see oli alles hiljuti, kui ma haapsalu-tallinn marsruuti sõites ilust nutma hakkasin, sest edvard griegi 'morning mood' oli lihtsalt südantlõhestavalt kaunis
ja kui kaunis oli maastik veidike enne riisipere
kõik need mättad ja aasad ja rohukõrred mida ma autokiirusel kümne meetri kauguselt eristada suutsin
ning õhtused päiksekiired seda kõike paitamas
ma nutsin
ja sama päeva õhtul, kui me õega meie korteri lähedal asuval mänguväljakul istusime ning jäätist ja kodujuustu sõime. õues oli ammu pime ja seaduse kohaselt ei oleks me tohtinud seal viibidagi (kuid millal varem olen ma midagi seaduse pärast tegemata jätnud, millal varem ma seadustest üldse teadlik olen olnud?) ja ma ei suutnud nostalgiale vastu panna. kui ma märkasin kiiki, sattusin ma vasikavaimustusse, tõesti, nagu üks pisike vasikas ja tormasin nende poole ja tegin endale suure hoo ja naersin ja nutsin õnnest läbisegi. nostalgia oli nii tugev, ent ometi ei ole ma mänguväljakutel üles kasvanud, mind seovad oma kodukoha mänguväljakutega hoopis teised asjad, näiteks hilises nümfetieas igasuguste seltskondadega ringi kondamine ja aja surnuks löömine, kui ma oleksin pidanud hoopis kodus klaverit harjutama. ja kõik need korrad, mil ma kas koolist või muusikakoolist tulin ja endale poest head-paremat ostsin, sest nälg võttis mul silme eest mustaks ja kui ma istusin sinna samma pingile, kus me õega tol õhtul jäätist sõime ning vaatasin, kuidas pisipered oma võsukesi kiigutavad või aitavad neil liumäest alla lasta. kõik need korrad. ja kui kuradi üksinda ma end alati tundnud olen
kui ma mõtlen nüüd tagasi nendele hetkedele, mil ma ilust nutta suutsin või suutsin üldse märgata seda ilu enda ümber, siis... täna hommikul ärkasin ma üles ja ei suutnud mõelda muust, kui maailma valust ja julmusest, mida ma tol hetkel kuulsin, tajusin ja mäletasin. kuidas ma pean pealt vaatama, kuidas mu armas pisike onupoeg kasvab nii, et ta vanemad temast suurt ei hooli - töö on lihtsalt niivõrd tähtsam. kuidas ta igal hommikul meile tuuakse, vanaemale hoida, nii, et ta ema lihtsalt viskab oma karjuva lapse auto pealt maha ja kihutab ise minema, kusjuures mitte tööle, vaid paarikuise pisitütre juurde. ja nii mu armas nõbu siis töinab ja seda täiesti trööstitult, meil kõigil tuleb pisar silma seda vaadates. ja me ei saa mitte midagi teha. nutmise suhtes küll jah, ta rahuneb maha ja me hakkame taas oma mänge mängima, aga elumäng on tal juba varajases eas tuksi keeratud.
ta on kõigest kaheaastane.
mul ei ole sõnu, ainult pisarad. vihapisarad. ja hunnik roppusi.
ahjaa, mu enda elu. ma olen sotsiaalselt ebapädev ja seda alati olnud. friik. ma olen friik. ma olen üks kuramuse veidrik. pole muud teha kui leppida selle teadmisega.
sest lõppudelõpuks olen ma umbes 81% isasse
- ma hakkan nagu isagi inimest joonistades alati silmadest pihta
- ta on mu ainus sugulane, kellega mu muusikamaitse kattub
- mul on isa silmad, isa nina, isa huuled, isa nahk ja isa juuksed
- isa kondid
ta rääkis, kuidas ta kooliajal mitte kellegagi ei suhelnud, sest ta ei tahtnud
ta oli üksik hunt ja sai ise hakkama kõigega ja ta oli kuramuse tark ka nendes kooliasjades
ta joonistab paganama hästi
ma võin küll hakata joonistama nagu tema, aga kahjuks sealt head nahka ei tule
ma tunnen tõesti praegu, et ta on ainus inimene, kes mind mõistab ja kes mõistab maailma nagu mina
kahju, et me ainult väga lähedased ei ole
kaks kõige tüüpilisemat põhjust:
1) mu vanemad ei ela koos
2) töö
ja muidugi elan ma koos emaga, selle üliemotsionaalse ja tundliku emaga, kellega on meil väliselt ühist vaid naeratuses, aga seda see-eest väga tugevalt. ahjaa, ma olen oma lihased ka emalt pärinud. teate küll, kui sul on sellised räiged jalalihased, kui sa üldse trenni ei tee. no mul on. tegelikult päris ilusad, aga veidi liiga jämedad ehk. selles on süüdi mu isa kondid.
ja ülejäänud umbes 17% on siis mu ema üliemotsionaalsus ja tundlikkus, jah, tere.
poleks kunagi arvanud, et ma midagi sellist üldse kirjutama hakkan, aga ennäe, minuga on elus alati nii läinud, et juhtuvad asjad, mida kunagi arvanud poleks. iseenesest peaks ju huvitav olema, või mis.
naljakas, et ma näen enamuse ajast välja ka nagu friik. praegu on mul näiteks juuksed pesemata ja mul on seljas üks jõle öösärk ja selle peal selline suur kollane kampsun ja ees sellised friigiprillid, mis mulle väga meeldivad, hm, wonder why. ma lähen õhtul teatrisse ja muidugi pesen ma end ära enne ja panen mõne ilusama kostüümi, mis mõnest mainstream poest soetatud ja võib-olla panen silma läätsedki, aga võib-olla ka mitte, kuna ma kergelt haige olen. mu blogi on nüüdsest ametlikult nagu http://hedvig-gunx-1996.blogspot.com/
i call it emotional ground zero.
ma igatsen kusjuures kooli. teatud inimeste pärast eelkõige, aga kuna ma friik olen, siis kasu ma sellest ilmselt ei lõika. ma tegin siis väikse lubaduse ka: ma hakkan sellel aastal õppima. ilmselt sellepärast, et ma ju lõpetan kooli, või mis. kui kiitusega välja veaks, oleks tore. ning trenni lähen ka kindlalt, ilmselt ühte tantsukooli, kuhu mind kutsuti, see on sellise range korraga koht, balletipõhine ja puha. kuna ma tõesti armastan esineda, siis ma pean selle nimel ka vaeva hakkama nägema. tuleb vist väike 2009/2010 õppeaasta kordus, või mis. eks näis.
kuidagi hea ja vabastav tunne on, kirjutasin veidi paremasse seisu ennast. issi käis kooriga inglismaal just, tõi mulle ja õele ka midagi sealt, can't wait.
have you ever felt emotional ground zero?
'cos i have. and it feels just as good as everything else that chaotic.
No comments:
Post a Comment