SINU OTSITUD MÄRKSÕNALE "valu" LEITI 15309 VASTET:

14327 nõustamist, 211 artiklit, 763 foorumi postitust, 5 arsti, 3 ravimit

aliases on munk ja karl marx ühel kaardil

umbes nagu minu elus
et kõik valikud on
aga ühel kaardil

ja päevad jõuavad õhtusse enne kui mina
ja aastagi lõppu kui mina olen alles
eelmises maailmas

nii nad räägivad

raugana televisioonis

kuulsin televusserist, et praegused kolmekümneviiesed elavad keskmiselt saja aastaseks. et siis praegune adolescence elab nii 125-aastaseks. pummeldajad ja muud pätid ehk veidi vähem, aga põhimõtteliselt on see võimalik. kujutan end 98-aastase futurama oscaritega pärjatud filmistaari ja 17 plaati salvestanud kabareelaulikuna samamoodi televusseri ees tudisemas ja kikitamas, kuidas siis, kui mind 125-sena igavesse sängi kupatatakse, on juba kõik võimalik. või samas ei kujuta kah, mine tea, millega meile nii armsad ja tüütud televusserid siis asendatud on. aga liiga palju tulevikule ja minevikule mõeldes ei jõua olevikus midagi tehtud. sellepärast ma mõtlengi vaid natuke.

kuidas siis veel?

kõige hirmsam on tegelikult siis, kui üksinduse vastu ei aita ka suhtlemine. tahaks loota, et ongi nii, nagu õnnepalu ütles, et noorena, just noorena ollakse nii hirmus üksikud. tahaks loota, et kui see hirmus noorus ükskord läbi saab, et on parem, aga ma ei julge. ei julge loota, et miski iseenesest, nii lihtsalt üle läheb. mul on küll sõbrad, alati on olnud, aga milles on asi, ma ei tea. või siiski, jah, ma otsin, ennast, teises, sest kus siis veel. aga kui ma ei leia praegu, millal siis veel?

tahaks, et oleks nii, nagu thom yorke laulis. et keegi märkaks, kui mind ei ole. muidugi ei saa ma öelda, et see nii ei ole, sest kuidas ma seda üldse teada võiksin? miks inimesed üksteisele kunagi midagi ei ütle? kas nad ei leia sõnu? või ei julge? miks? varsti on ju niikuinii uus aasta ja šampanja ja kurbus, mis enam südamesse äragi ei mahu... kurbus kõigi ütlemata jäänud sõnade pärast.

koolis magamata pea ja sorgus juustega ringi lohisedes ja teatud inimestega, kelles ma killuke iseend näen (aga juuksed on neil kõigil ilusamad), ühte ruumi sattudes ma alati natuke soovin, et seal ruumis oleksime vaid meie ja kõik selle ruumi aknad ja uksed lihtsalt haihtuksid. sest ma ei kujuta ette mingit muud viisi, kuidas see käima peaks. terve elu olen ma proovinud sellele küsimusele vastust leida ja uude kohta, trenni, kooli, laagrisse minnes olen ma alati natuke lootnud, et äkki ma siis tean, äkki ma siis oskan... aga ei. ma kaotan nad enne, kui võita jõuan. ja enda kaotan ma kõige kaugemale. ja alati on tunne, et üles enam ei leia.

inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on, õieti on tal üldse raske märgata seda, mis tal on. ja püüeldes selle poole, mida tal pole, kaotab ta selle, mis tal on. keegi tark mees oli selle juba kaks tuhat aastat tagasi kirja pannud. ja mitte midagi ei ole ju iseenesest muutunud. aga ikkagi tundub, et kõik teised on õnnelikud ja ei ärka keset ööd üles ja ei jää bussist iga päev maha ja on nii paganama õnnelikud, sest neil on inimesed, kellega nad päriselt ka koos tahavad olla. ma pole kunagi kellegagi koos olnud nii, et ma samal ajal hoopis kellegi teisega koos olla ei tahaks. sõbrannaga müüri peal mõttetut jointi eesmärgitult kimudes mõtlen alati, et see, kellega seal müüri peal istuda, peaks olema hoopis tema. või tema. või isegi pigem tema. sest siis ei oleks eesmärki vajagi. siis ei oleks tulevikku. oleks vaid olevik. ja oleksit polekski.

ja ei pea (peab) vist mainimagi, et ma räägin poistest. ma pole kunagi tüdrukutest rääkinudki. kuidas üks tüdruk üldse saakski? mida tal teisest tüdrukust ikka rääkida on? selle peale jääb vaid loota, et poisid samamoodi räägivad. iseendaga, nagu mina seda teen. naljakas aga jube vajalik.

ja lõppudelõpuks on mul ikka tunne, et vaid pudel veini aitab, aga mitte üksi ega üksinduse vastu. ja mul on nii palju asju, mida ma teha tahaksin, aga mitte kedagi, kellega koos neid teha. või noh, mine tea, äkki ongi, aga ma ju ei märka. tõesõna ei märka.

tahan seda mis ilus

tahaksin endale öelda
et ära küsi
sa ei taha vastust kuulda

aga ma ei ütle
sest seni ma vaid vastuseid otsinud olengi
ja leidmist lõpetada ei saa

kuulnud liiga palju vastuseid
mis rikuvad mu naiivse illusiooni ilusast elust
mida ma kunagi ju ometi elan
peale koledat elu
tahan seda mis ilus
veel rohkem

suured puud ja suured veed
ja väiksed külavaheteed
kaks või kuus last
koerad, kass
ja mingi mees

tahan seda mis ilus
ja ilus on hea
miks peaksin tahtma halba

nad räägivad, et kõik on minu otsustada
ma otsustan: tahan seda mis ilus!

ei taha saada herpest
külmetada verisena kõrvaltänaval
oksendada mcdonaldsi vetsus
tunda häbi inimese ees
keda armastada tahan
tunda häbi enda ees
keda vihata tahan


tahan seda mis ilus
ja piparkooke
ja et johnny mathis igavesti laulaks
et ma sain selle
mis ilus



tahan et elada oleks lihtne
sest raske on

i want a british boyfriend someone to call you 'love' they're so classy british accent

Tere, Teele!
(I - Jaroslavi)
Reisimine on olnud aastas. Ise tuumafüüsik. Ma elan Hiinas. Kirjanik minust ei, pildid ütlevad rohkem minust. Nüüd sain Tallinna, ei tea kui palju seal on.
Linnas ma esimest korda ja tahaksin osaleda, mida mõned seiklus (Tee midagi, mis jääb meelde elu lõpuni. Siin ma kirjutan küsida nõu, milline oleks see luua) Või lihtsalt minema kui see on vajalik, millised on ilusad kohad.
Loodan vastust.
Kui huvitatud, ma hea meelega helistada tel: +372 5590279
Õnn kaasa!
Jaroslav


Tere tuumafüüsik Jaroslav!
Ma soovitan külastada Kadriorus seal on väga tore jalutada. Praegu lumi Tallinnas, nii et ärge unustage külastada Vanalinn - talvel imedemaa. Tallinna trammi on väga ilus, kõige ilusam trammi № 167 (tumesinine), sõita kindlasti. Rohkem kahjuks ma ei saa teile midagi soovitada, sest seal on midagi kaunimat Tallinnas. Eile tulin Londonis, on väga huvitav ja hea. Tallinn kuid vaeva ja kurbust. Nii kahju. Aga õnneks on lumi, mis muudab kõik ilus.
Õnn kaasa!

_ e _ _ u s

mu ema ütles, et on kahte tüüpi naiivsust: see, mis meeldib ja see, mis ei meeldi. teisisõnu: sa kas lähed inimestele peale või ei lähe. ma ei tea, kas ma lähen, sest olen nii naiivne, et seda mitte näha, mitte märgata, hinnata inimesi. kuigi olen ikka arvanud end seda teha oskavat. inimesi märkavat.

naiivsus seostub eelkõige naissooga, mille esindaja ma paratamatult looduse soovil olen. asjaolu kui selline ei muserda mind, ei häiri, nagu häiris see mõnda aega tagasi. mulle meeldivad juuksed, võib-olla sellepärast. juukseid on mul palju ja nii pikalt, et kui poiss oleksin, siis peaksin tubli poole neist ära lõikama, et robert planti lahedat lõnga omada. et kui ma homme poisina üles ärkaksin, siis ma ei oleks lahe. särgitaskuteni ulatuv parukas pole kunagi väga kellelegi peale läinud.

tõmbasin oma poppi ja noortepärasesse nutinuhtlusesse rakenduse, kus saab sõnu ära arvata. poomine kui selline ei oleks väga meelepärane viis siit ilmast lahkuda, aga järgmise sõna juurde jõuda - küllaltki meelepärane. mängisin seda suvel pea igal öösel. sõltuvused on kerged tekkima ja nüüd jätkan mõnikord tundides, kui õpetaja unustab, kes ta on, ja seisab mõne minuti teises dimensioonis, aga peamiselt rongis. eilsel sessioonil kerkis mu ette selline sõna: _ e _ _ u s. ma isegi ei mõelnud ja puudutasin tundlikult tähti h ja l. need olid valed ja ma ei saanud aru, miks, ja järgmisel hetkel sain juba kõigest aru. või vähemalt nii mulle tundus.

see sõna oli pettus ja ma mõistsin seda hetkega, täpselt samamoodi, nagu ma saja kaheksakümne viiendat korda mõistsin, et elu on enamjaolt vaid pettus. eelkõige iseenda. ja saja kaheksakümne viiendat korda ma ütlesin endale, et ei, ei ole.

