she was faking (after all, who isn't)

millega kulmineerub emotsionaalne neutraalsus?
vast tööst toorest rõõmu tundmisega?
või hoopis külma ükskõiksusega kõiksuse vastu?

või vastupidi?


alustuseks aga õudusunenäoga mitte selle pesuehtsaimas, vaid just õudseimas kuues. miks inimesed näevad unes ämblikke või pimedaid tänavaid või relvi või midagi sama mainstreami õudusunenägude vallast, ma ei mõista. selles suhtes, et need paar mainstreambullshit raamatut, mida mul on õnnestunud sirvida, vaid sellest räägivadki. aga ei, mina ei ole kunagi unes kolmejalgseid, -silmseid või -päiseid elukaid näinud.

oli üks kena päikesepaisteline ilm ja ma vaatasin ühes oma muldvanade naabritega meie kortermaja kohal lausuvat üüratut tühimikku, mille servalt sisse piiludes võisin ma eristada oma klaveri ja voodi tuhastund siluette. naljakas, et ka tol hetkel ma lihtsalt jõllitasin oma emotsionaalses neutraalsuses. tuimalt. ja järgmisel hetkel, nagu unenägudes ikka, olin ma superstaarisaate eelvoorus, kus enne mind laulis mingi blond tšikk mu koolist ja sai kiita ja edasi ja noh, tõestas ennast ja siis ma ütlesin talle 'good job'. mida kuradit, mõtlesin ma tagantjärgi, aga siis meenus mulle tantsufestival ja mu esinemine seal ja need kiidusõnad peale seda ja et üks ameerika tantsijatest oli mulle seda öelnud. ahjaa ning muidugi ka dialoog ühe naisprotantsijaga peale mu esinemist, mis leidis aset täpselt sellisel kujul


-hey, that was amazing, it was really good! -it was? -yeah, i mean, you were improvising, right? -yeesss... -that was absolutely fantastic! for 35 minutes, i don't think i would've done it... -well, i haven't danced for like 6 months... -i couldn't tell, i really couldn't tell, that was great
and since she was an american
she was faking
after all, who isn't


aga ma olin seal unenäos ikka mina ise ja ma tundsin, kuidas ma seda 'good job'i sellise kadedusemaiguga edastasin ja tema sellest muidugi aru sai ja seda säravamalt mind naeratades tänas. ja siis me istusime seal vahepeal pingil ja mingi tädike kõnetas teda, et kuna sa umbes nii andekas nüüd oled, et kuhu edasi, since your school has burnt down. mu silmad käisid täpselt nii nagu tüüpiliselt filmides, kui keegi midagi stiilis 'i'm sorry what' kuuleb. mu korter ja mu kool olid maha põlenud. what is this i don't even. ja oh muidugi siis tuli ju minu kord oma lauljavõimekust tõestada ja kuskilt ilmus mu ema, kes rannapi 'rahu' akorde klaveril mängima hakkas, aga ma ei tahtnud seda laulda ja ma hakkasin karjuma ta peale, aga ta ei kuulanud ja mängis edasi ja korraks mängis ta ka selle laulu akorde, mida ma siis laulda tahtsin, aga mina karjusin edasi ja siis mängis ta jälle 'rahu' akorde ja mingil hetkel olime me mõlemad püsti ja ma röökisin ta peale viiesaja inimese ees ning lõin teda rusikaga näkku ja ärkasin üles ja nutsin lahinal. mitte midagi sellist ei ole minuga mitte kunagi varem juhtunud. ma pigem ärkasin nuttes, ma juba nutsin lahinal, kui ma silmad avasin ja peagi tuli ema mu tuppa lampi koos võileiva ja kohviga, mida ta ka mitte kunagi varem teinud ei ole. wtf is this shit nigger?

ma elan kõike nii läbi, et tulemuseks võin ma sootuks läbi põleda.


ma ei mõista ennast absoluutselt, rääkimata teistest inimestest või maailmast.

kurb küll.


