Teatril on oma lõhn. See on selline lõhn, mida saabki tunda vaid teatris. Ja hoolimata etendusest, aastaajast, hoolimata teatrist endastki on SEE lõhn, see TEATRILÕHN alati sama.
Sa tuled saali ja tunned selle ära. Istud punasele sametpehmele istmele ja tunned selle ära. Istud mustale plastikust toolile ja tunned selle ära. Nõjatud tammepuust rõduäärele ja tunned selle ära. Alati.
Olla näitleja tähendab olla inimene. See on raske. Aga ma ei kujuta oma elu ette nii, et ma ei saa inimeseks. Et ma ei oska olla inimene. Et ma ei suuda olla mõistetav teisele inimesele. Ja koht, kus seda teostada, on lava. Sa oled laval ja sul on midagi öelda ja inimesed kuulavad sind. Kuulavad, kuni mõistavad. Ja lähevad koju veidi rohkem inimesena, kui nad olid enne. Vähemalt minuga on nii alati olnud.
Neil kordadel, mil ma ise laval olen olnud, tunnen ma midagi sarnast. See on üks kummaline energia, mida me publikuga justkui vahetaks. Teinekord ei teagi, kumb annab ja kumb võtab. Küllap võtame me kõik, kui me kord juba teatrisse tulnud oleme. Või kui ei võta, siis saame. Ja see on tunne, millele ei ole võrdväärset.
No comments:
Post a Comment