inimkäitumine. üks asi, mida ma ei mõista. nad mõtlevad välja sõnu nagu ''moraal'' ja ''etikett'' ja ''viisakus'' ja käituvad vastavalt enda mõeldud kirjutamata reeglitele, aga kas ma olen tõesti ainus (am i the only one on this planet of 7 billion people???), kelle arvates kipub see kõik hävitama inimlikkuse alustalasid. näen igapäevaselt enda ümber inimesi, kes oma etikettidest nii tugevalt kinni hoiavad, justkui kardaksid nad, et neid ära tapetaks juhul, kui nad seda ei teeks. et kui nad ahvi moodi karjudes koolis paljajalu ringi jookseks, pandaks neid seina äärde. aga võta näpust, läks teisiti.
viimased kuus kuud pole ma koolis muud teinudki kui ahvi moodi karjunud. tähendab, linnu. mõne kajaka, varese. ma ei tea, miks ma seda teen - selliste häälte kuuldavale toomine ajab köhima ja kurgus kriipima - aga see on kuidagi vajalik. alguses oli selle eesmärgiks vist inimeste reaktsiooni nägemine, aga see tüütas pikapeale ära, kuna see oli enamjaolt ühesugune. kulmukortsutus mõne intelligentsema tüübi poolt või siis ''issand, kust see hääl tuli? kas te kuulsite seda?'' hüsteeriline hüüd mõne vähem kirkama kriidi poolt. ega meil neid seal kesklinna eliitkoolis ikka leidub, jah. teise korruse tütarlaste tualett on ummistatud plaatinablondide 7ndike poolt, kes üksteise nägusid meetri võrra paksemaks krohvivad ja huuli läikega üle küllavad. alguses võis olla tõesti eesmärk nende ja ülejäänud koolirahva reaktsiooni nägemine, aga see oli alati sama. mõttetu. tüütas ära.
aga hääled jäid külge nagu mingi sõltuvus. kui mõni tund eriti mõttetuks kujunes või töös üks punkt viiest puudu jäi, lasime ikka kuuldavale (jah, mina ja mu linnust sõber) mõne eriti hüsteerilise huilge või sureva kajaka kriiske, nagu me neid pikapeale ise nimetama hakkasime. klass oli juba ära harjunud. vahepeal öeldi, et kuulge, lõpetage ära, see on juba nõme, käib pinda. tõmbasime küll veidi tagasi, aga pikemas perspektiivis lasime samas vaimus edasi. kuni ajani, mil selgus, et kõik õpetajad teavad, et need oleme meie - kaks pealtnäha eeskujulikku üheksanda klassi tütarlast. mu sõpra kohutas see eriti, kuna ta kavatseb oma haridusteed tolles eliitkoolis jätkata, mind mitte niivõrd. hääled olid ilmselt nii külge jäänud, et ei kontrollinud enam, kas õpetaja oli klassis või mitte. kuid kust selline tung seda üldse teha? eks ikka seesama moraal. kuhu siis sellised ürgsed karjed kõlbavad? ühte eesti vanimasse kooli? tõesti?
aga kurat, mina ei saa lubada endale külastust teisele mandrile, kus ma neid karjeid tõesti igal pool ja nii palju, kui soovin, teha võin. kuradi eurooplus oma ''ajaloo ja väärikusega''! kuid see ei ole kaugeltki põhjuseks. minul ja mu armsal sõbral on alati olnud mingisugune vajadus ''pahandust teha'' või siis lihtsalt ''paha olla''. rebel, noh, saate aru küll. aasta aega tagasi jäime vahele laudade sodimisega, mistõttu me käitumishinne ''rahuldava'' peale langes. jah, rahuldav-rahuldav, keda ta teil siin rahuldas. ülejäänud pahandustega vahele pole jäänud, peale laudade on ka ilmselt muud vara rüvetatud. sellel aastal on meie uueks hobiks postrite kleepimine koolivetsu seintele. postrid saime ''stiina'' või ''spungi'' vahelt. mäletate küll neid lahedaid pilte avril lavigne'ist või terminaatorist. just needsamad postrid kaunistavadki me kooli tualettide seinu. koristaja neil sinna küll kauemaks kui päevaks lubada ei jää, kuid üks päev rõõmu on ikka rohkem kui mitte midagi. minu meelest on küll rõõmsam urineerida, kui enrique iglesias sinuga tõtt vahib. aga millegipärast koristaja ja ülejäänud koolkond nii ei arva.
