_ e _ _ u s

mu ema ütles, et on kahte tüüpi naiivsust: see, mis meeldib ja see, mis ei meeldi. teisisõnu: sa kas lähed inimestele peale või ei lähe. ma ei tea, kas ma lähen, sest olen nii naiivne, et seda mitte näha, mitte märgata, hinnata inimesi. kuigi olen ikka arvanud end seda teha oskavat. inimesi märkavat.

naiivsus seostub eelkõige naissooga, mille esindaja ma paratamatult looduse soovil olen. asjaolu kui selline ei muserda mind, ei häiri, nagu häiris see mõnda aega tagasi. mulle meeldivad juuksed, võib-olla sellepärast. juukseid on mul palju ja nii pikalt, et kui poiss oleksin, siis peaksin tubli poole neist ära lõikama, et robert planti lahedat lõnga omada. et kui ma homme poisina üles ärkaksin, siis ma ei oleks lahe. särgitaskuteni ulatuv parukas pole kunagi väga kellelegi peale läinud.

tõmbasin oma poppi ja noortepärasesse nutinuhtlusesse rakenduse, kus saab sõnu ära arvata. poomine kui selline ei oleks väga meelepärane viis siit ilmast lahkuda, aga järgmise sõna juurde jõuda - küllaltki meelepärane. mängisin seda suvel pea igal öösel. sõltuvused on kerged tekkima ja nüüd jätkan mõnikord tundides, kui õpetaja unustab, kes ta on, ja seisab mõne minuti teises dimensioonis, aga peamiselt rongis. eilsel sessioonil kerkis mu ette selline sõna: _ e _ _ u s. ma isegi ei mõelnud ja puudutasin tundlikult tähti h ja l. need olid valed ja ma ei saanud aru, miks, ja järgmisel hetkel sain juba kõigest aru. või vähemalt nii mulle tundus.

see sõna oli pettus ja ma mõistsin seda hetkega, täpselt samamoodi, nagu ma saja kaheksakümne viiendat korda mõistsin, et elu on enamjaolt vaid pettus. eelkõige iseenda. ja saja kaheksakümne viiendat korda ma ütlesin endale, et ei, ei ole.

rongilt maha tulles ja maailma kõige ilusamat marsruuti mööda koju patseerides ma jäädvustasin iga teist puud oma moodsa nutinuhtlusega ja see tundus vale, aga veel valem tundus seda mitte teha. kell oli saamas kuus ja õhuniiskus oli lausa silmaga nähtav. olematu objektiiviga kaamera muidugi ei saagi seda jäädvustada, aga seda kõike meelde tuletada küll. ma ei lasku selle kirjeldamisse, nagu teeb seda hermann hesse, kelle esikromaani ma parasjagu loen. aga ma tunnen, et ma suhestun temaga (romaan on küllaltki autobiograafiline kui selline), nii tema kui ka tema pianistist sõbraga. ja ma tunnen, et need kaks inimest kokku pannes saabki minu. seda on väga hea tunda, aga miski ütleb ikka, et mina, keda raamatulehed ei tea, ei tohiks seal juba kirjas olla. ja ma isegi ei vabanda oma naiivsust, vaid lepin sellega. ma tean, et ma muudmoodi ei saa, ei tööta.

aga ma loen seda vaid selleks, et ma pean. ja veel inglise keeles, kui see tõik tähtsust omab. aga tegelikult omab, sest eesti keel on ju veel kaunim. aga ma tahtsin öelda, et muidu ma ei loeks. vist üldse. sest minuga ühes ruumis on klaver ja kitarr. lugedes hakkab ikka mingisugune viis kummitama, mis on vaja kas siis omal häälel või pillikeelel üles võtta. muudmoodi lihtsalt ei saa. niimoodi jõudsin ma järeldusele, et on olemas kahte tüüpi inimesi: raamatu- ja muusikainimesed. on muidugi ka teisi tüüpe, aga raamatu- ja muusikainimene ei saa korraga olla. kui mina ei saa, siis järelikult ei saa ka teised, sest miks peaksin mina teistest nii palju erinema, et enese põhjal miskit järeldada ei saa?

ise kirjutades kuulan ma alati muusikat. ma ei ole mitte midagi mitte kunagi ilma kirjutanud, välja arvatud klassikirjandid ja -esseed. seda teksti kirjutades olen terve aja kuulanud zeppelini californiasse minekut. ma tean, et see omab tähtsust, mida ma kirjutamise ajal kuulan, aga ma ei tea, millist. kirjutamise ajal kaob laulu verbaalne tähtsus kui selline sootuks (seda kirjutanud, kostsid mu kõrvu sõnad: to find a queen without a king they say she plays guitar and cries and sings). ilmselt viin ma end muusika abil teatud loomingulisse seisundisse, niivõrd loomingulisse, et sõnad ei ole enam sõnad, vaid muusika mu kõrvadele. kui sügav! aga muusika ongi sügav. ja ilmselt, järelikult on sügav ka see pisike arutlus teemal, kui sügav ta on.