Milline mõnus päikesepaisteline ilm täna on! On tunda, kuis talv vargsi lakkab olemast ning kevad end tasapisi meile ilmutab. Kui märtsis algas mai, siis veebruaris aprill. Tühja lumest ja külmakraadidest - kevad on peagi käes! Lisaks kelmikalt saladuslikele päikesekiirtele, mis end iga päevaga üha kauem demonstreerivad, on kevade tuleku märgiks ka tunded ning armastus, mida lisaks hapnikule, lämmastikule ja muule solgile õhus leidub ja leidub palju, seda on tunda.
Mõnus on mängida klaverit, kui loojuv päike viimsetel päikesekiirtel läbi õhkõrna kardina klaveriklahvidele langeda laseb ning esile tuuakse kaunis meloodia ja muusika ilu ühes musitseerimise võluga ning mu mälu on ühe täisväärtusliku hetke võrra rikkam.
Ma tunnen, kui ilus on elu, nähes südamest naervaid helkivate silmadega elust rõõmu tundvaid inimesi enda ümber. Seda viimast juhtub küll eriti harva, ent see ei takista mind nägemast elu helgemat poolt. Ma saan aru inimestest, kes ütlevad, et elu on karm ja ülekohtune, eks ma olen seda isegi öelnud, kuid minus on tärganud uutmoodi uskumus unustada elu pahelisus justnagu seda polekski ning elada, tegutseda, viia täide oma unistused ja saavutada eesmärgid siiralt u s k u d e s sellesse, mida ja kuidas ma teen, eelkõige uskudes iseendasse, sest vaid uskudes me võime reaalselt täide viia ka ebareaalsed unistused, misjuures reaalsus jääb meie endi määratleda.
Jefferson Airplane kajastab mu mõtteviisi, tehes seejuures ka vapustavalt suurepärast muusikat. Cheers!
No comments:
Post a Comment