kõik õpetajad said teada, ka klassijuhataja. klassijuhataja on meil selline mees, kes omal ajal musta mere ääres vene sõjaväes teenis ja ellu jäämiseks sisalikke grillis. õpetaja ei räägi tihti oma elust, ta on tulihingeline matemaatik ja paadunud sotsialist, but when he does, he speaks like that. õpetaja rääkis, et ta ei kirjutanud kooli ajal mitte kunagi mitte midagi maha. õpetaja räägib, et tark naine on ilus naine. õpetaja ütles, et demokraatia on enamuse, st lollide võim. õpetajal on pea igas asjas õigus ja õpetaja on meie suurim eeskuju. minu ja mu linnust sõbranna muidugi, sest tundub, et me oleme tõesti pea ainsad, kes õpetaja vastu taolist austust tunnevad. aga tunned millega? südamega. koolitunnis istudes ja kahesaja kuuekümne neljandat sitta päeva läbi elades ei ole sul mingit südant. ja kui veel töö perse läks, siis millest me üldse räägime!
nagu öeldud, teeb õpetaja oma tööd hingega. ta mitte ei ole kõige parem matemaatikaõpetaja, kelle tunnis ma viibinud olen, vaid ka klassijuhataja. inimese ülivõrdeline headus väljendub minu jaoks vaid siiruses. siiras tahe, siiras meel, siirad tõekspidamised. ta ei ole küll suurem asi organiseerija, aktivist kui selline, aga ma ei taha teada, mis siis saaks, kui tema asemel keegi taoline oleks. siiras õpetaja, siirad soovid. ja õpetaja soovib, et meil kõigil hästi läheks ja et me ikka gümnaasiumis kõik koos jätkaks. kõlab naiivsena, aga nii ta seda ometi ei mõtle. ta on kõige reaalsem inimene, keda ma tean. absoluutne ratsionalist. ta tahab, et meil läheks hästi - et me õpiks ja teeks seda vastavalt oma võimetele. mina ei ole viimased kaks aastat seda teinud. kui me seitsmendasse kõik kokku tulime, siis küll. matemaatika keskmine hinne oli mul ainsana klassist 5,0. seda ei ole vist siiani keegi üle trumbanud. kõigest hinded, eks ole, aga ma olin jube kohusetundlik ja lõpetasin kiitusega ja arvasin, et see ongi elu. võtkem näppudest ja võtkem varvastestki. mu ellu tulid ühtäkki inimesed, kooli vanema põlvkonna esindajad, ja ma sain aru, et hoopis see on elu, mida elavad nemad - 'sex, drugs and rock n' roll', kui lubate. aga ükski 13-14 aastane ei tohiks seda tõepähe võtta. mina aga võtsin ja saatsin kooli, kus see ja teine. sellel aastal olen end viimaks kuidagiviisi küll kokku võtnud, aga hinded kui sellised ei oma mu jaoks enam tähtsust. kuivõrd ka kooliteadmised kui sellised. ma tean, et mul ei ole elus sisekõrvaehitusega midagi teha. ainult need asjad, mis huvitavad, eks ole.
aga klassijuhataja, olles näinud mu nö ''tõelist palet'', on minus väga pettunud. ta teab, et ma olen võimeline enamaks ja tema jaoks on see ''enam'' just täisviieline tunnistus, ent minu jaoks võib see ''enam'' olla siinsamas ja praegu see tekst, mida ma kirjutan. klassijuhataja näeks mind hea meelega ka sealsamas gümnaasiumis. aga sinna minemiseks peaks mul ikka üks kuradima hea põhjus olema. olgu inimesed - nii vähe, kui neid on - armsad kui tahes, füüsikaga seob mind vaid gravitatsioon. aga klassijuhataja on just üks neist inimestest ja kui nüüd, just nüüd, kui ta nägi, et minust on hakanud taas ''õpilane'' sirguma, kriiskan ma koolikoridorides ja õpetajad peavad minu peale kaebama nagu mingisuguse poisikluti, kes hiljaaegu ranitsa selga sai. aga vot, just nii ma end tunnengi ja sinna ei saa ma mitte midagi parata. praeguseks on mingisugune eneseväärikus linnu moodi kisamisele küll kriipsu peale tõmmanud, aga teised tembud nagu postrite kleepimine ei rauge nii pea. sest ma lihtsalt pean. see tekitab minus mingisuguse missioonitunde. adrenaliin ringleb veres ja silmad säravad. nagu poisiklutil, kes hiljaaegu ranitsa selga sai.
No comments:
Post a Comment