mulle tõesti meeldivad kõiksugu pintslid

see hetk

kui sa seisad peegli ees ja punud oma rasvast tukka ning puuderdad seda, pintsliga, päris puudripintsliga, ja puudripintsli vaimustuses puuderdad kogu näo

ja kõrvaltoas mängib see lugu esimest korda su kõlaritest
ja sa ühtäkki tead, et sa tahad sellest hetkest filmi teha

ja sa tuled seda siia kirjutama endale lubades, et sa lähed viie minuti pärast vaatama suppi, mille sa pliidile soojenema olid pannud
ja sa lähedki ja vaatadki suppi ja märkad, et see on endiselt külm

sa olid keeranud valet nuppu -
see oli potikaas, mille sa poti kõrvale olid jätnud, mis seal auras. mitte supp vaid kaas. potikaas.

terve korter oli põlenud plastiku lõhna täis ja sa pidid tõe puuderdatud näkku vaatama -
ei, sa ei saaks üksinda hakkama. hakkama sa nüüd küll ei saaks. üksinda küll mitte.

millegipärast oli mu ema selle poti lausa mitmekümne euro eest soetanud (palju maksavad potid?) ja ühtlasi on see ka meie ainus pott. lihtsalt nüüd ilma kaaneta. mu emale väga meeldis see pott. emadele kipuvad potid millegipärast meeldima. mu ema tahab, et mina ka kunagi emaks saaksin. ta arvab, et mina saan kaks last ja mu õde kolm või neli. aga mu õde on tubli ka.