pajatusi klaveriklahvidelt

kaks aastat tagasi muusikakooli lõpetades ja oma parimas vormis olles mängisin ma seda täpselt samamoodi, kõik diminuendod ja crescendod ja isegi accelerandod olid mul nagu tundmatul mängijal antud salvestises.
aga nüüd ma mängin veel paremini. sest ma ei pea. mind ei ole keegi selleks sundinud ega treeninud. ma ei ole pidanud kusagil esinema. ma olen vaid omaette oma vanavanaema klaveril, mis meie kolimise ajal autotöökojas seisis ja valget värvi pritsmed igaveseks külge sai, videvikukumas seda vaid endale mänginud. või lihtsalt selleks, et imestada, et ma seda suudan. et see mu lihasmälus endiselt sees on.

klaveriõpetaja ütles mulle ühel aprillikuu laupäevahommikul, kui ma talle oma eksamikava taaskord ette olin mänginud, et minust võiks päris pianist saada. kui ma tahaks, võiksin ma georg otsa edasi õppima minna ja kohe päris pianistiks saada. noh, eks ole ju tore, kui su oma õpetaja sulle niiviisi ütleb, aga paharet juba pianistiks ei hakka. ja laiskvorst samuti mitte. õpetaja küll arvas, et olin teinud tundide kaupa tööd, kuid tegelikult olin harjutanud vaid tunnikese, poole. ja mitte üldse iga päev, nagu ta käskis. ta väitis, et olen ülimusikaalne. aga ta oli leedukas kah, kuulmissagedus ehk suti teine. ma ei tundnud end kunagi pianistina ega tunne praegugi. õppisin veel lisaks kitarri, aga ei, ma ei tunne end muusikuna. mulle meeldis, aga see oli teistmoodi meeldimine. ei harjutanud, sest ei tahtnud. algklassides jooksin naaberhoovis ja mängisin ukakat. kurat selle klaveriga! minu sõbrad ei õpi, ei õpi ka mina! leedukast õpetaja oli kord pajatanud, et temal samasugune situatsioon oli, aga vot, jäi tuppa, harjutas klaveri ära. läks edasi õppima. sai õpetajaks. klaveriõpetajaga tekib ikka selline veidi teistsugune suhe, kahekesti kaks-kolm korda nädalas tunnikese koos istuda on hoopis midagi muud, kui lihtsalt õpetaja juttu kaugelt kuulata ja olla osake suuremast rühmast, kellega kunagi päris lähedaseks ei saada. kui olin juba veidike suurem, istusimegi vahel tunni ja rääkisime, muidugi, tema rääkis ja mina kuulasin. pajatas oma lapsepõlvest, õpingutest, maast-ilmast. ma tundsin, et olin saanud talle mingisuguseks usaldusisikuks - vahel kurtis ta suisa isiklikke probleemegi. minu vastust ta vist ei oodanudki, ei andnudki mahti vastata, ju oli vaja lihtsalt kedagi, kellele rääkida. nagu inimestel ikka.
asja tegi vahvaks see, et ta oli leedukas. iga tunni lõpus sai põske maitsva võõramaa kommi. eks sealt see magusaarmastus alguse saigi. kommid kippusid suisa motivatsiooniks, et tundi minna. esimesest klassist kaheksandani välja. kaks korda nädalas, eksamiperioodidel kolm. üks tund kippus alati laupäevahommikule. kell 10 saime kooli kammersaalis kokku. mäletan, kuidas päike tükkis helekollastest ruloodest läbi ja peegeldus klaverikaanelt tagasi. õpetaja kõndis saalis ringi ja kuulas. vahel lõi rütmi kaasa. kippusin alati kiirustama. oli see rütmi- või taktitundetus, et kiiremini kommi saada, ei teagi.

õde õpib sama õpetaja juures ja õpetajal on muidugi sellest veel parem meel, kuna minu õde ei ole säärane laiskvorst ja muidusööja. minu õest kohe võikski päris pianist saada, kui saatanas teda oma teele ei tiri, nagu juhtus minuga. ega vanarahvaski ju räägib, et esimene laps läheb ikka aia taha. aga kui õde on teine laps, kas ta läheb teise aia taha?

ema on alati rääkinud, et ei tea, mis kurjam see mu sees elab, kurjusejuur niisugune, et mitte inimese kombel elada ei lase. küll on ta pidanud mu pättuste pärast kannatama ja kasvatuse eest vastu pead saama. ja veel nüüdsamugi. sest ega pättused mind ei jäta, jah. inimesemõõtu ma ju olen, aga vot, näe, pättused ei jäta. mis sa siis peale hakkad niisugusega! ema on mures, ei tea, mis must saab. mis sest laiskvorstist ja paharetist ikka saab. kuda ta leivaraha endale teenima hakkab? ütlen talle küll, et kunagi tuleb see päev, mil ma talle kõik heastan, aga tema juba tahab, et ma nüüd juba miskit seejaoks ära teeks. noh, aga mina, näe, mina alles laps ju... inimesemõõtu küll, aga vanuselt, näe, kooliplika alles. mis sa siis niisuguselt tahad!

ja mis see niisugune ka ise muud kui kommi oskab tahta. mis ta ikka tahab.