tahaksin endale öelda
et ära küsi
sa ei taha vastust kuulda
aga ma ei ütle
sest seni ma vaid vastuseid otsinud olengi
ja leidmist lõpetada ei saa
kuulnud liiga palju vastuseid
mis rikuvad mu naiivse illusiooni ilusast elust
mida ma kunagi ju ometi elan
peale koledat elu
tahan seda mis ilus
veel rohkem
suured puud ja suured veed
ja väiksed külavaheteed
kaks või kuus last
koerad, kass
ja mingi mees
tahan seda mis ilus
ja ilus on hea
miks peaksin tahtma halba
nad räägivad, et kõik on minu otsustada
ma otsustan: tahan seda mis ilus!
ei taha saada herpest
külmetada verisena kõrvaltänaval
oksendada mcdonaldsi vetsus
tunda häbi inimese ees
keda armastada tahan
tunda häbi enda ees
keda vihata tahan
tahan seda mis ilus
ja piparkooke
ja et johnny mathis igavesti laulaks
et ma sain selle
mis ilus
tahan et elada oleks lihtne
sest raske on
i want a british boyfriend someone to call you 'love' they're so classy british accent
Tere, Teele!
(I - Jaroslavi)
Reisimine on olnud aastas. Ise tuumafüüsik. Ma elan Hiinas. Kirjanik minust ei, pildid ütlevad rohkem minust. Nüüd sain Tallinna, ei tea kui palju seal on.
Linnas ma esimest korda ja tahaksin osaleda, mida mõned seiklus (Tee midagi, mis jääb meelde elu lõpuni. Siin ma kirjutan küsida nõu, milline oleks see luua) Või lihtsalt minema kui see on vajalik, millised on ilusad kohad.
Loodan vastust.
Kui huvitatud, ma hea meelega helistada tel: +372 5590279
Õnn kaasa!
Jaroslav
Tere tuumafüüsik Jaroslav!
Ma soovitan külastada Kadriorus seal on väga tore jalutada. Praegu lumi Tallinnas, nii et ärge unustage külastada Vanalinn - talvel imedemaa. Tallinna trammi on väga ilus, kõige ilusam trammi № 167 (tumesinine), sõita kindlasti. Rohkem kahjuks ma ei saa teile midagi soovitada, sest seal on midagi kaunimat Tallinnas. Eile tulin Londonis, on väga huvitav ja hea. Tallinn kuid vaeva ja kurbust. Nii kahju. Aga õnneks on lumi, mis muudab kõik ilus.
Õnn kaasa!
(I - Jaroslavi)
Reisimine on olnud aastas. Ise tuumafüüsik. Ma elan Hiinas. Kirjanik minust ei, pildid ütlevad rohkem minust. Nüüd sain Tallinna, ei tea kui palju seal on.
Linnas ma esimest korda ja tahaksin osaleda, mida mõned seiklus (Tee midagi, mis jääb meelde elu lõpuni. Siin ma kirjutan küsida nõu, milline oleks see luua) Või lihtsalt minema kui see on vajalik, millised on ilusad kohad.
Loodan vastust.
Kui huvitatud, ma hea meelega helistada tel: +372 5590279
Õnn kaasa!
Jaroslav
Tere tuumafüüsik Jaroslav!
Ma soovitan külastada Kadriorus seal on väga tore jalutada. Praegu lumi Tallinnas, nii et ärge unustage külastada Vanalinn - talvel imedemaa. Tallinna trammi on väga ilus, kõige ilusam trammi № 167 (tumesinine), sõita kindlasti. Rohkem kahjuks ma ei saa teile midagi soovitada, sest seal on midagi kaunimat Tallinnas. Eile tulin Londonis, on väga huvitav ja hea. Tallinn kuid vaeva ja kurbust. Nii kahju. Aga õnneks on lumi, mis muudab kõik ilus.
Õnn kaasa!
