00000109

tuumasõjad mu parema ja vasaku ajupoolkera vahel ei andnud endile aru: kõige mõistlikuma lahendusena terendas new tabi kaugusel bloggeri blank sheet.

ma ei tahtnud seda teha, õieti lubasin ma endale mitte seda teha, sest mu eelmine postitus meeldis mulle ja ma tahtsin, et ta augusti lõpetama jääks, aga väga harva saan ma asju, mida ma tahan ja lubadus on ka niivõrd hägune mõiste siin materiaal-robootilises ühiskonnas. välja vabandamine aga mitte.

eelmise postitusega tundsin ma, nagu ma hakkaks kuhugi jõudma.
sellepärast ta nii väga mulle meeldiski.
mulle meeldib kuhugi jõuda. kuhu, see ei olegi teinekord nii oluline.

tuumasõdadest ma ei räägi, olen seda teinud piisavalt ajavahemikus jaanuar-august, seega ei jõuaks ma mitte kuhugi. võin öelda vaid nii palju, et mul on tunne, nagu oleksin ma eile sündinud. seega kui tõenäoline oleks kuhugi jõudmine üldse olnud

aga täna jõudsin ma õue ja lugesin vahetpidamata neli tundi raamatut, isegi külmavärinad ja korisev kõht ei suutnud mind sealt tekilt püsti ajada. alles raamatu lõpp oli see, mis mind tuppa ajas. aga ka mitte kohe, ma istusin tekil veel päris tükk aega, seedides verivärskeid muljeid, vahetades neid oma ajupoolkerade vahel. teinekord on niimoodi üksinda väga hea. tähendab, kui keegi mu tuttavatest, sõpradest, perekonnast oleks juurde astunud, mul oleks võtnud sekund mõistmaks, kes ta on, kui tavaliselt kulub selleks silmapilk. aga see selleks.
raamatuks oli sara grueni 'vesi elevantidele'. sain selle oma isalt sünnipäevaks ja alguses ei suutnud väga kätte võtta, kuna ta oli bestseller (jah, ma arvasin, et seega halb), aga kui ma juba lugema hakkasin, ma lugema jäingi ja see lugu... ooo, see lugu kummitab mind vist elu lõpuni oma õõvastavate faktide ja hämmastava originaalsusega. nende nelja tunni vältel ma nutsin ja naersin, päevitasin tekil ja istusin sellesse mätsituna. raamat ei olnud muidugi läbinisti originaalne, armastuslugu nagu iga teine - with happy ending and co, aga raamatus läks ka sellest happy endingust edasi, aastaid edasi, kui mees ilma naiseta jäi ja vanadekodus oli. need kaks aega põimusid terve raamatu vältel omavahel läbi, mis lisas omamoodi põnevust. ühesõnaga, ma võtsin raamatu kätte ja ei saanud ära panna. raamat sarjast 'kui mind loed, ma neelan su endasse ja panen su reaalsust unustama'. seda ta ka väga edukalt tegi. esimese korraga ei jaganud ma lahti, kus ja kes ma olen. hea raamatu tunnus vol 17171.
mingist hetkest, kui raamat lõpule lähenes, kuulasin ma vaheldumisi kahte laulu epikaalseimate kullavaramust ja olen seda vahelduva eduga siiamaani teinud (vahepeal käisin staadionil jooksmas, õues oli hämar, olin ainus hingeline poole kilomeetri raadiuses, tundsin end kui nike'i reklaamis, kusjuures, mul olidki nike'i tossud, kolm aastat vanad, nagu kõik, mis mul on, ka mõistus)





muusika kullafond, tõesti. ja nad tulid mul shufflega järjest õigel ajal õiges kohas. tundub, et... esimest korda mu elus.
kuna ma juba eile sündinud olen, ühes kolmeaastase mõistusega.