holdenne caulfield

mul on tunne, et ma olen jõudnud oma elus taas perioodi, mil lemmikbändiks on coldplay, sest coldplay suudab selle maailma valu ja ebaõiglust ja õiglust ja ilu kõige õigemini kirjeldada eelkõige muidugi sõnadega, mis on nii õiged kui üldse olla saavad ja sobivad 21. sajandisse nagu valatult, aga ka progressiivne instrumentaal, mis just oma progressiivsusega südameid vallutab ja vallutas ka minu oma, juba väga ammu, in fact. kuigi progressiivroki alla teda liigitada ei saa, ta on just vastupidi, teda on nii loomulik kuulata, sest ta on justkui elu osa. coldplay on mu meelest selle sajandi parim bänd justnimelt seetõttu, kuidas ta seda kõige õigemini nii sõnade kui ka muusikaga kirjeldada suudab. ja see on ka üllatav, et iga teine laul on ju hitt. nagu abba omal ajal. kummaline.

ja oh neid sadu kordi, mil ma end coldplayd kuulates tühjaks nutnud olen. vast isegi rohkem kui radioheadi kuulates. ja see laul



seda on köögipõrandatel ja muudel põrandatel kuulatud ja üheskoos nutetud ja purjus oldud ja

kirjeldamatu, tegelikult.


muideks, kohe kui ma teisi lehti sirvisin, taipasin ma, et ikka ei ole coldplay mu lemmik, sest mul tekkis seletamatu igatsus zeppelini järele ja otsisin üles ta siis ipodist ja shuffle andis mulle 'no quarteri' ja ma jäin rahule. kummaline, kas pole.

see on see emotional ground zero. see ebakindlus ja nõrkus ja jah. emotional fucking zero.

küllap sai mul coldplayst küllalt, kui ma teatrist tagasi sõites teda auto tagaistmel kuulasin ja ripsmetušiseguseid pisaraid valasin ja taevas kiirgavat täiskuud jõllitasin. see oli väga pikk sõit teatrist tagasituleku kohta, 11+8+19+3+6 kilomeetrit (mulle meeldivad teeviidad).

ja see etendus ise oli väga hea. lõpp oli kurb ja ma mõtlen, et tõesti kurb ja kui see lõppes, siis ma lihtsalt jäin sinna keset rahvast teki sisse mätsituna istuma ja inimesed mu ümber sagisid ja tahtsid mööda, aga ma ei suutnud end välja kista veel sellest, ausõna. ahjaa, kuna tegevus toimus prantsusmaal ja seal pakuti prantsuse suupisteid ka vahel, siis mu soov prantsusmaale minna tugevnes otseloomulikult ja ma teen kõik selleks, et oma tahtmist saada, kuna mul sügisel võimalus selleks avaneb. kõik. ma üritan esimest korda elus teha kõike, et oma tahtmist saada. ma vähemalt üritan.

kummaline, et see oli küll prantsuse etendus ja puha, aga näitlejad ja lavastaja olid ju siiski eestlased, aga ma ausõna nägin publiku seas prantslasi ja mitte vähe. need tunneb ju kohe ära, need kelmikad prantsuse poisid, kes meelalt silma teevad. tavaliselt on neil ka vallatud pruunid lokid ja karamellpruunid silmad, mille pilk sind igaveseks kummitama jääb. jaajaa. oojaa. kusjuures seal oli lausa kaks poissi, kes mulle silma tegid. üks neist oli selline tüüpiline meesiluideaal, teine aga selline siiram, loomulikum, veidi priskem, aga armsam.

ja mida tegin mina?
ei midagi.

ma ei tee kunagi midagi. ma lihtsalt olen. ilus. jah. tuleb tunnistada, et ma vist tõesti olen ilus. kusjuures mulle täna ka öeldi seda, et ma olen nii-iii ilus selles valguses! nojah. selles suhtes, et

ma jõudsin siis sealsamas kohe selgusele ühes asjas.

ilu ja tarkus ei ole kunagi käinud ega saagi käia käsikäes

sest on justkui antud mingisugune kümnepalliskaala (see, et osad inimesed reaalselt hindavadki teiste ilu 10-palli skaalal, on iseenesest väga rõve), aga muudmoodi ma seda lihtsalt seletada ei oska. ja kui sa oled kümnepalliskaalal ilus 8/10, siis tarkust jääbki vaid 2/10 järele. kuidagi vale ja nõme tundub seda niimoodi seletada, aga tuleb tõdeda, et nii on. ma tunnen seda omal nahal. iga kord, kui ma keskmisest parem välja näen, tunnen ma jälle mingi koha pealt, kui vastikult loll ma olen. ja iga kord, kui ma ei näe hea välja, läheb mul vaimselt midagi korda või ma suudan enda võimeid kas endale või kellelegi teisele tõestada. ja need korrad on muidugi paremad. ma oleks pigem sisemiselt ilus kui väliselt. väline ilu on tühine ilma siseseta. kõik väline ja näiline ja materiaalne on tühine ja kõige hullem asi siin maailmas on olla tühine. vahel ma soovin, et ma ei oleks nii ilus. ma ei ole nüüd nii kuradima ilus ka, aga et ma üldse ilus ei oleks. ma arvan, et elu oleks lihtsam siis. sest ma ju näen, mis pilguga mind vaatavad tüdrukud, kes ei ole ehk nii ilusad kui mina ja see ajab mind nutma ja vihale, sest see on jälle üks paratamatu asi ja ma olen just täpselt nii loll, et ma nutangi paratamatuse pärast. kui te vaid teaksite, kui rumalana ma end praegu tunnen. ma tunnen end kaltsunukuna. tulge ja sülitage mu peale.