_ e _ _ u s
mu ema ütles, et on kahte tüüpi naiivsust: see, mis meeldib ja see, mis ei meeldi. teisisõnu: sa kas lähed inimestele peale või ei lähe. ma ei tea, kas ma lähen, sest olen nii naiivne, et seda mitte näha, mitte märgata, hinnata inimesi. kuigi olen ikka arvanud end seda teha oskavat. inimesi märkavat.
naiivsus seostub eelkõige naissooga, mille esindaja ma paratamatult looduse soovil olen. asjaolu kui selline ei muserda mind, ei häiri, nagu häiris see mõnda aega tagasi. mulle meeldivad juuksed, võib-olla sellepärast. juukseid on mul palju ja nii pikalt, et kui poiss oleksin, siis peaksin tubli poole neist ära lõikama, et robert planti lahedat lõnga omada. et kui ma homme poisina üles ärkaksin, siis ma ei oleks lahe. särgitaskuteni ulatuv parukas pole kunagi väga kellelegi peale läinud.
tõmbasin oma poppi ja noortepärasesse nutinuhtlusesse rakenduse, kus saab sõnu ära arvata. poomine kui selline ei oleks väga meelepärane viis siit ilmast lahkuda, aga järgmise sõna juurde jõuda - küllaltki meelepärane. mängisin seda suvel pea igal öösel. sõltuvused on kerged tekkima ja nüüd jätkan mõnikord tundides, kui õpetaja unustab, kes ta on, ja seisab mõne minuti teises dimensioonis, aga peamiselt rongis. eilsel sessioonil kerkis mu ette selline sõna: _ e _ _ u s. ma isegi ei mõelnud ja puudutasin tundlikult tähti h ja l. need olid valed ja ma ei saanud aru, miks, ja järgmisel hetkel sain juba kõigest aru. või vähemalt nii mulle tundus.
see sõna oli pettus ja ma mõistsin seda hetkega, täpselt samamoodi, nagu ma saja kaheksakümne viiendat korda mõistsin, et elu on enamjaolt vaid pettus. eelkõige iseenda. ja saja kaheksakümne viiendat korda ma ütlesin endale, et ei, ei ole.
rongilt maha tulles ja maailma kõige ilusamat marsruuti mööda koju patseerides ma jäädvustasin iga teist puud oma moodsa nutinuhtlusega ja see tundus vale, aga veel valem tundus seda mitte teha. kell oli saamas kuus ja õhuniiskus oli lausa silmaga nähtav. olematu objektiiviga kaamera muidugi ei saagi seda jäädvustada, aga seda kõike meelde tuletada küll. ma ei lasku selle kirjeldamisse, nagu teeb seda hermann hesse, kelle esikromaani ma parasjagu loen. aga ma tunnen, et ma suhestun temaga (romaan on küllaltki autobiograafiline kui selline), nii tema kui ka tema pianistist sõbraga. ja ma tunnen, et need kaks inimest kokku pannes saabki minu. seda on väga hea tunda, aga miski ütleb ikka, et mina, keda raamatulehed ei tea, ei tohiks seal juba kirjas olla. ja ma isegi ei vabanda oma naiivsust, vaid lepin sellega. ma tean, et ma muudmoodi ei saa, ei tööta.
aga ma loen seda vaid selleks, et ma pean. ja veel inglise keeles, kui see tõik tähtsust omab. aga tegelikult omab, sest eesti keel on ju veel kaunim. aga ma tahtsin öelda, et muidu ma ei loeks. vist üldse. sest minuga ühes ruumis on klaver ja kitarr. lugedes hakkab ikka mingisugune viis kummitama, mis on vaja kas siis omal häälel või pillikeelel üles võtta. muudmoodi lihtsalt ei saa. niimoodi jõudsin ma järeldusele, et on olemas kahte tüüpi inimesi: raamatu- ja muusikainimesed. on muidugi ka teisi tüüpe, aga raamatu- ja muusikainimene ei saa korraga olla. kui mina ei saa, siis järelikult ei saa ka teised, sest miks peaksin mina teistest nii palju erinema, et enese põhjal miskit järeldada ei saa?