rongilt maha tulles ja maailma kõige ilusamat marsruuti mööda koju patseerides ma jäädvustasin iga teist puud oma moodsa nutinuhtlusega ja see tundus vale, aga veel valem tundus seda mitte teha. kell oli saamas kuus ja õhuniiskus oli lausa silmaga nähtav. olematu objektiiviga kaamera muidugi ei saagi seda jäädvustada, aga seda kõike meelde tuletada küll. ma ei lasku selle kirjeldamisse, nagu teeb seda hermann hesse, kelle esikromaani ma parasjagu loen. aga ma tunnen, et ma suhestun temaga (romaan on küllaltki autobiograafiline kui selline), nii tema kui ka tema pianistist sõbraga. ja ma tunnen, et need kaks inimest kokku pannes saabki minu. seda on väga hea tunda, aga miski ütleb ikka, et mina, keda raamatulehed ei tea, ei tohiks seal juba kirjas olla. ja ma isegi ei vabanda oma naiivsust, vaid lepin sellega. ma tean, et ma muudmoodi ei saa, ei tööta.

aga ma loen seda vaid selleks, et ma pean. ja veel inglise keeles, kui see tõik tähtsust omab. aga tegelikult omab, sest eesti keel on ju veel kaunim. aga ma tahtsin öelda, et muidu ma ei loeks. vist üldse. sest minuga ühes ruumis on klaver ja kitarr. lugedes hakkab ikka mingisugune viis kummitama, mis on vaja kas siis omal häälel või pillikeelel üles võtta. muudmoodi lihtsalt ei saa. niimoodi jõudsin ma järeldusele, et on olemas kahte tüüpi inimesi: raamatu- ja muusikainimesed. on muidugi ka teisi tüüpe, aga raamatu- ja muusikainimene ei saa korraga olla. kui mina ei saa, siis järelikult ei saa ka teised, sest miks peaksin mina teistest nii palju erinema, et enese põhjal miskit järeldada ei saa?

ise kirjutades kuulan ma alati muusikat. ma ei ole mitte midagi mitte kunagi ilma kirjutanud, välja arvatud klassikirjandid ja -esseed. seda teksti kirjutades olen terve aja kuulanud zeppelini californiasse minekut. ma tean, et see omab tähtsust, mida ma kirjutamise ajal kuulan, aga ma ei tea, millist. kirjutamise ajal kaob laulu verbaalne tähtsus kui selline sootuks (seda kirjutanud, kostsid mu kõrvu sõnad: to find a queen without a king they say she plays guitar and cries and sings). ilmselt viin ma end muusika abil teatud loomingulisse seisundisse, niivõrd loomingulisse, et sõnad ei ole enam sõnad, vaid muusika mu kõrvadele. kui sügav! aga muusika ongi sügav. ja ilmselt, järelikult on sügav ka see pisike arutlus teemal, kui sügav ta on.

ma natuke kardan elada siin maailmas

olen varem täheldanud, aga enesele eitanud, et võime armastada on tõesti kaduv nähtus. olen siiani endale sisestanud, et inimene, kes ei suuda armastada - ükskõik, keda või mida, ükskõik, mismoodi - on tühi. täiesti tühi. sest olen ikka täheldanud, et armastus ongi see jõud, mis meid siin maamunal hoiab. nüüd pean lihtsalt ümber sõnastama: see jõud, mis mind siin maamunal hoiab.

sest ma ei kujuta end igapäevaselt toimetamas ja samal ajal mitte midagi ja kedagi armastamas lihtsalt ette. samamoodi ei kujuta ma ette, et merd enam ei ole. sest ta on kogu aeg olnud ja ma olen teda alati meeletult armastanud. sügis on alati tulnud ja ma olen teda alati igatsenud. eks me igatseme ikka seda, mida armastame.

suved on alati olnud ja ma olen siis alati kedagi meeletult igatsenud. lihtsam on armastada, kui see inimene on kaugel. igatsus on siis kerge tekkima, sellest ka armastus. aga päriselt ei ole armastus nii lihtne. looduse vastu küll, sest sa tead, et ta ootab sind, ta ei lähe mitte kuhugi. aga inimene läheb alati kuhugi. ja koos inimesega võib minna ka armastus. minuga ikka juhtub nii ja pärast on jube tühi tunne.

võime armastada on kaduv nähtus. ma ei mäleta, millal viimati nägin inimest, kes vaatas teist inimest, pilk täis armastust. ma ei mäleta, millal viimati nägin inimest, kes vaatas mind, pilk täis armastust. ma ei tea, miks ma arvan end olevat inimhingede insener, et ainuüksi pilgust armastust välja suudan lugeda, aga mul on tunne, et suudan. sest mulle meenub üks paar pruuni silmi, mis kunagi mind vaatas, pilk täis armastust. ja minu merevärvi silmad vastasid samaga (kummaline, et mu silmad suudavad tõesti olla kõiki neid värve, mida suudab meri. ja need olevat hinge peegel...)

võib-olla on mu armastus muusika vastu nõnda suur sellepärast, et muusika on armastusest sündinud. või vähemasti usust armastusse. või lihtsalt armastusest muusika vastu. eks kõik head asjad on sündinud armastusest. muusikat kuulates olen ikka kuidagi... täis armastust. valmis armastama. see on kummaline tunne, aga ikkagi kuidagi... armastust täis. samas nii nukker. alati.

mu kõige suurem hirm on, et ma ei suudagi kedagi enam armastada. inimene ei ole loodud elama üksi. inimene ei ole loodud isegi ärkama üksi. ega uinuma üksi. igal õhtul ma tunnen end nii. sest minu kitsas voodis olen lõppudelõpuks ikka ainult mina.

ja võime armastada on kaduv, sest isegi inimesed, kes väidavad, et nad on üksteisel olemas, on õnnetud.
kui nende vahel oleks armastus, oleksid nad õnnetud juhul, kui nad üksteisel olemas ei oleks. millegipärast usun ma ikka, et kui armastus sind õnnelikuks ei tee, küll siis vastuarmastus teeb. aga kui vastuarmastust ei ole ega tule, sest võime armastada on kaduv, kas ka võime olla õnnelik on kaduv?

vanaema saatis postiga piibli ja sokid

ma tean et kõik on hästi

kui ma kujutan sind istumas minu köögis minu lemmikkohal
mille pärast me enne igaõhtust söögikorda kui sellist mida on nädalas vaid kolm
perekeskis kähmleme ja viis nädalat pühkimata köögipõrandal tolmleme
lastes kolm korda valminud toidul kaks korda jahtuda

ma tean et kõik on hästi
kui ma kujutan sind istumas minu köögis minu lemmikkohal
vaatamas mind kes ma sulle hakklihavormi soojendan ja seda
taldrikule tõstes hiiumaa kadakapuust lusika mis seda hoiab maha pillan
lastes kaks korda valminud toidul ühe korra jahtuda

ma tean et kõik on halvasti
kui ma kujutan sind istumas väiksel valgel taburetil mu elu kolmandas köögis
mantel seljas sest ilma selleta pole ma sind veel näinud
ja minu köögis ei ole sa mitte kunagi käinud

laiscus condides on päris!

ma ei leia, et seltsis segasem on

või et aknaid lahti hoides rohkem õhku on

ma tean vaid, et siis on külm. väga külm.

mul on madal vererõhk. see ei ole haigus, mistõttu ma tunnen, et on. see ei ole haigus, mis tähendab, et seda ei saa ravida. see ei ole haigus, mis tähendab, et ta on suurepäraseks aluseks nende tekkimisele.

inimeste sobivus kui selline tundub sellest vägagi palju sõltuvat. madala vererõhuga inimesed nagu mina on aeglased, rahulikud. kõrge või normaalse vererõhuga inimesed nimetavad neid laiskadeks, muidusööjateks. miks te ei tegutse? nad küsivad. miks te istute ühe koha peal? kas sa kiiremini ei saa kõndida? mis kuradi vererõhk?

öeldakse, et tee sporti ja joo kohvi. sport paneb pea ringi käima ja valutama. hommikune kohv ajab südame pahaks. hea on vaid siis, kui saab rahus mitte midagi teha ja krooniliste külmavärinate eest laua alla pugeda. laiscus condides on päris!

miks ma ei loe raamatuid

mu ema ütleb, et väiksena lugesin ma hästi palju. aga siis mingist hetkest nagu enam ei lugenud. siis, kui puberteet tuli. siis tegin lollusi ja jooksin mööda ilma ringi sellest ja endast aru saamata. ja siiamaani ei ole lugenud. ühe väga suure erandiga: harry potter. ma ei suuda kirjeldada, mida ta minu jaoks tähendas. vahepeal ma tahtsin olla tema, teinekord ma lootsin saada sigatüükast kirja ja kui ma ei saanud siis, kui oleks pidanud, ma ei heitnud meelt. ma käisin siis kuuendas klassis ja nägin juba päris vana välja. ma ei heitnud meelt ja lootsin, et harry, ron ja hermione tulevad mulle ise järele. kui novembrikuu õhtul kell kuus muusikakoolist üle silla koju kõndisin, vaatasin ikka tähistaevasse ja lootsin seal näha kolme väikest täppi, kes aina lähemale jõuavad. edasi ma ei mõelnud, aga ma teadsin, et juba kolme täpi nägemise peale oleks mu süda hüpanud.

