tuled kustuvad
lavatagune on pime
mina olen higine
ja mu süda pumpab verd kiirusel
millega üks keskmine kosmoserakett
lõpmatusse pimedusse kihutab
ma kuulen vaid iseenda hingamist
oma südame meeletut tukslemist
kardina võbelevat võnkumist
ja ma kaotan teadvuse
sest ma leidsin parema
ja meeletuma meele
ning sel meeletul meelel
ma võin minna meeletuks
ja ma lähen meeletuks
ja olen meeletu
ja tantsin meeletult
kuni publiku meeletu aplaus mu meeled taas äratab
kuni higi mu otsaesisel on saanud higiks üle kogu kere
kuni mu kähe kurk meeltesopis õnnest naerda käratab
kuni adrenaliin end veelkord pumpab läbi mu vere
tere
maailm
siin ma olen
No comments:
Post a Comment