahan ennast harida? Loen raamatuid suvel, vaatan filme, käin teatris. Aga need kaks soovi on, no mitte väga lihtsalt, aga rohkem lihtsalt teostatavad kui mu põhiline soov, mille kohta ma tegelikult ütlesingi, et ei tea, mida ette võtta. Tahan saada kogemusi. Elu valdkonnas. Ja nüüd on mu pea tühi ja seal tiirlevad vaid vastusteta küsimused ja vastuväited mu entusiastlik-naiivsetele ideedele. See ei ole päris see, et joon end täis ja suitsetan, et olen nüüd saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks. Jama. Esiteks olen ma seda juba teinud. See ei andnud mulle vaimselt ju midagi juurde. Pigem võttis maha, aga seda ei saa ma kunagi teada. Teiseks ei käi joomine ja suitsetamine minuarust kohe üldse mitte oma isiksuse arendamise juurde, küll aga on nad osa täiskasvanuks saamise protsessist. Vaevan ehk liialt pead. Aga ega miski iseenesest ei laabu. Enough thoughts, I need action. Kui lihtne seda öelda on ja kui lihtne on siia blogisse kirjutada ja halada ja kahetseda ja mõelda, mis võiks kõik teisiti olla ja kui raske seda kõike teostada... kas ma kardan? kui, siis mida? et ma saan haiget ja ei toibu? et ma pettun? et mind ei taheta? et ma langen ja käin alla? no mida kuradit, raisk! ma olen juba haiget saanud, olen pettunud, leidub kindlasti keegi, kes mind ei taha ja olen kindlasti ka langenud, just nüüd oleks nagu aeg tõusta, aga saab ju veel madalamale langeda ja kui see peaks minuga juhtuma... türa, türa, türa! mida vittu ma põen??? MIKS ei ole see nii lihtne? ei tegelt, see ei saagi olla, see on elu. elu pole kunagi lihtne. elu on lihtne vaid inimestele, kes ei mõtle, kes vaid on, ajavad oma asja totakalt eksisteerides. MINA selline ei ole. mul on eesmärgid, unistused, soovid.. aga ennekõike tahan ma areneda ja saada kogemusi. surnud ring. surnud ring. surnud ring.
No comments:
Post a Comment