harry potterit lugesin ma ka sel suvel. see suvi sain ma 16. nüüd ma näen juba päris vana välja. ostsin endale kaks esimest osa, inglise keeles. ja lugesin nii, et lugesin ühe ööga poole ja teise ööga teise poole. teki all. telefoni ekraanivalguses. rohkem ma sel suvel ei lugenud. mul oli küll igasugu raamatuid laua peal hunnikus, aga need ei äratanud minus huvi. tõnu õnnepalu paradiis oli üks neist. ja siis mingi tobe pariisi reisikiri. rohkem ma isegi ei mäleta. lihtsalt natuke kurb on endal, et tõnu õnnepalu paradiis minus huvi ei äratanud. hiiumaa on nimelt mu lemmikpaik. ma olen seal ikka kasvanud ja suviti mänginud. ka sel suvel olin ma terve aja hiiumaal.

nüüd on mu laua peal kaks raamatut: camus 'võõras' ja gary 'elu alles ees'. eksistentsialistlik filosoofia. seni ainsas kirjandustunnis ütles õpetajagi, et see on ohtlik. ma lugesin 20 lehekülge ja olin juba ohustatud. enam ei suutnud. ei julgenud. ei tahtnud. liiga kurb hakkas. liiga halb. võtsin teise ja peale esimest lauset 'täna suri mu ema' lajatasin kaane kinni ja jooksin kööki mune keetma.

ma olen kõige naiivsem inimene, keda ma tean, ja mul on tunne, et 16 on natuke liiga hilja, et end ümber kasvatada. enese ümber kasvatamiseks on üldse palju jõudu vaja ja jõudu mul ei ole. ma ei tea ühtegi allikat, kust jõudu saada. trenn pumpab sinusse adrenaliini küll, aga lõpuks ikka väsitab. muusika annab jõudu küll, aga selle jõuga teen ma täpselt nii palju, et hüppan ringi ja tantsin ja naeran ja unistan, unistan, kuidas ma ise kunagi täpselt samasugust muusikat teen. üldse olen ma üks suur unistaja. liiga suur. väga raske on unistusi realiseerida. ma ei oska. ma ei tea, kuidas see maailm käib. ma kardan eksida, aga päeva lõpuks tundub ikka, et terve päev oli üks suur eksimus. üks suur mitte midagi.

meie kirjanduseõpetaja meeldib mulle väga. tal on jõudu, ta on tugev. ma ei tea, kuidas ta seda teeb. loeb kõiki neid raamatuid ja on ikka tugev edasi. ta on muidugi ka vanem, nii viie-, kuuekümne ringis. kunagi oli ta muidugi nõukogude liidu kodanik ja elas niimoodi läbi asju, mida mina mitte kunagi ilmselt ei ela. ja võib-olla peitubki selles põhjus, miks ma neid raamatuid lugeda ei suuda. ma olen lihtsalt liiga noor.

ehk oleks aeg, ütleb mu ema, ütleb mu isa, ilmselt ütleks mu kirjanduseõpetajagi, kasvada suureks. ma tean ise väga hästi, et kogu see harry potteri teema ei ole enam eakohane. et need raamatud nagu on. eelmisel suvel lugesin ma kuristik rukkist, mulle väga meeldis see raamat. aga siis läks natuke aega mööda ja ma lugesin jälle harry potterit. ma ütlen emale, et see on tema pärast (üldse süüdistan ma alati teisi, sest ma ise ju elan enda sees ja otsustan ise, kuidas ma saan siis lõppudelõpuks ise olla süüdi kõiges halvas, mis minuga juhtub? miks ma peaksin iseendale halba tahtma?), et mu ema ei loe. aga ta ütleb, et ta loeb küll. ja siis mulle meenub, et jah, ta loeb küll. sel suvel luges ta anne franki päevikut ja susan boyle'i elulugu. viimasest kujunes ilmselt ta lemmikraamat. mingisuguse eesti klassiku novelle vist luges ka. aga ta ise ütles muidugi, et kõige rohkem luges ta siis, kui ta minuvanune oli. keskkoolis. et noh, sellist raskemat kirjandust. et nagu pidi ja ei pidanud ka, aga tema luges ikka. palju selles nõukogude liidus üldse pidi, ma mõtlen. mati unti vist pidi küll, jah. minagi lugesin mati unti, nii aasta, pool tagasi. aga kui miski läbi sai, siis uut enam ei võtnud. ma mõtlen, et ma ilmselt unustasin. või ammendasin. enda jaoks. aga ma mäletan, et mulle väga meeldis.

miks ma enam ei loe, miks ma praegu ei loe, ma ei tea. ma ilmselt kardan. kardan langeda sinna musta auku, kust enam iialgi välja ei saa. kuni tänaseni ma rippusin juba äärel. ma juba nägin mingisugust valgust. ma juba nägin. ma ei unusta seda, mida ma nägin. aga ma mõtlen, et kuna ühel hetkel pean ma vist niikuinii suureks saama, siis äkki kogu see suur olemise värk ongi see auk ja see, mida ma üle selle ääre nägin, oli muretu lapsepõlv ja sinna ma ometi tagasi ronida ei saa...

ma ei tea, millal saabub hetk, mil ma need raamatud uuesti kätte võtta tahan. aga ma tean, et ta peab saabuma. see on mu kohustus. lõppudelõpuks ongi gümnaasium vist selline koht, kus nad tahavad, et sa suureks kasvaksid...

ja ma käin nendega nii kaua, kui ma käin

täna, reedel, 24. augustil ostsin ma endale kingad. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest need kingad on mustast nahast, sentimeetrise kontsaga, otsast lakitud ja kuldse nööbiga, mis kinnitab peenikese rihma kinga teisele servale. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest need on nii mugavad, et mul tekib tunne, et mu jalad sulavad nendega üheks ja ma võiksin nendega kas või maailma lõppu patseerida. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest tavaliselt ma ei ole ostnud kingi, milles keegi juba patseerinud on. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest tavaliselt ei soovita mulle peale kingade ostmist õnne ega kutsuta peole. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest tavaliselt ma jalavarje kingituse eest kingituseks ei soeta.

ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest nende kingade sees on üks kuuetäheline ühest otsast ja kõigile pähe kulunud sõna: chanel.

chanel chanel chanel. gabrielle 'coco' chanel. audrey tautou kehastas teda nii hästi, et ta hakkas mulle meeldima kogu oma moevärgiga. muidugi, esimest korda, kui ma nende kingadega ühel laada moodi üritusel kokku puutusin ja jalga proovisin, ma erilist sidet ei tundnud. kallid kingad, mõtlesin, ja võtsin jalast. nüüd, kui ma neid ühes poes mitmekordselt proovimas ja vaatamas olin käinud, nad hakkasid mulle meeldima ühel lihtsalt põhjusel: nad meenutavad mulle pipi kingi. ja pipi oli mu iidol. ma värvisin tema pärast juuksed punaseks, kui ma olin kaheksa. nüüd ma olen kaks korda vanem ja leidsin ta kingad, mis juhtusid nii muuseas olema kõige mugavamad asjad, mida ma eales proovinud olen. ja nii muuseas kandma firmamärki chanel. ja nii muuseas oli mulle sünnipäevaks kingitud hunnik raha, millega ma niikuinii midagi rumalat teinud oleksin. nüüdsest olen ma tagasi oma talupoja staatuses, ainult et viiskude asemel chaneli kingad. aga mul on hea meel, et ma rahast lahti sain. ma hakkasingi juba liiga uhkeks muutuma. sest raha eest tõesti saab kõike. lihtsalt mina valisin klassikalise kingapaari kogu eluks. ja need on juhtumisi ka ainus kingapaar, mis ei verista mu varbaid. ehk siis üldse ainus kingapaar, aga küll ma hakkama saan. pipi sai ka!

tõmba selga varvaspluus, vaid siis tuleb armastus!

viddy-viddy-well, tundub, et ma vist siiski olen seda lootusetu romantiku, muudkui naeru lagistava ja ütlemata särasilmse, pikkade lokkide ja punaka huulevärvi kandja stereotüüpi, sedasama, keda meist igaüks vähemalt sada ja üks korda teleekraanidel salajase kadedusmaiguga laupäevaõhtuti passinud on. ah mis, ta on ju telekast. see on ju film! sa tuled kohvikust välja vihma kätte vaid filmis ja jooksed ta otsa vaid filmis ja isegi kõik suudlused toimuvad telekasti sees. kui kõik laupäevaõhtud kokku lüüa, on säärane unelm talletunud kui miski iseenesestmõistetavalt kauge, igavesti kuskil, kuhu iial ei pääse. aga ikka tahaks. oi kuidas tahaks! sest armastus on kõik, mida üks inimloom vajab. ja kõik laulud räägivad sellest. ja need, mis ei räägi, on minooris. sest midagi juhtus, sest midagi ikka juhtub, aga seegi läheb mööda ja igaühe jaoks on kuskil keegi, kes mõtleb, kuhu sa jääd. ja ta tuleb kunagi või lähen mina ja ma tean seda, sest seda on parem teada, kui mitte teada. ja parem on loota, kui mitte loota. ja uskuda parem, kui mitte uskuda.



ja parem on millelegi pühenduda, kui mitte pühenduda. vaadata ja tähele panna ja vastutada.
ainult elu õpetab. aga kui õppida ei taha, siis ei õpeta.

tule, elu! mina tahan!

elu nagu filmis, mida ma varem näinud ei ole

kirjutasin millalgi postituse "tahan elada filmis" ja elu on mind sõna otseses mõttes stseenidesse paisanud. sekundilise täpsusega määratletud alguse ja lõpuga stseenid nagu päris-päris filmides ja mina selle kõige keskel justkui peategelasena, ent siiski kõrvaltvaatajana.

