naljakas
et saamatus võib olla nii suureks takistuseks
et omaette elada
et hakkama saada
sest, tont võtaks, ma olen ikka üks paras saamatu plika küll
milleks vaadata, mis kellani on avatud pank, kust ma oma pangakaardi kätte saan, milleta ma täiesti rahatu olen?
milleks otsida vajalikud dokumendid üles õigeaegselt, et jumala eest mitte kolmekordselt bussiga sõita ja vastavat hinda maksta?
no kirevase päralt, tõesti milleks?
parem ikka sõita 1.60 maksva bussiga koju ja siis sama raha eest tagasi linna, kell pool üheksa õhtul, et saada kätte oma uus pangakaart, sest vana konfiskeeriti mingi kuradi automaadi poolt, sest ta olevat aegunud olnud. no kurat võtaks, kui midagi siin ilmas üldse aegunud on, siis on see inimlikkus ja mõistmine, mis on tegelikult oluline ja mis mitte.
ma olin lasknud raha tuulde ja kuna mitte miski siin ilmas ei tule ilma vaevata, ei toit, ei peavari, ei tugevad sõprussuhted ega unistuste täideviimised, siis tuleb tõdeda, et raha on ikka, kurb küll, vajalik. mitte küll sõpruse jaoks, vastupidi, selle võib ta just lõhkuda. aga toit, kirevase päralt!
tunne, mis mind valdas hetkel, mil ma nägin suletud panka ja tema lahtiolekuaegu, ei sarnanenud mitte ühelegi tundele, mida ma varem tundnud olin (kuivõrd ainult nii palju, et ta oli kuramuse sitt, vaat mis) ja see on hea. ma pidin endale teadvustama, et ma olen saamatu ja loogilist mõtlemist on mul protsenti null. need mõned eurod, mis ma sahtlipõhjast leidnud olin, kulutasin ma jäätisele ja küpsistele ja šokolaadile (et ma nälga ei jääks, sest selle pasta, mille ma keetsin, olin ma jätnud 29 tunniks pliidi peale seisma samal ajal, kui ma sõpradega öösel keset kõnniteed kaarte mängisin, suitsetasin, perverte kuulasin, seeni sõin ja kunsti tegin)
kui ma oma kolmandat bussi ootasin, külmetasin ma juba kolmandat päeva järjest (ma olin muidugi oma kõige valgemad, napimad ja õhemad riided selga pannud, sest no, miks mitte?) ja noh, ma siis märkasin oma kõige valgemate, napimate ja õhemate riiete taustal, et ma olen, tohoh sa tonti!, lausa pruuniks päevitunud. no ikka pruuniks mis pruuniks. milkašokolaadipruuniks.
oojaa mm jaa aga
aga
pruun keha ei aita mul otsustada, kuhu ma gümnaasiumisse lähen
mul on päris ilusad silmad, aga nad ei aita mul maailma ratsionaalselt näha
mul on päris kenad paksud juuksed, aga nad ei ütle mulle, mida ma teha tahan
homme, ülehomme või viie aasta pärast
eile, üleeile või viie aasta eest
issand miks ma ei tea
miks me ei tea
ma ennem korraks millalgi täna uskusin, et wow, ma just õppisin elama hetkes
see oli umbes siis, kui ma olin endale teadvustanud, kui saamatu ma olen jnejnejne et kui halb ma olen jnejnejne et oi-oi last ei saa ma veel niipea (kuigi, jesus christ, ma olen seda vaikselt juba uskuma hakanud. et ma saangi lapse. nii millalgi kunagi. eriti uskusin ma seda olles just näinud jan uuspõllu monotükki 'isa', kusjuures seal olid ka jarek kasar ja jaan pehk ja ma tõesti armastan neid ja eriti chalice'i autolaulu (MERCEDES SRZ 350) ja orelipoisi kõiki laule (MUL ON KAPIS NELI JÄÄTIST TULE MEILE TEEME PEO) ja nende omavahelist harmooniat laval, nii et ma olin sajaseitsmeprotsendilises lummuses ja ei mõelnud millestki muust, kui chalice laulis, kuidas ta oma mercedes srz kolm viis nulliga õhtuses linnas sõidab (kusjuures ma guugeldasin, sellist autot ei ole olemas, seda parem)))
see oli umbes siis, kui mul oli oma kolmanda bussini kolmteist minutit aega ja ma külmetasin nagu segane ja siis tulid kaks tüdrukut, kes olid vist pedeseksuaalsete kalduvustega ning ei varjanud oma vaimustust, mida tekitas neile vaatepilt minust jäätist söömas (see oli see vau topsijäätis, mul polnud lusikat, siis ma kuidagi keele ja hammastega õngitsesin sealt, hirmus isu oli) ja noh, umbes siis, ma olingi seal hetkes oma jäätise ja ilma raha ja riieteta ja pedeseksuaalsete sookaaslaste ja bussiga, mis saabus kolmeteistkümne minuti pärast.
see hetk oli hea hetk.
paar päeva tagasi, mil ma tsivilisatsiooni saabusin, istus mu ette bussi tagaotsa üks mees, kes muudkui niheles ja niheles ja ei saanud terve reisi rahu ja üritas koguaeg minu poole kiigata ja kui tal see õnnestus ja me silmad kohtusid, siis, kirevase päralt, ma ei ole kunagi nii sügavsiniseid silmi näinud!
ma olin selle hetkeni veendunud, et tegemist on perverdiga
aga pervertidel ei ole ju tavaliselt sinised silmad, ega ju?
kui ääretult sinisilmne minust!
põhimõtteliselt ma usun, et tegemist oli vladimir nabokovi reinkarnatsiooniga, ainult et mina ei ole ju mingisugune nümfett. mu õde on, aga ma ei ole kunagi olnudki. ühe üsa lapsed, aga täiesti teisest puust.
although, you will never know.
loneliness
is such a sad affair
No comments:
Post a Comment