uskumatu, kui mitu korda on mul elu jooksul peast läbi käinud mõte tegeleda modellindusega, fotomodellindusega seejuures, sest ma olen ikkagi paks selle poodiumivärgi ja muu pasa jaoks, mu kondid ei laseks mul sellega kunagi tegeleda ja parem ongi, sest ma vihkan seda. uskumatu, et kolm aastat tagasi ma seda ei vihanud. uskumatu, et kolm aastat tagasi ma ei vihanud peaaegu midagi. ma olin siis veel rumalam.

ehk on mu saatus jäädagi rumalaks? mitte piisavalt ilusaks, aga ka mitte piisavalt targaks. kõige pealiskaudsemad ja totramad omadussõnad, aga ma tõesti ei suuda end paremini väljendada, mu sotsiaalne elu ehk seega üldse elu on suhteliselt perses praegu ja ma ei tea, bloggeri blank sheet on mu bff (jah ma kasutasin seda väljendit just tulge ja laske maha mind). aga tegelt ärge tulge ka, sest ma näiteks mõtlesin et bff on hoopis best fucking friend, mitte best friend forever ja ma ei teadnud, et see päris hiltoni see saade vms on. üks poiss ütles hästi, et hilton on ta iidol, sest see on ju muljetavaldav, kuidas miski nii rumal suudab seista kahel jalal ja mitte lakata olemast. on. tõesti on. ja kuna ma kasutasin sõnu 'ma', 'olen' ja 'ilus' ühes lauses, siis ma võrdlen end hiltoniga praegu. tegelikult peituvad põhjused küll mu sisemistes alaväärsuskompleksides, mul on välja arenenud värdjaslik põhimõte, et inimene ei tohi teadvustada endale, et ta on ilus, kui ta seda tõesti on ja et inimene ei tohi endale teadvustada, et ta on milleski hea, kui ta ikka on jne. et inimene peab selle kõik maha suruma. ja kohe tõega suruma ja mattuma selle alla. ma vist ei saa eales neist kompleksidest lahti. ma olen liiga äärmustes kinni. mul on kas liiga madal või liiga kõrge enesehinnang ja kuna ma ei suuda kompromissi leida, siis pigem ikka esimene. madal enesehinnang on alati õigem kui kõrge tundunud. ja ma olen alati vihanud inimesi kõrge või siis liiga kõrge enesehinnaguga. aga see piir seal vahel on ju nii kuradi õrn. ma tean, et elus ei saa madala enesehinnanguga sittagi saavutada või üldse teha, aga kas liiga kõrgega saab? vast mitte. samas ma ei tea ka.

ahjaa, ma ei tea, kas ma siia üldse oma raamatuelamusest kirjutanud olen, aga ma lugesin esimest korda sel suvel raamatu ühe hooga läbi ja see oli üks kuramuse hea raamat, nii hea, et, noh... lemmikraamat. jah. mul on lemmikraamat ja selleks on salingeri 'kuristik rukkis'.

ja ta lihtsalt ongi lemmik ja ongi ja jääbki. i feel like holdenne caulfield. mu ema kohutas see mõte, kui ma ütlesin, et ma samastan end peategelasega pea sajaprotsendiliselt. tema arvates ma olingi liiga noor selleks, et ma parem mõtleks ikka järele. oi kuidas ma ei salli oma ema noil hetkeil, mil ta lihtsalt e i  m õ i s ta. selline kibekurb tunne tükib peale, tahaks süüdistada oma ema kõiges halvas, mis minuga juhtunud on, puhtalt nende vaimsete piirangute tõttu, mida ta mulle sünnist saati sisestanud on ja millest nii kuradima raske välja rabeleda on, aga tegelikult on ikka nii, et kõik, mis sa teed, teed iseendale ja süüdi saan olla alati ainult mina.


ma tahan pühendada oma elu muusikale ja kunstile ja teatrile

sest ma tunnen sellist meeletut kirjeldamatut kirge sinna poole


kuna ma juba lavale sündinud olen





(ma vist tean, kuhu ma gümnaasiumisse lähen)