tundub, et hea kirjaniku määrab tema võime kirjutada siis, kui kõik hästi on. või noh, kunagi pole kõik hästi, aga kui tähtsad asjad hästi on, siis on sama hästi ka kõik.
sest kuidas ma kirjutan sellest, et ma sain teatrikooli sisse ja saan hakata rongiga koolis käima ja ma sain teatrikooli sisse? sellistest asjadest lihtsalt ei kirjutata. tähtsatest asjadest ei saagi kirjutada. juba tubli tükk aastaid olen ma kirjutanud asjadest nagu rahapuudus, väljamõeldud suhted ja kodutööd ning tähtsust kui sellist neil ju ei olegi. väljamõeldud masendused, väljamõeldud tunded, väljamõeldud tulevik ja väljamõeldud olevik. kõik on seni olnud vaid välja mõeldud ja nüüd, kui midagi kohe päris kindel on, ei suudagi ma enam midagi üles tähendada, sest noh... kuidas sa kirjutad asjadest, mis päris on! mis on nii päris, et sul hakkab kohe hea. asjad, mida sa nii väga tahtnud oled, aga seni vaid välja mõelnud, on päris ja hakkavad peagi juhtuma.
millegipärast olin ma uskuma hakanud, et su unistused, ükskõik, millised, ei täitu iial. isegi väikesed, sest noh... minu unistused ei olnud lihtsalt kunagi täitunud.
aga võib-olla on see alles algus
No comments:
Post a Comment