ütles rasmus kaljujärv ja tulistas. päris püstolist. see oli minu trummikiledele esimene kord ''päris pauku'' nii lähedalt (istusin esimeses reas) kuulda. nad võbelesid, aga olid tänulikud. ja mina olin tänulik. kõige üle, mida ma tol õhtul nägin.
ja seda ka muidugi, et lauri lagle on tõesti hea lavastaja ja risto kübar on... risto kübar. ta ei peagi midagi otseselt ütlema või tegema. olemisest piisab. muidugi sel juhul mitte, kui ta on kaugel. aga mulle oli ta lähedal. mitte rohkem kui kaks meetrit, vahel ka meeter. mitte küll päris sada, aga üheksakümmend üheksa sentimeetrit küll. jah, risto kübar, kes sa seda loed, sest sa oled kindlasti nii edev, et end korrapäraselt guugeldada - ma istusin kümnenda aprilli õhtul sinust mitte kaugemal kui üheksakümmend üheksa sentimeetrit. mitte et taoline lähedus mulle otseselt korda läheks, ei - sa lihtsalt meeldid mulle. lihtsalt meeldid. lihtsalt. ja üksteist minutit peale etendust, kas märkasid, sa kõndisid minust mööda. ja kui sa olid juba kaugemale läinud, ma piilusin sind posti tagant. sa rääkisid telefoniga. inglise keeles. ''i haven't done it, so...'' oli kõik, mis ma kuulsin. sul oli seljas hall dressipluus ja selle peal tume jope ja mingid suvalised teksad ja suvalised tossud ja suvaline kott. ja tead, korraks oli see vist ainult viiskümmend seitse sentimeetrit. kui sa põrandat pesid.
mina ei pese põrandaid. pole kunagi pesnud.
No comments:
Post a Comment