14. augusti hakul ma taasavasin ta enam mitte nii tungivast vajadusest, ent laiskuse kiuste ma parem jätkan. sest kui millegagi on juba algust tehtud, tuleb see miski ka lõpetada.
08.08.11 olid mu algsed emotsioonid aga sellised:
issand miks ma seda teen
aah, ilmselt sellepärast, et see on list of life ja noh, elu on ju midagi, millest ei saa ei üle ega ümber, või mis
aga olgu, nii, ma kohe teen oma elu esimese vabatahtliku listi
(kui mõelda, ma olen nii palju asju sel aastal, täpsemalt sel suvel esimest korda teinud, sellised väiksed asjad, aga need ju loevadki, või mis)
nimelt on see mu top 25 most played ja mitte keegi ei suuda vist mõista, kui palju selline asi nagu top 25 most played mulle tähendada võib
mitte keegi mitte kunagi mitte kuskil, eks ole, alati.
25
led zeppelin - ten years gone (69)
mu selle suve laul. mu nirvaanalaul. minu laul. põhjus, miks ta nii taga on, seisneb selles, et ma nii-öelda avastasin (ipodis on ta mul olnud juba mitu tublit aastat ja oma esimeses mp3 mängijaski oli mul korralik portsjon zeppelini) ta enda jaoks alles suve hakul või oli see alles juulis... noh, aeg polegi nii tähtis. aga loeb see, kuidas ma tantsufestivali väljasõidult vihmase ilmaga tagasi sõitsin ja bussi tagaotsas loksudes, seda maximumvolüümil kuulates (aga kuidas saakski teisiti, zeppelin ilma volüümita on nagu sukk ilma saabata, kas pole) hakkasin armastama igat kitarririffi ja trummilööki ja planti käreda hääle melanhoolset igavikulist tooni ja igat pausi ja kitarrihelide kaja ja seda kõike tervikuna (esimest korda oma elus ma tundsin, et suudan midagi tervikuna haarata) ja ma tundsin, et ma oman seda lugu ja see lugu omab mind ja mitte keegi seda ei tea ega mõista.
(muideks, vikerraadio on nüüdsest parim raadio, sest ta lasi täna ikka korralikult zeppelini ja tegi sellest lausa saate, sügav respekt, müts maha te ees, vikerraadio mehikesed!)
24
mgmt - pieces of what (70)
selle lauluga on mul kõige kummalisem suhe olnud, sest ma olen seda tulihingeliselt vihanud ja tulihingelist armastanud, aga nagu välja tuli, käivad vihkamine ja armastus endiselt käsikäes. laul leidis tee mu südamesse koolist tulenevate vihahoogude läbi (kõlab naljakalt, kas pole) ja selle eest, et ma pikka viha ei pea, jään ma ilmselt tänu just sellele laulule võlgu. või siis mitte. tänan sind, 'pieces of what'.
23
mgmt - congratulations (70)
kuna mu listi lõpus olevad laulud on kõik umbes ühe play counti kaugusel, siis jõudis 'someone's missing' juba ettepoole pugeda ja albumist kirjutasin ma sinna. aga see laul oli mu vaieldamatu 2010. aasta kevade lemmik ja sel ajal oli ta veel listis esimeselgi kohal. ma ise küll ei tea, aga ma arvan, et kui ma päiksepaistelistel kevade pärastlõunatel bussis koju sõitsin ja seda laulu repeatil kuulasin, oli mu näol selline õnnis ja unistav ilme ja just seda see laul mind tundma panigi. ma suutsin mõelda tulevikule (kas või järgmisele päevale) ja seda ühtlasi nii helgetes kui ka reaalsetes toonides (neid kahte suutsin ma tol ajal veel seostada). ilmselt listi kõige positiivsem laul (mida saab järeldada ühtlasi ka sellest, et ta on (peaaegu..) ainus mažoorne laul).
22
the beatles - honey pie (71)
mul oli ükskord hea tuju.
21
sonic youth - the diamond sea (71)
ilmselt üks parima fiilinguga laule üldse. ja sõnad on väga head. avastasin ma selle laulu nii, et üks koolivend sheeris facebookis ja ma kuulasin ja mulle meeldis, aga ma ei tõmmanud seda endale ja see kummitas mind nädalaid ja lõpuks meenus mulle, mis see oli ja kust ma ta sain ja sealt sai alguse mu tee sonic youth'ini. mu piiratud võimaluste tõttu (kõlarite puudumine, ühe tähtsa juhtme puudumine...) on see teekond alles alguses, aga varsti avaneb mul veidi rohkem võimalusi (kõlarid, juhe...) ja elu võib alata.
