punane rätik ja kollane maja

kui meil oleks suhe, siis oleks sel samasugune libre feeling as young folks can do

kui meil oleks suhe, siis tuleks ta hommikuti 'wake up you sleepyhead put on some clothes shake up your bed i've made some breakfast and coffee' and we both would be completely satisfied with the simplicity we created ourselves

kui meil oleks suhe, siis tutvustaksin ma talle the xx'i ning selle kuulamine ja kohvi joomine ja sigareti suitsetamine saaks me igahommikuseks tavaks, kuid see oleks ka ainus tava. tavasid me ei salliks.

kui meil oleks suhe, siis kaoksid mu elust kõik oleksid ja mis-siis-kui'd ja piirid ja haledad moraalid, mis mu kooliplika hinge närinud on ja tal vabaks minna lasknud ei ole

kui meil oleks suhe, siis oleks see mu elu esimene päris suhe ja kunagi vanemas eas oma nooruspõlvele tagasi vaadates tuleksid mul nostalgiapisarad ja ma ohkaksin raske südemaga ja igatseksin igat pilku ja puudutust ja koosveedetud hetke ja

kui meil oleks suhe, siis toimuks see kas paralleeluniversumis või suviselt salaja öösiti kohtudes, aga sellist asja olen ma ka ainult filmides näinud


kurat võtaks, meil ei ole suhet ja homme öösel saab sellest juba kuu aega ja, noh, ma olen nii haigelt alaealine



kuigi enam mitte nii väga. 15 16 17 18 19 need numbrid kuidagi sulavad kokku ja 14 ei sobi sinna ette kohe üldse, nii et mitte enam, mitte nii väga.

nii juhtub, kui minna david bowie'lt üle ryan adamsile ja kuulata ainsat laulu, mida ma talt üldse kuulanud olen ja see mul juba üle aasta ipodis olnud on
oh well




rohkem ei suuda sõnad väga väljendada. unreleased, wow.

noh, ütleme nii, et üks kaunemaid akustilisi ballaade, eks ole.

ütleme nii. täpselt nii.

'drunk and fucked up like the twilight' on üks ilusamaid ridu, mida mu kõrvad eales kuulnud on, kõrvaklappidest muidugi, kuskilt mujalt mu kõrv peale mereveevulina midagi kaunist ei püüa, mitte väga tihti, harva, kui ma õnnelik olen, näiteks rahul, rahul on rahu (ujusin täna 2x500m distantsi (fuck you, realnaja škola) meres, kus ma tavaliselt vaid mõned tõmbed teen ja kukerpalle ja kätepealseisu ja kõike muud, mida süda lustib, rahule (jah, kas teadsite, laiust väiksemale saarekesele on antud teaduslik nimetus 'rahu' ja seda täiesti põhjendatult))

rahul oli rahu.
veidi külm, veidi tuuline, veidi vetikane, veidi roojane, veidi kivine, veidi valus, veidi asustamata, veidi eemal
oli rahu. kui ma väike olin, tahtsin ma sinna kangekaelselt maja ehitada. ma olin siis igati teadlik sellest mudasest pinnasest ja looduskaitsest ja muust riigijamast, aga mul oli epic master plan ja see plaan on, kusjuures, siiani jõus.


