kõige hirmsam on tegelikult siis, kui üksinduse vastu ei aita ka suhtlemine. tahaks loota, et ongi nii, nagu õnnepalu ütles, et noorena, just noorena ollakse nii hirmus üksikud. tahaks loota, et kui see hirmus noorus ükskord läbi saab, et on parem, aga ma ei julge. ei julge loota, et miski iseenesest, nii lihtsalt üle läheb. mul on küll sõbrad, alati on olnud, aga milles on asi, ma ei tea. või siiski, jah, ma otsin, ennast, teises, sest kus siis veel. aga kui ma ei leia praegu, millal siis veel?
tahaks, et oleks nii, nagu thom yorke laulis. et keegi märkaks, kui mind ei ole. muidugi ei saa ma öelda, et see nii ei ole, sest kuidas ma seda üldse teada võiksin? miks inimesed üksteisele kunagi midagi ei ütle? kas nad ei leia sõnu? või ei julge? miks? varsti on ju niikuinii uus aasta ja šampanja ja kurbus, mis enam südamesse äragi ei mahu... kurbus kõigi ütlemata jäänud sõnade pärast.
koolis magamata pea ja sorgus juustega ringi lohisedes ja teatud inimestega, kelles ma killuke iseend näen (aga juuksed on neil kõigil ilusamad), ühte ruumi sattudes ma alati natuke soovin, et seal ruumis oleksime vaid meie ja kõik selle ruumi aknad ja uksed lihtsalt haihtuksid. sest ma ei kujuta ette mingit muud viisi, kuidas see käima peaks. terve elu olen ma proovinud sellele küsimusele vastust leida ja uude kohta, trenni, kooli, laagrisse minnes olen ma alati natuke lootnud, et äkki ma siis tean, äkki ma siis oskan... aga ei. ma kaotan nad enne, kui võita jõuan. ja enda kaotan ma kõige kaugemale. ja alati on tunne, et üles enam ei leia.
inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on, õieti on tal üldse raske märgata seda, mis tal on. ja püüeldes selle poole, mida tal pole, kaotab ta selle, mis tal on. keegi tark mees oli selle juba kaks tuhat aastat tagasi kirja pannud. ja mitte midagi ei ole ju iseenesest muutunud. aga ikkagi tundub, et kõik teised on õnnelikud ja ei ärka keset ööd üles ja ei jää bussist iga päev maha ja on nii paganama õnnelikud, sest neil on inimesed, kellega nad päriselt ka koos tahavad olla. ma pole kunagi kellegagi koos olnud nii, et ma samal ajal hoopis kellegi teisega koos olla ei tahaks. sõbrannaga müüri peal mõttetut jointi eesmärgitult kimudes mõtlen alati, et see, kellega seal müüri peal istuda, peaks olema hoopis tema. või tema. või isegi pigem tema. sest siis ei oleks eesmärki vajagi. siis ei oleks tulevikku. oleks vaid olevik. ja oleksit polekski.
ja ei pea (peab) vist mainimagi, et ma räägin poistest. ma pole kunagi tüdrukutest rääkinudki. kuidas üks tüdruk üldse saakski? mida tal teisest tüdrukust ikka rääkida on? selle peale jääb vaid loota, et poisid samamoodi räägivad. iseendaga, nagu mina seda teen. naljakas aga jube vajalik.
ja lõppudelõpuks on mul ikka tunne, et vaid pudel veini aitab, aga mitte üksi ega üksinduse vastu. ja mul on nii palju asju, mida ma teha tahaksin, aga mitte kedagi, kellega koos neid teha. või noh, mine tea, äkki ongi, aga ma ju ei märka. tõesõna ei märka.
No comments:
Post a Comment