20
pink floyd - comfortably numb (71)
igas pink floydi laulus peitub mingisugune varjatud sõnum või tagamõte ja kui ei ole selleks instrumentaal, mis kuulama paneb, siis sõnad haaravad igatahes ja läbi gilmouri poolsosina ja watersi salakavala tooni saavad nad hoopis isevärki tähenduse. 'comfortably numb' on laul, mille refrääni kuulates suutsin ma jõuda millegi nirvaana lähedaseni. ja mu kõige paremad muusikalised elamused on kõik bussist, ilmselt sellepärast, et seal saan ma rahus keskenduda ja pühenduda ja omaette olla ja end suurte karvaste istmete vahele peita. pink floydiga olen ma nii lugematu arvu kordi teinud.
19
mgmt - someone's missing (71)
'congratulations' on seni vist ainus album, millega ma olen tutvust teinud selle ilmumise kuupäeval (oi kuidas oleks tahtnud mothershipi või physical graffiti ilmumise ajal olla ja elada, aga okei, ma mõistan, et ajamasinat ei ole ega ilmselt tulegi, vb sellel päeval, kui ma sussid püsti viskan, ilmselt siis tuleb) ja ma armusin sellesse kohe (ehk ka sellepärast, et ma olin tol ajal armunud poissi, kellelt ma selle üldse sain) ja sellest albumist on juba veidike üle aasta ja ikka ja jälle avastan ma sealt enda jaoks uusi lugusid, aga mõned on juba selle aprillikuu keskmest, mil too album ilmus, mul südames ja 'someone's missing' on üks nendest. see oli mu jaoks üks parimatest lauludest, mida koolist koju kõndides (okei, bussi peale minnes...) kuulata, sest see kuidagi lõdvestas nii keha kui ka vaimu ja see kulminatsioon lõpus oli ühtlasi ka lõdvestuse, eriti vaimse, kulminatsioon ja kui mul vähegi mahti oli, hakkasin ma jooksma, nii kiiresti, kui mu õpikuid täis topitud kott ja katkised kingad vähegi lubasid. ja alati oli keegi puudu.
18
the xx - islands (72)
the xx'ini leidsin ma oma tee sügisel ja see sobis lihtsalt suurepäraselt mu tolleaegse elurütmi ja maailmavaate ja noh jah okei ma suitsetasin siis. kuskil oli üks putka, kuhu sai trolliga 1 ja sealt sai osta suitsu, ilma et müüja sind vaadanudki oleks. siis ma käisin veel korrapäraselt akadeemias trennis ja igakord enne trenni ja peale trenni ma siis ühe suitsukese ka tõmbasin. vahel kodus akna peal, vahel musumäel ja iga jumalama kord mängis mul the xx ja noh, sealt algas mu tee põhja ja bad things that could happen happened ja koolis läks raskeks ja ma tekitasin endale ise insomnia, mistõttu ma pidin ära jätma trennid jne. aga oh ei, ega's selles suitsetamine süüdi ole, mul oli ainult kaks pakki ja neli suitsu nädalas, see teeb siis viis nädalat, oktoobris ma jätsin juba järele selle nii-öelda suitsetamise. 'neli suitsu nädalas'. peale seda on olnud aegu 'neli pakki päevas', aga mitte enam üksi. ja mitte enam the xx'iga. ma tõtt-öelda ei mäletagi, millal ma viimati 'islands'i kuulasin.
17
jeff beck - greensleeves (75)
kunagi väga ammu (umbes kaks aastat tagasi) tegin ma tutvust jeff beckiga ja tõmbasin endale muusikat sellisest programmist nagu limewire ja kui ma ipodi sain, läks kõik see muusika ka automaatselt sinna. ipod made me addicted ja ma avastasin iseenda ipodist 'uut muusikat'. ühel õhtul tuli shufflega 'greensleeves' ja ma armusin sellesse täiesti ära. siis ma veel ei teadnud, et tegemist on inglise rahvalaulu töötlusega ja et selle laulu sugemed ulatuvad 16. sajandisse. kuid äkki ikka alateadlikult teadsin, sest mis muu mind sundis seda iga jumalama õhtul unelauluna repeatil kuulama.
16
sõpruse puiestee - ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head (82)
laul, mida kuulates õppisin ma eksamiks, mille ma veatult sooritasin.
matemaatika. sest 1+1 võrdub alati kaks.
lisaks on ta muidugi ka eesti parima telesarja parim võimalik soundtrack (kuid siis ma seda veel ei teadnud. siis ma võisin kuulata kas hip-hopi või sinatrat).
ja ühtlasi ka üks parimatest eesti lauludest.
ning ainus eesti laul selles listis.
ning ainus laul, mis... suudab kõige paremini seda ilu ja valu ja
mulle meenus, kuidas ma millalgi märtsis kärti trolli peale saatsin ja meie tavaliseks kujunenud sügavamõttelise vestluse käigus mul lihtsalt kuidagi vupsas suust midagi sellist nagu 'ilu on valu' või 'valu on ilu', aga tegelikult nii ju ongi
15
the xx - stars (88)
vaieldamatult lemmik xx'i laul. seda kuulasin ma hetkeil, mil mul kõigest kõrini oli ja kõik mu probleemid tundusid paratamatud ja mul oli üldse väga sügavalt pohhui. selle laulu järgi on ka kõige rohkem suitsetatud. ja pohmas peaga on ka just seda laulu kõige rohkem kuulatud. veebruari-märtsi hommikud, mil sai bussiga koju sõidetud. juuksed kleepusid alati. meik oli laiali. nahk oli lubivalge. ja nii kuradi, kuradi külm ja kõhe oli.