täna võtsin ma terve päeva põllu peal kartuleid ja käisin ringi sellise pärjataolise punutise ja sellesama kollase kampsuniga. ja samade prillidega ka muidugi. ja laulsin mingisugust regilaulu, mis võis sama hästi ka minu tehtud olla, sest sõnad olid küll, inspiratsiooni selleks sain ma meie pisipojaga, mu vellega (kuna meil väikevenda ei ole, siis kutsume me õega oma nõbu niimoodi, armas, kas pole) võrkkiigel kiikudes ja ma mäletan, et kunagi rahvalaulu õppides oli seal ka selline liik nagu kiigelaul. jah, ma tegin kiigelaulu. üks nobeli preemia, palun.

aga ikkagi mu elu esimene kiigelaul, eks ole

sõnad olid väga lihtsad ja rahvalikud nagu rahvalaulul ikka (kui intelligentne märkus!)

taevasse (d-a-a), kõrgele (f-e-d)
kiigume (a-e-e), pilvele (f-d-d)

see on siis see korduvmotiiv või mis iganes ja ma laulsin seda ausõna vähemalt sada kolm korda.

minoorne viisike. ma pole kunagi suutnud midagi mažoorset teha.

ja huvitavaks teeb mu laulukese muidugi ka see, et sõnade järjekorda saab igatepidi muuta, kas pole tore!


ja ma laulsin seda niiviisi, et kogu küla kajas. mul on suhteliselt kõlav ja vali hääl, kui ikka korralikult laulda ja ma tundsin ennast ehtsa maatüdrukuna seal kiige peal ja kui ma külapoest piima toomas käisin, siis seal istusid mingisugused turistid ja mind nähes arvasid, et ju ma ikka kohalik olen ja harjunud sellega, et ikka teretatakse üksteist poe juures ja täpselt sellise näoga nad mind ka siis teretasid. oi kuidas see mulle nalja tegi! vast olid nad esimesed inimesed siin maamunal, kes mind täismaaka pähe arvasid. see oli kuidagi hea ja vabastav tunne.

ja vahepeal ma keetsin jälle pastat ja kraamisin ja pesin nõusid ja rabasin kogu aeg tööd teha, suuremal ja vähesemal määral, aga mulle meeldis see ja ma tundsin sellest rõõmu ja ma ei tahtnudki seda kõplamist seal põllu peal lõpetada.

kuid milleks üldse kõik see - ma küll ei tea, mida ma tahan homme, ülehomme või viie aasta pärast teha, aga ma tean, mida ma viiekümne aasta pärast teha tahan.
ma tahan harida põldu, ma tahan omada talu, ma tahan olla taluperenaine, vanaemagi hea õnne korral, ma tahan omada lambakarja, kasvatada kanu ja seda kõike siinsamas armsal kodusaarel.

poest rattaga koju vändates ma nõndaviisi siis mõtisklesin, aga kurb seik, et võib-olla ei olegi seda kõike viiekümne aasta pärast ja võib-olla pole mindki, pani mu mõtete kulgu muidugi peatuma.

kõige rohkem muidugi see, et ehk on viiekümne aasta pärast meie planeedi okupeerinud tulnukad
või ei ole
aga inimestel on robotid kes pesevad nende hambaid ja lakuvad nende taldu
või inimestest on saanud robotid
inimrobotid
sest mingisugune protsent meie ühiskonnast juba on ja olla inimrobot on palju kurvem kui omada lihtsalt ühte raudrobotit, kes sulle televiisoripuldi teiselt poolt lauda kätte annab ja võileibu teeb

ma olin ka mingil hetkel oma elust inimrobot, aga see oli üks väike hetk ja ma ise olin ka veel väike

aga kui aus olla, siis mul on kalduvus inimrobotlusele ajavahemikus september-mai, kui ma parasjagu kooli lõpetan

ma kardan seda, aga ta tuleb


senikaua, kuni augusti veel jätkub, ma parem elan põllul


seal on hea rahulik