ma ei taha olla materiaalselt ja ideoloogiliselt pasaga kindlustatud

seisukohti võtta pole kunagi nii raske olnud
koolis lõpuklassi õpilase moodi käituda pole kunagi nii raske olnud
hommikuti enne päikest ärgata pole kunagi nii raske olnud
ennast emakeeles väljendada pole kunagi nii raske olnud

elu pole kunagi nii raske olnud, mitte kunagi, sest mina ja maailm oleme taas vanemaks saanud.

ja vanus nii, nagu ta praegu on, ei ole hea asi. ma ei taha vananeda numbri, lõputunnistuse või seadusena. ma ei taha vananeda nii, et ma tegelikult ei vananegi, et ma ei õpi, ei õpi, ei õpi ja oma suures kehas olen ometi nii väike ja rumal.

aasta ajaga ei ole mitte midagi peale vanuste muutunudki. raamatud mu riiulis on vanemad, pluusid mu kapis on vanemad ja inimesed mu elus ja mina oleme vanemad. matemaatikatunnis istudes ja pisaraid tagasi hoides, kuigi nad enam, jah, nad enam ei tahtnudki tulla, kuna seisukohtade võtmine pole kunagi nii raske olnud, jõudsingi järeldusele, et aasta ajaga ei ole mitte midagi muutunud. mu elus on täpselt samad inimesed ja mu faking tunded, need kuradi tunded nende vastu on ikka samad. nii vähe, kui mu elus inimesi on, armastan ma neid niimoodi, et need tunded on ikka kuradi samad. ehk veidi tugevamadki. aga kuradi tunded, et te normaalse inimese kombel suhelda ei lase! sa ei saa inimeseloomana sinna mitte midagi parata ja armastus on tore asi, sõprus on ka väga tore, kõik see on väga tore, aga kui need asjad, eriti armastus, su elus juba kord on, sa ei saa enam mitte midagi sinna parata ja ühtlasi ei saa sa mitte millestki mitte midagi aru. nii et on parem, kui teda ei ole. kuradi kooli lõpetades vähemalt küll.
seda faking kooli lõpetades vähemalt küll.

kuigi ma ei taha, et nii oleks, jah, ka mina olen ju kõigest inimeseloom, noor tüdrukutirts, kelle jaoks peaks armastus nagu mingi ülim püha eesmärk olema. a fucking life-time goal.

mina isiklikult ei ole kogenud midagi sellist nagu vastuarmastus. või siis midagi sellist nagu avatud vastuarmastus, et sa saaksid nagu kindel olla või nii. mis kuradi kindel, küsite, aga öelge siis, kui mõttekas on veeta tunde, päevi, nädalaid, TERVE AASTA selle üle mõeldes? kui sa saaksid teha palju normaalsemaid asju nagu keemia õppimine või moosi keetmine või rattasõit, nii, et sa oled seal kohal ja sa ei mõtle selle üle. ta küll haihtub vahepeal, jah, vajub unustustehõlma, aga kui sa kord armastama hakkad, jah, päris armastama (mulle ei meeldi see sõna, aga paremat ei tea), siis see ei kao mitte kuhugi.

meid on seitse miljardit, eks ole, ja öelge siis, kui hea on käia tänaval nii, et sajad ja sajad inimesed sust mööda voorivad, aga sa ei tunne neist mitte kedagi. sa oled üksi ja kõik su rakud on üksi ja SA EI TEA, MIDA TEHA, ET SEE NII EI OLEKS. sa võid küll arvata end armastavat teatud inimesi, arvata end igatsevat teatud asju, aga tegelikult sa ei tea, mida sa tegema pead või kellega sa olla tahad või kuidas see olukorda kuidagi paremaks teeks. just, kuidas see olukorda kuidagi paremaks teeks. seda reaalset, antud olukorda. oma unistustes, palun väga, tee jimi hendrixiga palju sõstrasilmseid lapsi ja pea pilve peal prallet, aga mida teha selles kuradi reaalses, realistlikus, ratsionaalses, globaliseerunud ja perses kliimaga maailmas, et see kuradi ma-ei-tea-tunne ära kaoks. ma arvan end armastavat kahte, pange tähele, kahte inimest, aga kurat, kes teab, mis see on, äkki polegi armastus, äkki on mingi üles-pushitud overemotional ja kahtlemata väga haige obsessioon? nüüd öelge mulle, kui mõttekas on selle üle arutada tunde, päevi, nädalaid, TERVE AASTA?

ma ei taha, et mu elu oleks lihtne, sest lihtsa eluna klassifitseerin ma midagi sellist, mida mu, kahjuks liiga suur osa, klassikaaslasi elavad - nad käivad koolis, neile on antud hulk paska, mis tuleb kindlasti laupäeva hommikuks kella üheksaks ära teha ja nad teevadki selle ära, ärkavad enne faking kukke ja lähevad ostavad pärast viru keskusest paar uut hilpu, et mingi moeröögatus järgmise nädala reisile selga lükata ja eiffeli torni ees sellega pilti teha, sest nende pere on nii kokkuhoidev ja eeskujulik, isal on kindel töökoht tootejuhi või mingi firma direktori näol, ema on pangateller või lapsega kodus, organiseerib klassijuhatajale igaks kapitalismi tähtpäevaks mõne tuhandekroonise kingituse, perepilti käivad nad tegemas iga aasta esimesel mail ja neil on nende piltide jaoks eraldi tuba või vähemalt sein, mis on mingit stiilset värvi, näiteks bordoopunast.

selline asi on lihtne elu - materiaalselt ja ideoloogiliselt pasaga kindlustatud. sellisel juhul, ma lihtsalt puhtrealistlikult seda elada ei saakski. aga mis asi see raske elu on, ma tegelikult ei teagi. nagu ka seda, mis on armastus.
what a fucking cliché!