ise kirjutades kuulan ma alati muusikat. ma ei ole mitte midagi mitte kunagi ilma kirjutanud, välja arvatud klassikirjandid ja -esseed. seda teksti kirjutades olen terve aja kuulanud zeppelini californiasse minekut. ma tean, et see omab tähtsust, mida ma kirjutamise ajal kuulan, aga ma ei tea, millist. kirjutamise ajal kaob laulu verbaalne tähtsus kui selline sootuks (seda kirjutanud, kostsid mu kõrvu sõnad: to find a queen without a king they say she plays guitar and cries and sings). ilmselt viin ma end muusika abil teatud loomingulisse seisundisse, niivõrd loomingulisse, et sõnad ei ole enam sõnad, vaid muusika mu kõrvadele. kui sügav! aga muusika ongi sügav. ja ilmselt, järelikult on sügav ka see pisike arutlus teemal, kui sügav ta on.
naiivsus seostub eelkõige naissooga, mille esindaja ma paratamatult looduse soovil olen. asjaolu kui selline ei muserda mind, ei häiri, nagu häiris see mõnda aega tagasi. mulle meeldivad juuksed, võib-olla sellepärast. juukseid on mul palju ja nii pikalt, et kui poiss oleksin, siis peaksin tubli poole neist ära lõikama, et robert planti lahedat lõnga omada. et kui ma homme poisina üles ärkaksin, siis ma ei oleks lahe. särgitaskuteni ulatuv parukas pole kunagi väga kellelegi peale läinud.
tõmbasin oma poppi ja noortepärasesse nutinuhtlusesse rakenduse, kus saab sõnu ära arvata. poomine kui selline ei oleks väga meelepärane viis siit ilmast lahkuda, aga järgmise sõna juurde jõuda - küllaltki meelepärane. mängisin seda suvel pea igal öösel. sõltuvused on kerged tekkima ja nüüd jätkan mõnikord tundides, kui õpetaja unustab, kes ta on, ja seisab mõne minuti teises dimensioonis, aga peamiselt rongis. eilsel sessioonil kerkis mu ette selline sõna: _ e _ _ u s. ma isegi ei mõelnud ja puudutasin tundlikult tähti h ja l. need olid valed ja ma ei saanud aru, miks, ja järgmisel hetkel sain juba kõigest aru. või vähemalt nii mulle tundus.
see sõna oli pettus ja ma mõistsin seda hetkega, täpselt samamoodi, nagu ma saja kaheksakümne viiendat korda mõistsin, et elu on enamjaolt vaid pettus. eelkõige iseenda. ja saja kaheksakümne viiendat korda ma ütlesin endale, et ei, ei ole.
rongilt maha tulles ja maailma kõige ilusamat marsruuti mööda koju patseerides ma jäädvustasin iga teist puud oma moodsa nutinuhtlusega ja see tundus vale, aga veel valem tundus seda mitte teha. kell oli saamas kuus ja õhuniiskus oli lausa silmaga nähtav. olematu objektiiviga kaamera muidugi ei saagi seda jäädvustada, aga seda kõike meelde tuletada küll. ma ei lasku selle kirjeldamisse, nagu teeb seda hermann hesse, kelle esikromaani ma parasjagu loen. aga ma tunnen, et ma suhestun temaga (romaan on küllaltki autobiograafiline kui selline), nii tema kui ka tema pianistist sõbraga. ja ma tunnen, et need kaks inimest kokku pannes saabki minu. seda on väga hea tunda, aga miski ütleb ikka, et mina, keda raamatulehed ei tea, ei tohiks seal juba kirjas olla. ja ma isegi ei vabanda oma naiivsust, vaid lepin sellega. ma tean, et ma muudmoodi ei saa, ei tööta.
