olen varem täheldanud, aga enesele eitanud, et võime armastada on tõesti kaduv nähtus. olen siiani endale sisestanud, et inimene, kes ei suuda armastada - ükskõik, keda või mida, ükskõik, mismoodi - on tühi. täiesti tühi. sest olen ikka täheldanud, et armastus ongi see jõud, mis meid siin maamunal hoiab. nüüd pean lihtsalt ümber sõnastama: see jõud, mis mind siin maamunal hoiab.
sest ma ei kujuta end igapäevaselt toimetamas ja samal ajal mitte midagi ja kedagi armastamas lihtsalt ette. samamoodi ei kujuta ma ette, et merd enam ei ole. sest ta on kogu aeg olnud ja ma olen teda alati meeletult armastanud. sügis on alati tulnud ja ma olen teda alati igatsenud. eks me igatseme ikka seda, mida armastame.
suved on alati olnud ja ma olen siis alati kedagi meeletult igatsenud. lihtsam on armastada, kui see inimene on kaugel. igatsus on siis kerge tekkima, sellest ka armastus. aga päriselt ei ole armastus nii lihtne. looduse vastu küll, sest sa tead, et ta ootab sind, ta ei lähe mitte kuhugi. aga inimene läheb alati kuhugi. ja koos inimesega võib minna ka armastus. minuga ikka juhtub nii ja pärast on jube tühi tunne.
võime armastada on kaduv nähtus. ma ei mäleta, millal viimati nägin inimest, kes vaatas teist inimest, pilk täis armastust. ma ei mäleta, millal viimati nägin inimest, kes vaatas mind, pilk täis armastust. ma ei tea, miks ma arvan end olevat inimhingede insener, et ainuüksi pilgust armastust välja suudan lugeda, aga mul on tunne, et suudan. sest mulle meenub üks paar pruuni silmi, mis kunagi mind vaatas, pilk täis armastust. ja minu merevärvi silmad vastasid samaga (kummaline, et mu silmad suudavad tõesti olla kõiki neid värve, mida suudab meri. ja need olevat hinge peegel...)
võib-olla on mu armastus muusika vastu nõnda suur sellepärast, et muusika on armastusest sündinud. või vähemasti usust armastusse. või lihtsalt armastusest muusika vastu. eks kõik head asjad on sündinud armastusest. muusikat kuulates olen ikka kuidagi... täis armastust. valmis armastama. see on kummaline tunne, aga ikkagi kuidagi... armastust täis. samas nii nukker. alati.
mu kõige suurem hirm on, et ma ei suudagi kedagi enam armastada. inimene ei ole loodud elama üksi. inimene ei ole loodud isegi ärkama üksi. ega uinuma üksi. igal õhtul ma tunnen end nii. sest minu kitsas voodis olen lõppudelõpuks ikka ainult mina.
ja võime armastada on kaduv, sest isegi inimesed, kes väidavad, et nad on üksteisel olemas, on õnnetud.
kui nende vahel oleks armastus, oleksid nad õnnetud juhul, kui nad üksteisel olemas ei oleks. millegipärast usun ma ikka, et kui armastus sind õnnelikuks ei tee, küll siis vastuarmastus teeb. aga kui vastuarmastust ei ole ega tule, sest võime armastada on kaduv, kas ka võime olla õnnelik on kaduv?
No comments:
Post a Comment