aga neid stseene kirja panna ma ei saa. võib-olla kunagi, aga praegu on nad veel liiga värskelt läbi elatud ja nähtud ja tuntud. ja võib-olla nad ei olegi midagi nii suurt, kui pealkiri "elu nagu filmis" võiks lubada. kohe kindlasti ei liigitu see ei põneviku ega komöödia ega muude teada-tuntud ja nähtud filmide alla. see on selline armas väike enneolematu aga ammu olemas olnud žanr, millest keegi tema ammu olemas olemise tõttu filmi vändanud ei olegi. aga kui oleks, siis mu silmad oleksid kaamera. mida kõike nad juba näinud ka ei ole!

ja seda kõike sellepärast, et ma käin tööl. või siis sellepärast, et ma viibin hiiumaa "lõunas", kuhu kärdla mehed juba ammuilma puhkama on sõitnud. vist ikka sellepärast.

kell 7 algab debussy

ma mõtlen, kui mängima panen vinüüli

kuus minutit brahmsi


mulle brahms meeldib.



kuus tundi hoida last

teadmata, et saad selle eest raha aga saad

ja palju


lausa nii palju, et pead seda inimkaubanduseks


aga ma ju armastan seda last, ma ütlen ja keegi ei kuule ega usu


sest keegi ei usu ega taha armastust

kui shakespeare näitas, et see on valus


järelikult on.



elu on lühike

miks valida valu
mille eest sa niikuinii
ummisjalu
kunagi jooksed


nii kaugele, et tagasi ei oska tulla
kuigi tahaks

valuta oli parem.



ma olen terve elu pianistiks saada tahtnud
mitte teistele vaid endale
mitte lava peal vaid taga

öeldakse, et kui sul on anne, siis sa pead seda jagama

nii on ette nähtud.



klaver on sama ilus nagu laps, keda ma hoian, sipelgaid vaatamas

täna me vaatasime kaks tundi sipelgaid

nad üritasid tassida üht tillukest oksa
ja ma võitlesin iseendaga tunni
kas neid aidata
või mitte

sest ma teadsin, et ei tohi

nii on ette nähtud.


kui ma teda magama panin, ma ühtäkki teadsin, et tahan ise ka kunagi emaks saada

ma pole varem seda teadnud


ma mõtlesin talle kaks muinasjuttu, sest ta ei tahtnud neid, mis raamatus

jutustasin talle tammetõru seiklustest

ta jäi magama ja ärgata ei tahtnudki


aga lõpuks ta ärkas ja me vaatasime veel sipelgaid

ja siis tuli ta ema
viis ta ära
ja ütles et ma paneks tunnid kirja

kella ühest kella seitsmeni

kell 7 algas debussy

ma ostsin omale prahast led zeppelini särgi

ja mu ema reageeris sellele lausega 'ma pole sellist varem ühegi tüdruku seljas näinud'

sellised asjad mõjuvad alati valusalt

võib-olla liiga valusalt

natuke liiga pitsitavalt kõhust ja natuke liiga kibedalt kurgust


aga praha oli ilus
nagu tallinn
seal oli vene õigeusu kirik ja kaarli kirik ja viru keskus ja radissoni hotell ja kõik üksteisest sama kaugel nagu vene õigeusu kirik ja kaarli kirik ja viru keskus ja radissoni hotell

rohkem ma kahjuks ei mäleta
sest ma olin oma inimeste keskel
ümbritsetud iseenda armastusest
teiste inimeste vastu

armastus on hea ja tugev ja kurb ja valus tunne

ühel hetkel saab see kõik läbi

aga vana arm ei roosteta


ka siis, kui talle õhku anda

igavene elukool

terve aasta oli üks suur ootamine
venimine
igatsus millegi parema järele


et mõista, et see parem oli sealsamas. just seal.




ja nüüd on see läbi

ma lähen rabarbreid lõikuma ja siis me teeme rabarbrisuppi ja oleme õnnelikud

why to people lie

pluss veel hide

mulle tõesti meeldivad kõiksugu pintslid

see hetk

kui sa seisad peegli ees ja punud oma rasvast tukka ning puuderdad seda, pintsliga, päris puudripintsliga, ja puudripintsli vaimustuses puuderdad kogu näo

ja kõrvaltoas mängib see lugu esimest korda su kõlaritest
ja sa ühtäkki tead, et sa tahad sellest hetkest filmi teha

ja sa tuled seda siia kirjutama endale lubades, et sa lähed viie minuti pärast vaatama suppi, mille sa pliidile soojenema olid pannud
ja sa lähedki ja vaatadki suppi ja märkad, et see on endiselt külm

sa olid keeranud valet nuppu -
see oli potikaas, mille sa poti kõrvale olid jätnud, mis seal auras. mitte supp vaid kaas. potikaas.

terve korter oli põlenud plastiku lõhna täis ja sa pidid tõe puuderdatud näkku vaatama -
ei, sa ei saaks üksinda hakkama. hakkama sa nüüd küll ei saaks. üksinda küll mitte.

millegipärast oli mu ema selle poti lausa mitmekümne euro eest soetanud (palju maksavad potid?) ja ühtlasi on see ka meie ainus pott. lihtsalt nüüd ilma kaaneta. mu emale väga meeldis see pott. emadele kipuvad potid millegipärast meeldima. mu ema tahab, et mina ka kunagi emaks saaksin. ta arvab, et mina saan kaks last ja mu õde kolm või neli. aga mu õde on tubli ka.

tahan elada filmis

trippida texases 80ndate kabrioletis ja seda laulu täiel võimsusel kuulata ja omada ray bane ja neid kanda sest päike kõrvetab aga see on ainult hea

sest kõik on hea sest tee äärest saab osta burksi ja auto helisüsteem on võimsam kui mootor

sest kõik on hea sest kuhugi pole kiiret sest kuhugi pole minna sest keegi ei oota

olevikud ja tulevikud

tundub, et hea kirjaniku määrab tema võime kirjutada siis, kui kõik hästi on. või noh, kunagi pole kõik hästi, aga kui tähtsad asjad hästi on, siis on sama hästi ka kõik.

sest kuidas ma kirjutan sellest, et ma sain teatrikooli sisse ja saan hakata rongiga koolis käima ja ma sain teatrikooli sisse? sellistest asjadest lihtsalt ei kirjutata. tähtsatest asjadest ei saagi kirjutada. juba tubli tükk aastaid olen ma kirjutanud asjadest nagu rahapuudus, väljamõeldud suhted ja kodutööd ning tähtsust kui sellist neil ju ei olegi. väljamõeldud masendused, väljamõeldud tunded, väljamõeldud tulevik ja väljamõeldud olevik. kõik on seni olnud vaid välja mõeldud ja nüüd, kui midagi kohe päris kindel on, ei suudagi ma enam midagi üles tähendada, sest noh... kuidas sa kirjutad asjadest, mis päris on! mis on nii päris, et sul hakkab kohe hea. asjad, mida sa nii väga tahtnud oled, aga seni vaid välja mõelnud, on päris ja hakkavad peagi juhtuma.

millegipärast olin ma uskuma hakanud, et su unistused, ükskõik, millised, ei täitu iial. isegi väikesed, sest noh... minu unistused ei olnud lihtsalt kunagi täitunud.

aga võib-olla on see alles algus

'58

you know that you're living when there are moments when you think: i'll write a book about it

and you know that you desperately suck at it because you can't remember that moment because you drank and drank and drank without frank oh yes you'd like to meet frank you'd love to meet frank or even hank but perhaps just frank. for instance.

cos maybe frank would be the guy to give new questions with new answers you would find in a new way.
new sheets. so you could finally write that book.

vaba inimest kohtab väga harva, sest temaga on väga hea koos olla

ütles rasmus kaljujärv ja tulistas. päris püstolist. see oli minu trummikiledele esimene kord ''päris pauku'' nii lähedalt (istusin esimeses reas) kuulda. nad võbelesid, aga olid tänulikud. ja mina olin tänulik. kõige üle, mida ma tol õhtul nägin.

ja seda ka muidugi, et lauri lagle on tõesti hea lavastaja ja risto kübar on... risto kübar. ta ei peagi midagi otseselt ütlema või tegema. olemisest piisab. muidugi sel juhul mitte, kui ta on kaugel. aga mulle oli ta lähedal. mitte rohkem kui kaks meetrit, vahel ka meeter. mitte küll päris sada, aga üheksakümmend üheksa sentimeetrit küll. jah, risto kübar, kes sa seda loed, sest sa oled kindlasti nii edev, et end korrapäraselt guugeldada - ma istusin kümnenda aprilli õhtul sinust mitte kaugemal kui üheksakümmend üheksa sentimeetrit. mitte et taoline lähedus mulle otseselt korda läheks, ei - sa lihtsalt meeldid mulle. lihtsalt meeldid. lihtsalt. ja üksteist minutit peale etendust, kas märkasid, sa kõndisid minust mööda. ja kui sa olid juba kaugemale läinud, ma piilusin sind posti tagant. sa rääkisid telefoniga. inglise keeles. ''i haven't done it, so...'' oli kõik, mis ma kuulsin. sul oli seljas hall dressipluus ja selle peal tume jope ja mingid suvalised teksad ja suvalised tossud ja suvaline kott. ja tead, korraks oli see vist ainult viiskümmend seitse sentimeetrit. kui sa põrandat pesid.
mina ei pese põrandaid. pole kunagi pesnud.

apokalypsja

mu elust on puudu just need kaks sõpra -
dog ja crazy nigga darth vader apokalüpsja.

noil õhtuil

Teatril on oma lõhn. See on selline lõhn, mida saabki tunda vaid teatris. Ja hoolimata etendusest, aastaajast, hoolimata teatrist endastki on SEE lõhn, see TEATRILÕHN alati sama. 
Sa tuled saali ja tunned selle ära. Istud punasele sametpehmele istmele ja tunned selle ära. Istud mustale plastikust toolile ja tunned selle ära. Nõjatud tammepuust rõduäärele ja tunned selle ära. Alati.