aga ma loen seda vaid selleks, et ma pean. ja veel inglise keeles, kui see tõik tähtsust omab. aga tegelikult omab, sest eesti keel on ju veel kaunim. aga ma tahtsin öelda, et muidu ma ei loeks. vist üldse. sest minuga ühes ruumis on klaver ja kitarr. lugedes hakkab ikka mingisugune viis kummitama, mis on vaja kas siis omal häälel või pillikeelel üles võtta. muudmoodi lihtsalt ei saa. niimoodi jõudsin ma järeldusele, et on olemas kahte tüüpi inimesi: raamatu- ja muusikainimesed. on muidugi ka teisi tüüpe, aga raamatu- ja muusikainimene ei saa korraga olla. kui mina ei saa, siis järelikult ei saa ka teised, sest miks peaksin mina teistest nii palju erinema, et enese põhjal miskit järeldada ei saa?
ise kirjutades kuulan ma alati muusikat. ma ei ole mitte midagi mitte kunagi ilma kirjutanud, välja arvatud klassikirjandid ja -esseed. seda teksti kirjutades olen terve aja kuulanud zeppelini californiasse minekut. ma tean, et see omab tähtsust, mida ma kirjutamise ajal kuulan, aga ma ei tea, millist. kirjutamise ajal kaob laulu verbaalne tähtsus kui selline sootuks (seda kirjutanud, kostsid mu kõrvu sõnad: to find a queen without a king they say she plays guitar and cries and sings). ilmselt viin ma end muusika abil teatud loomingulisse seisundisse, niivõrd loomingulisse, et sõnad ei ole enam sõnad, vaid muusika mu kõrvadele. kui sügav! aga muusika ongi sügav. ja ilmselt, järelikult on sügav ka see pisike arutlus teemal, kui sügav ta on.
ma natuke kardan elada siin maailmas
olen varem täheldanud, aga enesele eitanud, et võime armastada on tõesti kaduv nähtus. olen siiani endale sisestanud, et inimene, kes ei suuda armastada - ükskõik, keda või mida, ükskõik, mismoodi - on tühi. täiesti tühi. sest olen ikka täheldanud, et armastus ongi see jõud, mis meid siin maamunal hoiab. nüüd pean lihtsalt ümber sõnastama: see jõud, mis mind siin maamunal hoiab.
sest ma ei kujuta end igapäevaselt toimetamas ja samal ajal mitte midagi ja kedagi armastamas lihtsalt ette. samamoodi ei kujuta ma ette, et merd enam ei ole. sest ta on kogu aeg olnud ja ma olen teda alati meeletult armastanud. sügis on alati tulnud ja ma olen teda alati igatsenud. eks me igatseme ikka seda, mida armastame.
suved on alati olnud ja ma olen siis alati kedagi meeletult igatsenud. lihtsam on armastada, kui see inimene on kaugel. igatsus on siis kerge tekkima, sellest ka armastus. aga päriselt ei ole armastus nii lihtne. looduse vastu küll, sest sa tead, et ta ootab sind, ta ei lähe mitte kuhugi. aga inimene läheb alati kuhugi. ja koos inimesega võib minna ka armastus. minuga ikka juhtub nii ja pärast on jube tühi tunne.
võime armastada on kaduv nähtus. ma ei mäleta, millal viimati nägin inimest, kes vaatas teist inimest, pilk täis armastust. ma ei mäleta, millal viimati nägin inimest, kes vaatas mind, pilk täis armastust. ma ei tea, miks ma arvan end olevat inimhingede insener, et ainuüksi pilgust armastust välja suudan lugeda, aga mul on tunne, et suudan. sest mulle meenub üks paar pruuni silmi, mis kunagi mind vaatas, pilk täis armastust. ja minu merevärvi silmad vastasid samaga (kummaline, et mu silmad suudavad tõesti olla kõiki neid värve, mida suudab meri. ja need olevat hinge peegel...)