ja mul oli vahepeal sünnipäev. ma sain oma isaga lähedasemaks. ja ma armastan seda. ma armastan teda. ma armastan neid hetki, kui me lihtsalt tunde muusikast ja minevikust ja eluolust ja maailmaasjadest vestleme ja kuidas ma üha enam tunnen, kuidas ma temaga samastun, kusjuures mu õde, nümfett, ehk siis võib-olla natuke liiga noor, et selles veel veenduda, aga noh siiski olen ma täheldanud, et ta ei samastu mu isaga niiviisi nagu mina. aga see ongi omamoodi hea, ma olen issitütar, või kuidas seda nüüd nimetataksegi. kui ma näitasin talle oma zepi vinüüli ja innukalt seletasin, et zeppelin on kahtluseta mu lemmikbänd ja kusjuures nii ilmselt ongi, siis ta oli siiralt üllatunud, et mulle zeppelin meeldib ja see tunnustav pilk ta silmis... teate, ühele tütrele on väga oluline oma isa poolt tunnustatud ja aktsepteeritud olla. ning see, kui me kolmekesti, mina, isa ja õde, üleüldisest tulevikust vestlesime ja kes kuhu elama-õppima minna kavatseb ja mu isa, ilmselt naljaga pooleks, mainis, et mine sa tea, ehk lähen ma juba kolme aasta pärast mehele, mõjus mulle nagu vihm pärast juunikuist põuda põllumaale. üks pisike lootuseämblik hakkas minus sootuks teistlaadi võrku kuduma ja see tunne oli... võrdväärne tundega, kui sa oled just lõpetanud kooli. siis meenus mulle, et kunagi ammu ja mitte enam nii väga ammu ja võimalik, et lähiminevikuski olid populaarsed mingisugused mängud või ma ei tea, kuidas nimetada neid sõprade seas tehtud kes-mida-kõige-esimesena ja noh, mul oli alati kaks asja: esimesena rikkaks ja esimesena mehele. aga seda mitte ühendatult, seda ei teeks ma kunagi. ikka ise. aga et kas karjäärinaine või naine, kes on leidnud omale armastuse ja hingerahu ja seda, noh, üpriski varakult. võite aimata, kelle peale mu mõtted uitasid ja ma mõtlesin sellest ka oma isale rääkida, aga siis ma mõtlesin ümber. ja siis mul oli hetkeks kurb. ja siis veel mitu päevagi. selline kummaline kurbus. aga ilm on olnud hämmastav. äikesetorm, mida ma terve suve soovinud olin, jõudiski mu sünnipäevaööl viimaks kohale. ja oh, need rahasummad, mis mulle kingiti... ütlen vaid seda, et olen nüüd näinud ja katsunud ja ma kohe täitsa oman ühte sajaeurost rahatähte ja see ei ole mõttetu, sest ma teen endale nüüd ametlikult ühe rahakogumisarve ja sõidan selle eest londonisse. ilma rahata kahjuks ei saa tänapäeval, ükskõik kui materiaalne ja kommertslik ja kurb see ka ei oleks.


nõukaajal oli kõik teisiti. kaks asja, mis mekkisid hää tollal ja mekivad hää ka nüüd, on koorejäätis aastast 1963 ja valge klaari limonaad aastast 1976. aga kõik muu.. issi ütles, et vorsti tegelikult väga ei saanudki, naljakas, mõtlesin ma ruja laulule 'tule minuga sööklasse', mis on mul vinüülil olemas ja võitis oma koha mu südames. 'tule minuga sööklasse närima vorstijuppi' oli mu sünnipäeva üks kaunimaist hetkeist õe seltsis tantsides ja lauldes ja varieerides sel meloodial ja justkui lapsepõlvega hüvasti jättes (oli ka aeg! ütleksid siinkohal nii mõnedki varaküpsed aktivistid). natuke kahju on, et käruga sõita ei saa, aga kui ma 18 täis olen, küll siis juba saab. seda kõige lemmikumat ostukeskuserallit. niipea, kui ma ostukäru pideni ulatusin, ma seda sporti harrastama hakkasin ja sel on samuti oma koht mu südames. nüüd mõtlen ma, et ehk juba tollal peitus mu sportlikus tegevuses hoopiski varjatud protest kaubanduskettide ja kommertsi vastu. mine sa tea.


muideks, mul on tunne, et see suvi ei ole kohe üldse veel läbi ja mitte isegi veel poole peal ja kui aus olla, siis kalendri kohaselt nii ongi, selle õige kalendri, mitte koolilapse oma. ja mul on tunne, et ma teen veel asju ja kogen veel asju ning seda kõige ebamateriaalsemal viisil, mida te, paralleeluniversaalsed lugejad, eales ette kujutada võiksite.