Olla näitleja tähendab olla inimene. See on raske. Aga ma ei kujuta oma elu ette nii, et ma ei saa inimeseks. Et ma ei oska olla inimene. Et ma ei suuda olla mõistetav teisele inimesele. Ja koht, kus seda teostada, on lava. Sa oled laval ja sul on midagi öelda ja inimesed kuulavad sind. Kuulavad, kuni mõistavad. Ja lähevad koju veidi rohkem inimesena, kui nad olid enne. Vähemalt minuga on nii alati olnud.

Neil kordadel, mil ma ise laval olen olnud, tunnen ma midagi sarnast. See on üks kummaline energia, mida me publikuga justkui vahetaks. Teinekord ei teagi, kumb annab ja kumb võtab. Küllap võtame me kõik, kui me kord juba teatrisse tulnud oleme. Või kui ei võta, siis saame. Ja see on tunne, millele ei ole võrdväärset.

argitaipmatus

ma ei taipa väikseid asju

aga kas ma taipan see-eest suuri?

metsikmeeletud koolikatsed

istusin seal mingi kaks tundi jõllitasin sadat ülesannet
midagi ei saand aru kuid kirjutasin ikka
käsi läks krampi ja pea käis ringi
läksin vetsu
laulsin kalle kustast

kuidas nad üldse eeldavad, et mingil suvalisel esmaspäeva hommikul, mis viiekümnel protsendil juhtudest oleks niikuinii sinine, sa lihtsalt tuled ja istud kolm tundi ja lahendad need kuradi testid OMA võimete kohaselt, mis niikuinii ei vasta NENDE nõuetele?
sul võib valutada kõht või pea and if you're a woman and it's THIS time of the month, you lower your own IQ by just existing
kui paljutõotav, kui helge

ja need kolm tundi otsustavad järgmised kolm aastat su elust.
kes oli see ahv, kes oli see ülikonnas loom, kes selle peale üldse tuli? mida pidid SINA tegema, et oma kuradi ülikond saada?

ma ei taha niimoodi niikuinii, ma niikuinii tean, et ma ei taha nii.
aga ma tean, et ma tahan kunagi teenida raha, millega lõuna-prantsusmaale või itaaliasse lennata.
sest ma ei saa hääletada
rekkamehed vägistavad mu ära
ja mulle see ei meeldiks
ma tahan ikka mõelda nii, et mulle meeldib mu tulevik.
ja paraku need kolm tundi kolmel erineval päeval just seda otsustasidki.

ja ma ei saa panustada rikkale mehele
sest mul on lõhestunud isiksuse sündroom
ja ma tahan ikka mõelda
et mulle meeldib mu tulevik

et mulle meeldib mu tulevik
sest olevikus ma kirun minevikku
ja tahan tulevikku

what is he talking about?

• what is he talking about?

  GlebKrylov 1 nädal tagasi
• @GlebKrylov he's talking about fucked up estonian politics and people who don't give a fuck about their fucked up politics 'cos people before them have already fucked it up and with this fucking attitude people after us will fuck it up even more if there's anything left of what we call nation or country or

  and yes, he does swear a lot. you could just listen to it to hear the swearing and learn it so you could visit us and yell those learned words in the streets to fit in.

  i swear, you would.

kui video teemast mitte lähtuda, kõnelen ma ju päris vahvalt anglikaani keelt. tunnen end seda tehes kui kala vees. ehkki, kirevase päralt, sain ma nelikkatseteks harjutava testi hindeks nelja, mis on suhteliselt harv nähtus minu ja inglise keele vahelises suhtes. jajah, mul jäi ajast puudu ja ma ei jõudnud mõelda ja tõmbasin viimases ülesandes ringe nii, kuis jumal juhatas, aga ikkagi. see on ju inglise keel!
keel, milles on kirjutatud harry potter ja sherlock holmes ja...

inglise keeles vastamine oli muidugi mõistetav ja inimlik ja loogiline, aga, kirevase päralt, oleks pidanud ikka... nojah. kõigest kommentaar. aga see teema, see video, see... what is he talking about?

yeah, what is he talking about?


mu rong läheb täpselt tunni aja pärast (18:33 - nii ilus kellaaeg, kas pole?) ja ma pean sööma ja vene keelt õppima ja emakeelt õppima, sest tulemas on metsik-meeletud koolikatsed ja kontrolltööd ja

miks ma seda kirjutan: et põhjendada, iseendale, väga loogiliselt, miks ma selle video, selle... teemal edasi arutada ei saa. ja samas - andres mähar ütles juba kõik ära. kui ma veel tunni söömata olen, alles siis võin ma sama vihaseks muutuda. nii et ma parem ei kirjuta. tunni aja pärast läheb mul juba rong.



põhjus, miks ma siiski gag-i kui varuvarianti kaalun ja 'kuusepuu' laulu armastama hakkasin (ja suutsin endale ühtlasi suveigatsuses jõulutunde tekitada - jõulutunde, mis mul viimati oktoobris sigur rosi kuulates oli) ja seda seadet pean ma nüüdsest parimaks kõigist. jõululauludest. kõigist. ja kuulake ta häält 'valguses'! meie kooli aula akustikal on ka muidugi selles oma roll, aga... mitte ainult. mitte ainult.

demokraatia meie riigis

et saada trammijuhiks, pead sa olema vähemalt 21 aastat vana, omama B-kategooria juhiluba ja keskharidust ning läbima 114 tundi koolitust, mis hõlmab ka trammi tehnilist tundmist ja esmaabi andmise oskust.

et pääseda riigikokku, pead sa olema vähemalt 21 aastat vana.

miks ja kuidas, keegi ei tea

ma usun, et on palju asju, mis ongi määratud nii minema ja kuigi sa tead seda juba ette, ei saa sa mitte midagi teha peale kõrvalt jälgimise ja valu alla neelamise

ja kui sa neeladki alla valu
ja jälgid kõrvalt
aga eneseuhkust alla ei neela
siis

kirevase päralt, ma ei neela mitte kunagi seda alla. ma ei anna mitte kunagi alla. isegi, kui mul ei ole õigus.
ja ma tean, et see pidigi nii olema. on lihtsalt osa asju, mis pididki nii olema. millepärast sa peadki kannatama. sest sa lihtsalt oled selline ja su elu lihtsalt on selline. jah, paljud asjad lihtsalt on. miks ja kuidas, keegi ei tea.

maiasmoka kurb elu

seda kuulates möödus mu aastatagune märtsikuu lõpp, kui me minu juures purjus ja haiged olime. ühe päeva veetsin ma voodis vahelduva eduga magades ja just sedasama pala kuulates. kuna teised mu pisikeses köögis mu pisikesel pliidil miskit valmistasid, võisin haige olla ka ainult mina. ma mäletan, et kraadiklaas näitas 38. sellise kehatemperatuuriga on mul alati kõige huvitavam olnud. see mõtete osa, mis tavaliselt valdkondi nagu kuupäev ja kellaaeg haldab, lihtsalt ei tööta ja nii ma olengi seal, kuhu ma alati jõuda olen tahtnud.


mul pole peale seda enam kordagi palavikku olnud.

augusti algus. mu esimene omapead bussireis. seda kuulates sõitsin ma tagasi. hiiumaale. kell oli umbes neli. või kuus. päike juba vaikselt langes. niidud ja karjamaad. metsatukad ja heinamaad. ja kõik kuldset värvi.

tallinn-haapsalu maantee on kõige ilusam koht, kus augusti alguses kell neli või kuus bussiga sõita.

ja ma mäletan seda kõike nüüd ja kirjutan sellest, sest ma mõistsin, et ma ei oska elada hetkes. ega päevas ega nädalas ega kuuski. olen küll igatsenud aegu, mil mu emagi alles väike oli ja aegu enne ja pärast neidki, aga et ma muudkui mõtlen sellest, mis oli viis aastat või suisa pool aastat tagasi, ja ei teagi, kas ma seda igatsen. ei, ma ei igatse suuri koguseid etanooli või nikotiini, kuigi jah, nendel ainetel oli kahtlemata oma roll selles kõiges ja küllap on ka edaspidi, aga ma tean, et ma ei taha aastatagust aega uuesti läbi elada. ja võib-olla teen ma alateadlikult kõik selleks, et see ei korduks. et mitte miski minevikust ei korduks. kuigi mingi osa minust nii hirmsasti seda igatseb. mida täpselt, ma ei tea. aga mingisugune igatsus kripeldab hinges ja ei lase elada olevikus.

võib-olla ma kardan, et uusi mälestusi ei tule. aga see on sama, kui öelda, et uusi aegu ei tule. ehk on mu alateadvus kõik tulevased aastaarvud tõesti ebareaalsuseks klassifitseerinud? see ei tundu ju reaalne, et on päriselt ka aasta 2018 või 2026 ja elu läheb samamoodi edasi. või üldse edasi.

kõige rohkem maailmas kardan ma trammide ja rongide kadumist ühes nende tänavate ja karjamaadega, millel nad sõidavad. ma kardan, et neid asendab miski õudne voolujooneline, mis saab jõudu tuuleenergiast või millestki muust ''keskkonnasäästlikust''. ja ma kardan, et ühel hetkel neid kuldseid karjamaid, millel diiselkütusega edelaraudtee rongid sõidavad, enam ei ole.

kuidas on läinud nii, et üks inimene nii palju kardab? ja veel nii suuri asju? kas ma mõtlen tõesti nii tihti minevikule lihtsalt selleks, et seda kõike võimalikult täpselt talletada ja siis kunagi oma ufodest lastelastele rääkida, kuidas päris maailmas oli?


