Wonder how

Kui ma olen võtnud vastu otsuse elada täisväärtuslikku elu, siis koheselt lahti ta lähebki.. ei tea, kui täisväärtuslik ta nüüd on, aga nii palju uusi kogemusi ja tundmusi nii lühikese aja jooksul tundub lihtsalt kummaline. Tegelikult ongi kõik kahtlane ja kummaline, aga see eriti. Ma murran alates eilsest pöördest mu elus pead selle üle, kas poisi ja tüdruku vahel saab olla lihtsalt sõprus. Eilne kogemus andis teada, et ei, ega ikka ei saa küll. Kuid.. see pole veel lõplik. Sõprus me vahel võib jääda kestma, kui ta juba nõnda tärganud on. Ent mõtteainet andis mulle hoopiski üks teine asjaolu, mis ei olegi niivõrd uus kui uuest vaatenurgast vaadatuna tundub see..mm..teistmoodi. Ma olen ju armunud, eks ole. Või vähemalt ma usun ja arvan, et olen. Me võiksime vabalt ka lihtsalt sõbrad olla (või siis mitte, kui ma kujutan ette meie "lihtsalt sõprust"). Aga on ka teisi toredaid poisse (või siis mitte nii poisse..), kellega ma tahaksingi täiesti kindlalt vaid sõber olla. Aga siinkohal mängib olulist rolli minu veider omadus võluda poisse ja vaid võluda, nii et nad ei mõtlegi lihtsalt sõprusest. See on pikapeale täitsa kurnav, teades, et mõni poiss võib-olla ei alustagi minuga suhtlemist selsamal põhjusel. Ta teab, et ta tahab kohe midagi muud kui vaid sõprust, kuigi ta seda tahaks.. et ta tahaks sõprust - see ei oleks paha ega vale, kuid midagi muud.. see rikuks ära sõpruse. Vaid sõpruse. Ma ütlen, et on vähemalt viis poissi, kellega ma sõber tahan olla. Oletame, et umbes nii lähebki (ebareaalne, kuid millal see peaaegu et märkamatu asjaolu mind heidutanud on?). Ma pidevalt säran ja naeratan, vaadates sellise armastust täis pilguga inimestele silma. Mul ei ole mingisuguseid tagamõtteid! Ma tunnen elust sellist rõõmu, millega kaasneb tohutu entusiasm ja ma lihtsalt särangi ja olen mina ise ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma tunnen elust rõõmu, olen entusiastlik ja see lihtsalt paistab välja. Ometi tõlgendavad inimesed seda tihtipeale valesti, ilmselt ei olda harjunud siin kargel põhjamaal kohtamaks elust ja elamisest tõeliselt rõõmu tundvaid inimesi. Need umbes rohkem kui viis inimest, kellega ma siis kokku põrkan aegajalt.. et mu pilk on ilmselgelt nii särav, lootusrikas, õnnelik, kui ma neid näen.. ma tajun seda ja ma tajun, et nad tajuvad mu pilgu mõju. Võib-olla see polegi hea, sest ma arvan, et see kohutab neid. Ma ei tea, kui palju nad minust teavad. Noh see ei puutu siia praegu, aga mingisugune tähtsus sel on. Kui mitte midagi, siis.. siis ka ei midagi. Vist. Sõna "vist" eksisteerib igalpool. Aga kui nad teavad mu vanust, siis jällegi! Ma ju ei tunne neid, ma ei tea, mida nad sellest arvavad. Mulle see korda ei lähe. Aga muusikud, nagu nad enam-vähem kõik on, on ilmselt seiklushimulised ja loomingulised kindlalt, et noh.. ma tõesti ei tea. Jubedat viisi murran pead selle üle. Ma otsustasin, et ma kindlalt võtan riski ja alustan nendega suhtlemist. Kuidas - pole õrna aimugi. Mine tea, võib-olla olen ka mina mingisuguse positiivset laadi mulje endast neile jätnud ja see oleks ju alustuseks hea või mis.. No vot. Mine tea. Tobe olukord. Ei teagi, kui tüüpiline see on, et 13aastane tihkab sõprust endast mitmeid aastaid vanematega. Omavanuste seas vaid paar inimest on, kellega ma sõber olen ja ega rohkem tahagi, kuidagi ei klapi või nii, teised arusaamad asjadest ja maailmavaated ja huvid jne.. nende vanemate tüüpidega vähemalt need asjad enam-vähem samad ja see on väga tähtis.
Muideks, täna oli ekspromtklaveritund ehk õpetaja lihtsalt üllatas peale muusikalugu, et teeks täna tunni või pigem väikse proovika teisipäevaseks ettemängimiseks, kuna üks õpilane ei saa tulla vms.. No mina muidugi negatiivselt üllatunud, sest harjutanud ma polnud piisavalt. Läheme siis saali, mängin ära Bach'i ja Jazzetüüdi ning lõpuks õpetaja küsis "Clair de Lune"i ka. Ooh, pabistasin ma. Mu kirg, mu armastus see lugu. Polnud ma ju harjutanud! Igatahes mitte piisavalt. Kuid seal ma juba olin, pääsu polnud, alustasin esimese kuulsa tertsiga. Ma ei ole selle klaveriga veel harjunud, mistõttu ma võpatasin totaalselt erinevate kõlavärvide tõttu. Ehmusin, kui avastasin, et saavutada mingisugune teatud-tuttav kõla, pean ma hoopis muud laadi tööd tegema, kui kodu- või klassiklaveril. Need emotsioonid valdasid mind olles tagaplaanil, kuna ennekõike pidin ma keskenduma keeruka rütmi õigsusele. Olles lõpetanud, kahtlesin oma klaverimänguoskuses sügavalt. Nagu ikka, kui olen lõpetanud mängimise suhteliselt võõral pillil, mis takkatipuks ei ole sugugi hea klaver - see seal saalis nii ära mängitud või pigem isegi taotud, et kõla lausa masinlik tundus. Õpetaja alustas rääkimist: "Sa oled jube...", viimane sõna kadus/hajus kuhugi ära, jättes imeliku lause kuidagi poolikuks. Siis taipasin ma, et see lause oligi poolik, kui ta jätkas: "...no jube ei ole vist õige öelda (turtsatab).. sa oled ülimusikaalne. Sa oled nii väga musikaalne, et sa ei saa oma supermusikaalsust kuidagi varjata - see paistab kohe välja." Ma olin pahviks löödud. Ma mõtlesin, et olen hakkama saanud suuremat sorti katastroofiga ja kui õpetaja oli ära maininud sõna "jube", mis sest, et vägagi veidral viisil, kuid ma ei pane seda talle pahaks - ta eesti keele oskus ei ole perfektne - siis ma isegi lootsin, et nüüd ta peab mulle tohutu moraali ja õpetussõnad kõige kohta, mis ma valesti tegin ja et kui vähe eksamini (kaks kuud ja natuke peale) aega on. Aga ei. See ei olevat olnud nii hull. Ta ütles, et mõned kohad olid lausa perfektsed - tema arvates võiks nii ka eksamil olla. Muidugi oli asi perfektsusest väga kaugel, seega märkis ta siiski mõned tähelepanekud ja ütles mulle, mida eriti harjutada ja kuidas jne. Noh, seegi hea. Vähemalt ei kiitnud ta mu supersaavutust taevani, kuid tuleb tõdeda - sinnapoole ma sellega püüdlengi.