kirjutasin millalgi postituse "tahan elada filmis" ja elu on mind sõna otseses mõttes stseenidesse paisanud. sekundilise täpsusega määratletud alguse ja lõpuga stseenid nagu päris-päris filmides ja mina selle kõige keskel justkui peategelasena, ent siiski kõrvaltvaatajana.
aga neid stseene kirja panna ma ei saa. võib-olla kunagi, aga praegu on nad veel liiga värskelt läbi elatud ja nähtud ja tuntud. ja võib-olla nad ei olegi midagi nii suurt, kui pealkiri "elu nagu filmis" võiks lubada. kohe kindlasti ei liigitu see ei põneviku ega komöödia ega muude teada-tuntud ja nähtud filmide alla. see on selline armas väike enneolematu aga ammu olemas olnud žanr, millest keegi tema ammu olemas olemise tõttu filmi vändanud ei olegi. aga kui oleks, siis mu silmad oleksid kaamera. mida kõike nad juba näinud ka ei ole!
ja seda kõike sellepärast, et ma käin tööl. või siis sellepärast, et ma viibin hiiumaa "lõunas", kuhu kärdla mehed juba ammuilma puhkama on sõitnud. vist ikka sellepärast.
No comments:
Post a Comment