kunagi olid kasekese kommid ümmargused kui silindrid ja pakitud kolme paberisse.

kõige all oli küpsetuspaber, selle peal hõbepaber ja selle peal kasemustriga reklaampaber.


kasemustriga paber oli kommi mõlemast otsast kokku keeratud.

pajatusi klaveriklahvidelt

kaks aastat tagasi muusikakooli lõpetades ja oma parimas vormis olles mängisin ma seda täpselt samamoodi, kõik diminuendod ja crescendod ja isegi accelerandod olid mul nagu tundmatul mängijal antud salvestises.
aga nüüd ma mängin veel paremini. sest ma ei pea. mind ei ole keegi selleks sundinud ega treeninud. ma ei ole pidanud kusagil esinema. ma olen vaid omaette oma vanavanaema klaveril, mis meie kolimise ajal autotöökojas seisis ja valget värvi pritsmed igaveseks külge sai, videvikukumas seda vaid endale mänginud. või lihtsalt selleks, et imestada, et ma seda suudan. et see mu lihasmälus endiselt sees on.

klaveriõpetaja ütles mulle ühel aprillikuu laupäevahommikul, kui ma talle oma eksamikava taaskord ette olin mänginud, et minust võiks päris pianist saada. kui ma tahaks, võiksin ma georg otsa edasi õppima minna ja kohe päris pianistiks saada. noh, eks ole ju tore, kui su oma õpetaja sulle niiviisi ütleb, aga paharet juba pianistiks ei hakka. ja laiskvorst samuti mitte. õpetaja küll arvas, et olin teinud tundide kaupa tööd, kuid tegelikult olin harjutanud vaid tunnikese, poole. ja mitte üldse iga päev, nagu ta käskis. ta väitis, et olen ülimusikaalne. aga ta oli leedukas kah, kuulmissagedus ehk suti teine. ma ei tundnud end kunagi pianistina ega tunne praegugi. õppisin veel lisaks kitarri, aga ei, ma ei tunne end muusikuna. mulle meeldis, aga see oli teistmoodi meeldimine. ei harjutanud, sest ei tahtnud. algklassides jooksin naaberhoovis ja mängisin ukakat. kurat selle klaveriga! minu sõbrad ei õpi, ei õpi ka mina! leedukast õpetaja oli kord pajatanud, et temal samasugune situatsioon oli, aga vot, jäi tuppa, harjutas klaveri ära. läks edasi õppima. sai õpetajaks. klaveriõpetajaga tekib ikka selline veidi teistsugune suhe, kahekesti kaks-kolm korda nädalas tunnikese koos istuda on hoopis midagi muud, kui lihtsalt õpetaja juttu kaugelt kuulata ja olla osake suuremast rühmast, kellega kunagi päris lähedaseks ei saada. kui olin juba veidike suurem, istusimegi vahel tunni ja rääkisime, muidugi, tema rääkis ja mina kuulasin. pajatas oma lapsepõlvest, õpingutest, maast-ilmast. ma tundsin, et olin saanud talle mingisuguseks usaldusisikuks - vahel kurtis ta suisa isiklikke probleemegi. minu vastust ta vist ei oodanudki, ei andnudki mahti vastata, ju oli vaja lihtsalt kedagi, kellele rääkida. nagu inimestel ikka.
asja tegi vahvaks see, et ta oli leedukas. iga tunni lõpus sai põske maitsva võõramaa kommi. eks sealt see magusaarmastus alguse saigi. kommid kippusid suisa motivatsiooniks, et tundi minna. esimesest klassist kaheksandani välja. kaks korda nädalas, eksamiperioodidel kolm. üks tund kippus alati laupäevahommikule. kell 10 saime kooli kammersaalis kokku. mäletan, kuidas päike tükkis helekollastest ruloodest läbi ja peegeldus klaverikaanelt tagasi. õpetaja kõndis saalis ringi ja kuulas. vahel lõi rütmi kaasa. kippusin alati kiirustama. oli see rütmi- või taktitundetus, et kiiremini kommi saada, ei teagi.

õde õpib sama õpetaja juures ja õpetajal on muidugi sellest veel parem meel, kuna minu õde ei ole säärane laiskvorst ja muidusööja. minu õest kohe võikski päris pianist saada, kui saatanas teda oma teele ei tiri, nagu juhtus minuga. ega vanarahvaski ju räägib, et esimene laps läheb ikka aia taha. aga kui õde on teine laps, kas ta läheb teise aia taha?

ema on alati rääkinud, et ei tea, mis kurjam see mu sees elab, kurjusejuur niisugune, et mitte inimese kombel elada ei lase. küll on ta pidanud mu pättuste pärast kannatama ja kasvatuse eest vastu pead saama. ja veel nüüdsamugi. sest ega pättused mind ei jäta, jah. inimesemõõtu ma ju olen, aga vot, näe, pättused ei jäta. mis sa siis peale hakkad niisugusega! ema on mures, ei tea, mis must saab. mis sest laiskvorstist ja paharetist ikka saab. kuda ta leivaraha endale teenima hakkab? ütlen talle küll, et kunagi tuleb see päev, mil ma talle kõik heastan, aga tema juba tahab, et ma nüüd juba miskit seejaoks ära teeks. noh, aga mina, näe, mina alles laps ju... inimesemõõtu küll, aga vanuselt, näe, kooliplika alles. mis sa siis niisuguselt tahad!

ja mis see niisugune ka ise muud kui kommi oskab tahta. mis ta ikka tahab.

yo dawg, look at this plastic bag!

    
liigvarakevadine lörts ja jäätunud uriin
pulstunud tuka alt sind piidelda on piin
sest keegi juba ammu ära su viis
rongiga mööda karjamaid, sa allusid

ma olen iseenda kurbuse giid
tean, mida teha, et oleks vaid piin
teada, et sa oled lähedal, siin
kuigi keegi juba ammu ära su viis

ma olen iseenda totruse giid

tean, mida öelda, et eemale tõukaksin

kõigepealt enda ja hiljem ka teised
kõik planeedi mehed ja naised
kirjutades rumalat armastusluulet
mida ma ei taha, et keegi kunagi kuuleks
ega loeks ega kirjutaks ega avaldaks

elu lemmikviisid on keskeakriisid

täpselt sama, mis aasta tagasi. ainult ehk tsipake kurvem.

miks ma teen pahandust?

inimkäitumine. üks asi, mida ma ei mõista. nad mõtlevad välja sõnu nagu ''moraal'' ja ''etikett'' ja ''viisakus'' ja käituvad vastavalt enda mõeldud kirjutamata reeglitele, aga kas ma olen tõesti ainus (am i the only one on this planet of 7 billion people???), kelle arvates kipub see kõik hävitama inimlikkuse alustalasid. näen igapäevaselt enda ümber inimesi, kes oma etikettidest nii tugevalt kinni hoiavad, justkui kardaksid nad, et neid ära tapetaks juhul, kui nad seda ei teeks. et kui nad ahvi moodi karjudes koolis paljajalu ringi jookseks, pandaks neid seina äärde. aga võta näpust, läks teisiti.

viimased kuus kuud pole ma koolis muud teinudki kui ahvi moodi karjunud. tähendab, linnu. mõne kajaka, varese. ma ei tea, miks ma seda teen - selliste häälte kuuldavale toomine ajab köhima ja kurgus kriipima - aga see on kuidagi vajalik. alguses oli selle eesmärgiks vist inimeste reaktsiooni nägemine, aga see tüütas pikapeale ära, kuna see oli enamjaolt ühesugune. kulmukortsutus mõne intelligentsema tüübi poolt või siis ''issand, kust see hääl tuli? kas te kuulsite seda?'' hüsteeriline hüüd mõne vähem kirkama kriidi poolt. ega meil neid seal kesklinna eliitkoolis ikka leidub, jah. teise korruse tütarlaste tualett on ummistatud plaatinablondide 7ndike poolt, kes üksteise nägusid meetri võrra paksemaks krohvivad ja huuli läikega üle küllavad. alguses võis olla tõesti eesmärk nende ja ülejäänud koolirahva reaktsiooni nägemine, aga see oli alati sama. mõttetu. tüütas ära.

aga hääled jäid külge nagu mingi sõltuvus. kui mõni tund eriti mõttetuks kujunes või töös üks punkt viiest puudu jäi, lasime ikka kuuldavale (jah, mina ja mu linnust sõber) mõne eriti hüsteerilise huilge või sureva kajaka kriiske, nagu me neid pikapeale ise nimetama hakkasime. klass oli juba ära harjunud. vahepeal öeldi, et kuulge, lõpetage ära, see on juba nõme, käib pinda. tõmbasime küll veidi tagasi, aga pikemas perspektiivis lasime samas vaimus edasi. kuni ajani, mil selgus, et kõik õpetajad teavad, et need oleme meie - kaks pealtnäha eeskujulikku üheksanda klassi tütarlast. mu sõpra kohutas see eriti, kuna ta kavatseb oma haridusteed tolles eliitkoolis jätkata, mind mitte niivõrd. hääled olid ilmselt nii külge jäänud, et ei kontrollinud enam, kas õpetaja oli klassis või mitte. kuid kust selline tung seda üldse teha? eks ikka seesama moraal. kuhu siis sellised ürgsed karjed kõlbavad? ühte eesti vanimasse kooli? tõesti?

