Simple things

Jah, täna ongi imeline päev. Ütleks kirjeldamatugi, aga eks ma üritan.
Ma tundsin seda juba hommikul, kui ma seitsmeteistkümne soojakraadiga hoogsal sammul üleni valgesse riietatuna marsa peale tõttasin, veendumuses, et see ootab mind ja ootaski. Maha tulles nägin kõikjal inimesi ja hakkasin neid armastama. Ma tundsin päikest oma nahal, tundsin sooja tuuleiili oma põski paitamas. Minu kõrvus kostis Minnie Rippertoni "Simple things" ja nii laulu sisu kui ka olemus sobisid justkui valatult selle päeva alustuseks ning ka jätkuks - kindla peale on see minu tänase päeva laul.
Jõudsin kooli ja suutmata varjata (milleks üldse?) seda uskumatut õnnetunnet, mis mind täna tabas, särasin ma ja naeratasin lõputult, naeratus ei kustunud mu näolt hetkekski. Mind vaadati nii kulmukortsutava kui ka tunnustava pilguga, ma jäin rahule. Ma lihtsalt naeratasin sellest veelgi enam ja keerlesin treppidest üles, kus kohtasin oma armastatud klassikaaslasi, kes mu enneolematult suvise riietuse kohta komplimente tegid.
Kunstitunnid toimusid õues - jah, seal, kus linnud üksteise võidu laulavad, seal, kus päike sind soojalt paitab, seal, kus tuul mõnusalt kuumust leevendab, seal, kus inimesed naeratavad ja rõõmustavad ootamatult saabunud suve üle. Otsisime sobiva koha, milleks oli Harjumägi ja seadsime end mõnusalt sisse, paberileht ja pliiats käes. Joonistasime keskaegseid torne ja kaunist loodust seal ümber, kuid tunduvalt rohkem imetlesime ümbrust, olemine oli igati idülliline. Peale mõnusat olesklemist linnulaulu keskel kutsus meid söögivahetund ja jäätiseisu. Soetasime endale jäätised ja istusime koolimaja kõrvale müürile neid limpsima. Ja ikka veel oli hommik.
Prantsuse keeleks olin jälle õppimata jätnud ja oh imet! meile anti iseseisev töö, õpetajat ei tulnudki. Peale pransat läksime kevadkontserdiks proovi tegema aulasse, me pidime kahekesti vahetunnis mikrofoni laulma, sest kaks pede olid jalga lasknud. Aga see meie päeva ei rikkunud.
Peale kooli jalutasime ja nautisime olemist ja.. oli üks poiss. Või mees. Päris kena ja huvitav ka teine. Istus pingil ja joonistas. Ta märkas ka meid ja meie märkasime teda. Istusime tema lähedusse pingile. Vahepeal vaatasin teda ja millalgi avastasin, et tema vaatab ka mind. Ma teesklesin, et ei märganud seda. Rumal olin. Oleks võinud siis vähemalt naeratada või lehvitada, aga lehvitus ilma naeratuseta ei sobi eks ole ehk siis vaid naeratada. Aga kuna ma seda ei teinud, siis hakkasime kurtma mu üle ja et mul ei olegi ju mingit sebimistehnikat, ma ei oskagi ju üldse. Ainult klassivendi ja nii.. aga kui tõesti on mingi selline kutt.. oi jah, peab harjutama. Ja kusjuures, eks ma harjutangi nüüd.. ooo jaa... ja ma EI lohuta end teadmisega, et ta siiski ei olnud nii ilus, liiga vana, mitte minu tüüp.. ei tohi!!!
Linnas olles oleksime palavuse kätte ära surnud, marsas kleepusime istmete külge. Vilus on 26 kraadi, seega päikese käes võis isegi üle kolmekümne olla. Aga mis kõige parem.. kui koju tulin ja, olles einestanud, sukad jalast kiskunud ja natuke pooleldi-tukkunud, arvuti sisse lülitasin ja akna lahti tegin, hakkas kergelt tibutama. Selline uduvihm. Ja endiselt nii lämbelt soe. Siis panin ma millegipärast mängima Radioheadi "Creep" ja istusin aknalauale, aken pärani lahti ja nautisin seda uduvihma. Sirutasin käe välja, lasin piiskadel mu näole sadada. Enne kui ma arugi sain, oli vihm juba järele jäänud. Mõtlesin, et maseka laulu süü ja panin Sixpence None the Richer - "Kiss me". Vihma enam ei tulnud, kuid aken jäi lahti ja siiani puhub tuul mulle kaela, aga mulle meeldib, oligi liiga palav. Vaheldumisi kuulan nüüd "Kiss me" ja "Simple things", lisandus ka John Lennoni "Beautiful boy", mida ma juba pikemat aega armastanud olen. Ja naudin olemist. See päev on kaunis. Hommikust peale oli mul tunne, et ma armastan seda päeva. Seekord mu tunne mind ei eksitanud.