võib-olla on mu armastus muusika vastu nõnda suur sellepärast, et muusika on armastusest sündinud. või vähemasti usust armastusse. või lihtsalt armastusest muusika vastu. eks kõik head asjad on sündinud armastusest. muusikat kuulates olen ikka kuidagi... täis armastust. valmis armastama. see on kummaline tunne, aga ikkagi kuidagi... armastust täis. samas nii nukker. alati.
mu kõige suurem hirm on, et ma ei suudagi kedagi enam armastada. inimene ei ole loodud elama üksi. inimene ei ole loodud isegi ärkama üksi. ega uinuma üksi. igal õhtul ma tunnen end nii. sest minu kitsas voodis olen lõppudelõpuks ikka ainult mina.
ja võime armastada on kaduv, sest isegi inimesed, kes väidavad, et nad on üksteisel olemas, on õnnetud.
kui nende vahel oleks armastus, oleksid nad õnnetud juhul, kui nad üksteisel olemas ei oleks. millegipärast usun ma ikka, et kui armastus sind õnnelikuks ei tee, küll siis vastuarmastus teeb. aga kui vastuarmastust ei ole ega tule, sest võime armastada on kaduv, kas ka võime olla õnnelik on kaduv?
sest ma ei kujuta end igapäevaselt toimetamas ja samal ajal mitte midagi ja kedagi armastamas lihtsalt ette. samamoodi ei kujuta ma ette, et merd enam ei ole. sest ta on kogu aeg olnud ja ma olen teda alati meeletult armastanud. sügis on alati tulnud ja ma olen teda alati igatsenud. eks me igatseme ikka seda, mida armastame.
suved on alati olnud ja ma olen siis alati kedagi meeletult igatsenud. lihtsam on armastada, kui see inimene on kaugel. igatsus on siis kerge tekkima, sellest ka armastus. aga päriselt ei ole armastus nii lihtne. looduse vastu küll, sest sa tead, et ta ootab sind, ta ei lähe mitte kuhugi. aga inimene läheb alati kuhugi. ja koos inimesega võib minna ka armastus. minuga ikka juhtub nii ja pärast on jube tühi tunne.
võime armastada on kaduv nähtus. ma ei mäleta, millal viimati nägin inimest, kes vaatas teist inimest, pilk täis armastust. ma ei mäleta, millal viimati nägin inimest, kes vaatas mind, pilk täis armastust. ma ei tea, miks ma arvan end olevat inimhingede insener, et ainuüksi pilgust armastust välja suudan lugeda, aga mul on tunne, et suudan. sest mulle meenub üks paar pruuni silmi, mis kunagi mind vaatas, pilk täis armastust. ja minu merevärvi silmad vastasid samaga (kummaline, et mu silmad suudavad tõesti olla kõiki neid värve, mida suudab meri. ja need olevat hinge peegel...)
võib-olla on mu armastus muusika vastu nõnda suur sellepärast, et muusika on armastusest sündinud. või vähemasti usust armastusse. või lihtsalt armastusest muusika vastu. eks kõik head asjad on sündinud armastusest. muusikat kuulates olen ikka kuidagi... täis armastust. valmis armastama. see on kummaline tunne, aga ikkagi kuidagi... armastust täis. samas nii nukker. alati.
mu kõige suurem hirm on, et ma ei suudagi kedagi enam armastada. inimene ei ole loodud elama üksi. inimene ei ole loodud isegi ärkama üksi. ega uinuma üksi. igal õhtul ma tunnen end nii. sest minu kitsas voodis olen lõppudelõpuks ikka ainult mina.
ja võime armastada on kaduv, sest isegi inimesed, kes väidavad, et nad on üksteisel olemas, on õnnetud.
kui nende vahel oleks armastus, oleksid nad õnnetud juhul, kui nad üksteisel olemas ei oleks. millegipärast usun ma ikka, et kui armastus sind õnnelikuks ei tee, küll siis vastuarmastus teeb. aga kui vastuarmastust ei ole ega tule, sest võime armastada on kaduv, kas ka võime olla õnnelik on kaduv?
Subscribe to:
Posts (Atom)