aga kurat, mina ei saa lubada endale külastust teisele mandrile, kus ma neid karjeid tõesti igal pool ja nii palju, kui soovin, teha võin. kuradi eurooplus oma ''ajaloo ja väärikusega''! kuid see ei ole kaugeltki põhjuseks. minul ja mu armsal sõbral on alati olnud mingisugune vajadus ''pahandust teha'' või siis lihtsalt ''paha olla''. rebel, noh, saate aru küll. aasta aega tagasi jäime vahele laudade sodimisega, mistõttu me käitumishinne ''rahuldava'' peale langes. jah, rahuldav-rahuldav, keda ta teil siin rahuldas. ülejäänud pahandustega vahele pole jäänud, peale laudade on ka ilmselt muud vara rüvetatud. sellel aastal on meie uueks hobiks postrite kleepimine koolivetsu seintele. postrid saime ''stiina'' või ''spungi'' vahelt. mäletate küll neid lahedaid pilte avril lavigne'ist või terminaatorist. just needsamad postrid kaunistavadki me kooli tualettide seinu. koristaja neil sinna küll kauemaks kui päevaks lubada ei jää, kuid üks päev rõõmu on ikka rohkem kui mitte midagi. minu meelest on küll rõõmsam urineerida, kui enrique iglesias sinuga tõtt vahib. aga millegipärast koristaja ja ülejäänud koolkond nii ei arva.

kõik õpetajad said teada, ka klassijuhataja. klassijuhataja on meil selline mees, kes omal ajal musta mere ääres vene sõjaväes teenis ja ellu jäämiseks sisalikke grillis. õpetaja ei räägi tihti oma elust, ta on tulihingeline matemaatik ja paadunud sotsialist, but when he does, he speaks like that. õpetaja rääkis, et ta ei kirjutanud kooli ajal mitte kunagi mitte midagi maha. õpetaja räägib, et tark naine on ilus naine. õpetaja ütles, et demokraatia on enamuse, st lollide võim. õpetajal on pea igas asjas õigus ja õpetaja on meie suurim eeskuju. minu ja mu linnust sõbranna muidugi, sest tundub, et me oleme tõesti pea ainsad, kes õpetaja vastu taolist austust tunnevad. aga tunned millega? südamega. koolitunnis istudes ja kahesaja kuuekümne neljandat sitta päeva läbi elades ei ole sul mingit südant. ja kui veel töö perse läks, siis millest me üldse räägime!

nagu öeldud, teeb õpetaja oma tööd hingega. ta mitte ei ole kõige parem matemaatikaõpetaja, kelle tunnis ma viibinud olen, vaid ka klassijuhataja. inimese ülivõrdeline headus väljendub minu jaoks vaid siiruses. siiras tahe, siiras meel, siirad tõekspidamised. ta ei ole küll suurem asi organiseerija, aktivist kui selline, aga ma ei taha teada, mis siis saaks, kui tema asemel keegi taoline oleks. siiras õpetaja, siirad soovid. ja õpetaja soovib, et meil kõigil hästi läheks ja et me ikka gümnaasiumis kõik koos jätkaks. kõlab naiivsena, aga nii ta seda ometi ei mõtle. ta on kõige reaalsem inimene, keda ma tean. absoluutne ratsionalist. ta tahab, et meil läheks hästi - et me õpiks ja teeks seda vastavalt oma võimetele. mina ei ole viimased kaks aastat seda teinud. kui me seitsmendasse kõik kokku tulime, siis küll. matemaatika keskmine hinne oli mul ainsana klassist 5,0. seda ei ole vist siiani keegi üle trumbanud. kõigest hinded, eks ole, aga ma olin jube kohusetundlik ja lõpetasin kiitusega ja arvasin, et see ongi elu. võtkem näppudest ja võtkem varvastestki. mu ellu tulid ühtäkki inimesed, kooli vanema põlvkonna esindajad, ja ma sain aru, et hoopis see on elu, mida elavad nemad - 'sex, drugs and rock n' roll', kui lubate. aga ükski 13-14 aastane ei tohiks seda tõepähe võtta. mina aga võtsin ja saatsin kooli, kus see ja teine. sellel aastal olen end viimaks kuidagiviisi küll kokku võtnud, aga hinded kui sellised ei oma mu jaoks enam tähtsust. kuivõrd ka kooliteadmised kui sellised. ma tean, et mul ei ole elus sisekõrvaehitusega midagi teha. ainult need asjad, mis huvitavad, eks ole.

aga klassijuhataja, olles näinud mu nö ''tõelist palet'', on minus väga pettunud. ta teab, et ma olen võimeline enamaks ja tema jaoks on see ''enam'' just täisviieline tunnistus, ent minu jaoks võib see ''enam'' olla siinsamas ja praegu see tekst, mida ma kirjutan. klassijuhataja näeks mind hea meelega ka sealsamas gümnaasiumis. aga sinna minemiseks peaks mul ikka üks kuradima hea põhjus olema. olgu inimesed - nii vähe, kui neid on - armsad kui tahes, füüsikaga seob mind vaid gravitatsioon. aga klassijuhataja on just üks neist inimestest ja kui nüüd, just nüüd, kui ta nägi, et minust on hakanud taas ''õpilane'' sirguma, kriiskan ma koolikoridorides ja õpetajad peavad minu peale kaebama nagu mingisuguse poisikluti, kes hiljaaegu ranitsa selga sai. aga vot, just nii ma end tunnengi ja sinna ei saa ma mitte midagi parata. praeguseks on mingisugune eneseväärikus linnu moodi kisamisele küll kriipsu peale tõmmanud, aga teised tembud nagu postrite kleepimine ei rauge nii pea. sest ma lihtsalt pean. see tekitab minus mingisuguse missioonitunde. adrenaliin ringleb veres ja silmad säravad. nagu poisiklutil, kes hiljaaegu ranitsa selga sai.

ma ei taha olla materiaalselt ja ideoloogiliselt pasaga kindlustatud

seisukohti võtta pole kunagi nii raske olnud
koolis lõpuklassi õpilase moodi käituda pole kunagi nii raske olnud
hommikuti enne päikest ärgata pole kunagi nii raske olnud
ennast emakeeles väljendada pole kunagi nii raske olnud

elu pole kunagi nii raske olnud, mitte kunagi, sest mina ja maailm oleme taas vanemaks saanud.

ja vanus nii, nagu ta praegu on, ei ole hea asi. ma ei taha vananeda numbri, lõputunnistuse või seadusena. ma ei taha vananeda nii, et ma tegelikult ei vananegi, et ma ei õpi, ei õpi, ei õpi ja oma suures kehas olen ometi nii väike ja rumal.

aasta ajaga ei ole mitte midagi peale vanuste muutunudki. raamatud mu riiulis on vanemad, pluusid mu kapis on vanemad ja inimesed mu elus ja mina oleme vanemad. matemaatikatunnis istudes ja pisaraid tagasi hoides, kuigi nad enam, jah, nad enam ei tahtnudki tulla, kuna seisukohtade võtmine pole kunagi nii raske olnud, jõudsingi järeldusele, et aasta ajaga ei ole mitte midagi muutunud. mu elus on täpselt samad inimesed ja mu faking tunded, need kuradi tunded nende vastu on ikka samad. nii vähe, kui mu elus inimesi on, armastan ma neid niimoodi, et need tunded on ikka kuradi samad. ehk veidi tugevamadki. aga kuradi tunded, et te normaalse inimese kombel suhelda ei lase! sa ei saa inimeseloomana sinna mitte midagi parata ja armastus on tore asi, sõprus on ka väga tore, kõik see on väga tore, aga kui need asjad, eriti armastus, su elus juba kord on, sa ei saa enam mitte midagi sinna parata ja ühtlasi ei saa sa mitte millestki mitte midagi aru. nii et on parem, kui teda ei ole. kuradi kooli lõpetades vähemalt küll.
seda faking kooli lõpetades vähemalt küll.

kuigi ma ei taha, et nii oleks, jah, ka mina olen ju kõigest inimeseloom, noor tüdrukutirts, kelle jaoks peaks armastus nagu mingi ülim püha eesmärk olema. a fucking life-time goal.

mina isiklikult ei ole kogenud midagi sellist nagu vastuarmastus. või siis midagi sellist nagu avatud vastuarmastus, et sa saaksid nagu kindel olla või nii. mis kuradi kindel, küsite, aga öelge siis, kui mõttekas on veeta tunde, päevi, nädalaid, TERVE AASTA selle üle mõeldes? kui sa saaksid teha palju normaalsemaid asju nagu keemia õppimine või moosi keetmine või rattasõit, nii, et sa oled seal kohal ja sa ei mõtle selle üle. ta küll haihtub vahepeal, jah, vajub unustustehõlma, aga kui sa kord armastama hakkad, jah, päris armastama (mulle ei meeldi see sõna, aga paremat ei tea), siis see ei kao mitte kuhugi.

meid on seitse miljardit, eks ole, ja öelge siis, kui hea on käia tänaval nii, et sajad ja sajad inimesed sust mööda voorivad, aga sa ei tunne neist mitte kedagi. sa oled üksi ja kõik su rakud on üksi ja SA EI TEA, MIDA TEHA, ET SEE NII EI OLEKS. sa võid küll arvata end armastavat teatud inimesi, arvata end igatsevat teatud asju, aga tegelikult sa ei tea, mida sa tegema pead või kellega sa olla tahad või kuidas see olukorda kuidagi paremaks teeks. just, kuidas see olukorda kuidagi paremaks teeks. seda reaalset, antud olukorda. oma unistustes, palun väga, tee jimi hendrixiga palju sõstrasilmseid lapsi ja pea pilve peal prallet, aga mida teha selles kuradi reaalses, realistlikus, ratsionaalses, globaliseerunud ja perses kliimaga maailmas, et see kuradi ma-ei-tea-tunne ära kaoks. ma arvan end armastavat kahte, pange tähele, kahte inimest, aga kurat, kes teab, mis see on, äkki polegi armastus, äkki on mingi üles-pushitud overemotional ja kahtlemata väga haige obsessioon? nüüd öelge mulle, kui mõttekas on selle üle arutada tunde, päevi, nädalaid, TERVE AASTA?

