Crystalised

Mida päev edasi, seda vastikumana, nõutumana ma end tundnud olen. Nõutu peaaegu et kõige suhtes, lisaks veel kilo raskem iga päevaga või vähemalt sellisel ulmekiirusel see mulle tundub, mis teeb mingi kuus kilo minu aastatagusest kaalust ja arvestades seda, et ma kaks aastat kasvanud ei ole, on see paha. Kaal ei koti absoluutselt, küll aga välimus ja see on paha-paha. Minu rasvunud keha on on võtnud minult ära usu oma ilusse. Ma ei tunne end ilusalt. Ma ei tea. Näha kõiki neid supervormis supersirgete ja kräsuvabade juustega koolikaaslasi tekitab minus enneolematuid alaväärsuskomplekse. Aga mis on hea, on see, et ma hakkasin nüüd trennis käima. See on rohkem kui hea. See on enneolematult hea. Esialgu sain papsi nõusse mulle viie soti eest kümne korra kaarti ostma ja nüüd on mulle "lubatud" trennis vaid kaks korda nädalas käia, mis on piinav, sest ma tunnen trenni järele tapvat vajadust iga päev või ma lihtsalt mõttejõuga mõtlen end paksuks ja kuna ma nii siiralt mõttejõudu usun, kardan ma, et just see ongi juhtunud. Igatahes, trenn põhineb klassikalisel tantsul, kuid liigutused ja muusika on tänapäevane. It's called contemporary jazz. I'm totally into it ja pehmelt öeldes on see lihtsalt awesome. Ja pehmelt öeldes olin ma väga koba esimeses trennis. Piisav ajend, et aina rohkem ja rohkem trenni teha. Ja et trenn annab meile vormis keha, ei ole enam kellelegi uudis. Nii et mis muud kui trenni!