ma ei taha, et mu elu oleks lihtne, sest lihtsa eluna klassifitseerin ma midagi sellist, mida mu, kahjuks liiga suur osa, klassikaaslasi elavad - nad käivad koolis, neile on antud hulk paska, mis tuleb kindlasti laupäeva hommikuks kella üheksaks ära teha ja nad teevadki selle ära, ärkavad enne faking kukke ja lähevad ostavad pärast viru keskusest paar uut hilpu, et mingi moeröögatus järgmise nädala reisile selga lükata ja eiffeli torni ees sellega pilti teha, sest nende pere on nii kokkuhoidev ja eeskujulik, isal on kindel töökoht tootejuhi või mingi firma direktori näol, ema on pangateller või lapsega kodus, organiseerib klassijuhatajale igaks kapitalismi tähtpäevaks mõne tuhandekroonise kingituse, perepilti käivad nad tegemas iga aasta esimesel mail ja neil on nende piltide jaoks eraldi tuba või vähemalt sein, mis on mingit stiilset värvi, näiteks bordoopunast.

selline asi on lihtne elu - materiaalselt ja ideoloogiliselt pasaga kindlustatud. sellisel juhul, ma lihtsalt puhtrealistlikult seda elada ei saakski. aga mis asi see raske elu on, ma tegelikult ei teagi. nagu ka seda, mis on armastus.
what a fucking cliché!

00001706

vaarika popkorn

ma tahaks näiteks näitlejaks saada, sest see on just täpselt selline amet, millega sa ei saa teenida piisavalt raha, et lolliks minna. ja see oleks juba mainstream.

väike alevik tallinna külje all, jaanuar 2012, -18 kraadi, kõrgrõhkkond, ere päike, udused bussiaknad ja -peatused, säästumarket, 1994. aastakäigu volkswagenid, plokkidena laiuvad paneelmajad ja sõpruse puiestee aegumatu meistriteose esimesed sekundid. ma sulasin sellega ühte nagu päikse käes tilkuv jääpurika-utoopia. sulasin bussi radiaatori vastas, lambanahkses kasukas ja lambavillastes kinnastes, bussi tagumise otsa karvasel kõrgel istmel. karge õhk lõhnab kui vaarika popkorn. ma olin vaarika popkorn. taaskord. jaanuar 2012. -18 kraadi.

cybar risto

ei, risto kübara versioon oli veel parem. aga mul ei ole raha, et londonisse lennata ja seda uuesti kuulata. ma lihtsalt loodan, et ta tuleb tagasi ja laulab seda uuesti. muidu ostan ma endale kübara ja ütlen, et lähen ristoga jalutama. aga selleks ei ole mul ka vist raha.

ma vihkan hipstereid

minge perse kõik, kes te end kalamaja tänavatel pool sajandit vanade kaamerataga pildistate ja need pildid FACEBOOKI üles panete

minge perse kõik, kes te tervet eelmise sajandi bändidegaleriid facebookis LAIGITE ja kuulate heal juhul kahte neist, teate vaid hitte, mitte lugusid

minge perse kõik, kes te väidate, et andy warhol on te iidol ja pop-art niii huvitab teid, see on niii lahe asi lihtsalt

minge perse kõik, kelle arust olid 60ndad niii lahedad lihtsalt ja jimi hendrix oli niii seksikas ja üldse see hipivärk oli niii tuus ma oleks ka pidanud ikka elama 60ndatel omfg nii lahe lihtsalt

võib-olla saadan ma teid perse, kuna mul on halb tuju. aga võib-olla saadan ma teid perse lihtsalt põhimõtte pärast.  

sest kui palju inimesi enam üldse midagi põhimõtte pärast teeb? kui sul põhimõtteid ei ole, pole sind olemas. sinust saab kas lasnamäe oss või hipster. 

aga samas, kui palju valikuid enam alles ongi. kuna ma lasnamäel ei ela, jääb mul üle otsustada vaid hipsteri kasuks. aga ma ei taha olla mingi retarded bändisärgiga tüüp, kelle arust olid 60ndad niiii lahedad lihtsalt. türa, sind polnud olemas siis! sul on ainult pildid ja hitid. sa tead, et olid biitlid, kes mingil põhjusel olid populaarsemad kui zombid või kingid. rohkem sa ei tea. türa, sa ei saa teada lihtsalt. 

ja sa ei saa teada, kuidas oli elu aastal 2008 või 2005. kuidas piraadi krõpsupakk maksis poes neli eesti vabariigi krooni. kuidas ladina-ameerika seebikad olid kõige lahedamad asjad üldse. kuidas õpetaja kirjutas sulle punase pastakaga päevikusse tubli. kuidas vanilla ninja oli kõige parem bänd üldse. see bändisärk oli õigustatud. see joonlaud ka. ja käepael. kuidas kõik, mida sa tegid, oli eesmärgistatud, kas või neljakroonise krõpsupaki nimel - sa said ta, sest alati oli sul värvli vahel paar karl von baeriga rahatähte. kuidas issi viis su loomaaeda ja emme viis su teatrisse - sest neil oli su jaoks aega. ja sul oli nende jaoks aega. 

kuidas arvutimängud olid midagi nii lahedat, et nende omamine oli luksus. kuidas onupoegadega pool tonni kaaluvast arvutist gta san andreast mängida.
ei, sa ei saa kunagi teada. 

ma ei olnud kohal, kui david bowie 'space oddity' esimest korda sisse laulis või kui freddie mercury koos rogeriga kensingtoni turul omatehtud riideid müüs ja naiste riietuskabiini piilus, aga ma olin kohal vanilla ninja kontserdil aastal 2005 ja oma vanaema majas igal paganama suvel koos onupoegadega gta san andreast mängimas ja piraadi krõpse õgimas.

ma olin kohal ja ma olin õnnelik.  

nüüd ma olen kurb, sest ma pole ammu kohale jõudnud. ja olengi kurb. saadan hipstereid perse. olen ikka kurb. kurvem kui keskmine eremiit. 

kõige ilusam eesti laul. kuulan seda ikka siis, kui pisarad silmis. kas siis kurbusest või õnnest. ei tea.

OTSUS! VISUALISEERIMINE! USK!

meie haridussüsteemis on väärtus hinne, mitte teadmine ise. ja hinne ei väljenda teadmist, hinde võib kätte saada ka vihikust maha vehkides või siis lihtsalt 5 minutit enne tundi pähe tuupides. neid õpilasi on võrdlemisi vähe, kes tõesti teada tahavad ja soovivad asja osata, hinnete peale õppimises jääb aga nende õpilaste osakaal veelgi väiksemaks - oluline on ju hinne 5, mitte huvi asja vastu. sest hinne 5 tagab sulle kuldmedali, mis tagab omakorda tasuta õppimise ülikoolis. paljud eesti pered ei saa aga tasulist õppimist lubada. küll aga tahetakse, et laps ise oma eluga toime tuleks ja mingisugust ''päris'' tööd teeks, mille tarvis on kindlasti vaja ülikool läbida. laps ise tihtipeale ei tea, mis see ''päris'' töö oleks ja nii ta siis pingutabki kuldmedali nimel (nii ta vähemalt teeb midagi ja keegi ei saa nuriseda) või läheb lihtsalt sõbra või ülejäänud massi järgi orienteerudes juurat õppima, sest kui su cv-s on kirjas, et oled omandanud juuras bakalaureuse kraadi, saad sa kindlasti ''päris'' tööle. sealt edasi tuleb juba ''päris'' elu.

kõigest kommentaar, mille ühe jutiga facebookis ainsa mõistliku postituse ''mis on teie meelest suurimad probleemid meie hariduses?'' alla kirjutasin ja olin uhke, et seda suutsin, iseasi, millises vastavuses see tõega on. aga nii palju, kui ma uudiseid lugenud ja isaga rääkinud olen, peab see paika küll. nii palju, kui ma ise koolis käinud ja veerandihinde pärast end halliks muretsenud olen, peab see paika küll. ma tean inimesi, kes ühes kesklinna eliitkoolis end kuldmedali pärast surnuks rabelevad ja inimesi, kes on juurat õppima läinud neilsamal kahel põhjusel: 1) ma ei tea mida ma õppida tahan aga kuna kõik lähevad juurat siis ma võiks ka ju juurat minna 2) kunagi saan ehk mingi normaalse töö ka endale kuna meile räägiti et bakalaureuse (kirjutati ikka nii eks) kraad juuras märgituna minu cv-le tagab mulle kindlasti mingi normaalse töö ja kui ma veel tartus ka õpin eks

laialdaselt levinud mõtteviis, nagu katkuepideemia omal ajal, suhteliselt pika peiteajaga. kuid mitte kõik inimesed ei jäänud katku ja ka meie ühiskonnas on inimesi, kel mõistus veel alles, aga ühiskonnavorm on meil ju demokraatia - enamuse võim. peata kanade keskel võivad need üksikud palju kergemini pea kaotada. mul on nii vastik iseloom, et loodetavasti see minuga ei juhtu. lähen risti-põiki vastu kõigele, mis peale tuleb. mitte ei neela alla, vaid sülitan välja. peab jätkuma südikust. üksi on raske, aga maailmas, kus on inimesi 7 000 000 000 korda rohkem kui sind ennast, peab üksi hakkama saama. alustuseks, kas või, üksinda õhtust sööma.