14
coldplay - violet hill (90)
esimene laul, mis mind ja mu sõpru ühendas ja teeb seda siiamaani. esimest korda sai seda minu korteri põrandal kuulatud, kell oli umbes 1-2 öösel ja mu naabrimutid ei saanud vappuva bassi tõttu magada. me olime purjus ja õues oli külm. ma jooksin end kaineks. ma ei tea siiani, kas ma olen peale seda kunagi üldse nii kiiresti jooksnud. kahju, et keegi aega ei võtnud. oleks ehk koolirekordi üle trumbanud, mine sa tea.
ja teist korda võis see õismäe köögipõrandal olla ja kõik vahepealsed ja järgnevad korrad öösel tänaval kõndides.
alati nuttes. alati koos.
violet hill - connecting people?
13
radiohead - 15 step (91)
veebruaris-märtsis-aprillis ma elasin radioheadist, sellest laulust vist rohkem aprillikuistel pärastlõunatel, kui päike sulatas üüratuid hangi ja mul oli kool varem läbi saanud ja ma ei jäänud bussist maha ja ma ei olnud söönud kolme šokolaadi ja ma olin mõne viie saanud ja mul oli klaver harjutatud. kõik tänu sellele laulule. vahel toimis ta vastupidi ka. kuid minu jaoks alati positiivselt. 'you used to be alright, what happened?' kirjeldas mu olukorda suurepäraselt ja ma teadsin alati, et thom yorke mõistab. 'how come i end up where i started' kirjeldas mu elu kõige paremini ja mis sest, et kõik perses oli, mul oli hea meel, et keegi mõistab. ja mul oli pohhui ka. lubatust rohkem.
p.s. vahel ma kuulasin seda tunnis, et mitte magama jääda. tavaliselt kuulasin ma 'reckoneri', aga see oli uinutavama toimega.
15 step made me make some steps. true story
12
the xx - vcr (91)
oma koha siin listis on ta sügisesest xx'i vaimustusest ja akadeemia tantsutrennide tõttu kindlustanud. nimelt tegime me mingisuguseid balletiharjutusi selle järgi ja ma olen terve elu sellest balletivärgist vasikavaimustuses olnud. ma vist lähen sügisel tagasi. mitte sinna samma, aga mind kutsuti ühte teise kohta trenni ja kuna see on suhteliselt range korraga, siis ma ilmselt lähen ka. seal on lausa katsed ja puha, aga ma ei näe põhjust, miks ma neid läbima ei peaks. sest ma tõesti armastan tantsida, esinemisest rääkimata.
11
bruce springsteen - streets of philadelphia (93)
ainus laul, mis mulle springsteenilt meeldib. ma mäletan, et millalgi märtsi alguses suusareisilt tulles ja klassijuhatajaga koos bussi oodates kiikas ta viivuks mu ipodi, et sotti saada, mis muusikat ma siis ka kuulan ning mind siiani vaevab mõte sellest, et õpetaja nüüd arvab, et ma kuulangi springsteeni või midagi sama hullu. sest see ütleb inimese kohta väga palju ikka, mis muusikat ta kuulab. kuigi see laul on iseenesest väga hea. iga kord, kui ma olin peatäie nutnud, rahustasin ma end sellega maha. ja muidugi tegime me ka trennis selle järgi. tants ja muusika - üks ei saa ilma teiseta.
10
the xx - crystalised (93)
terve sügise oli ta mul playlistis esimesel kohal, jällegi puhtalt tolle xx'i vaimustuse tõttu. suitsetamine, tants ja crush, mille realiseerumise võimatust ma juba tajusin. rohkem sõnu pole vaja.
9
james blake - the wilhelm scream (96)
absoluutselt asendamatu lugu mu jaoks. mul oli kinnisideeks selle loo järgi tantsida ja see mul ka tantsufestivalil õnnestus, lausa publiku ees ja puha, kes mu vaatamise eest 1 euro maksnud olid (a mina olin vabatahtlik, ma ei saanud muidugi pennigi). kuigi see oli improvisatsioon, mitte koreograafiline teos. aga ma tahaks sellest ikka midagi koreograafilist ka korda saata. sest see on lihtsalt geniaalne lugu. isegi üks mu õpetajatest ütles seda, et kui hästi ta läbi komponeeritud on jne. ja muidugi olen ma end ka tühjaks selle saatel nutnud (ma mõtlen, et kui palju ma olen kirjutanud enese tühjaks nutmisest - mõelda vaid, kui tühi inimene ma nüüdseks olema peaks!). sest need sõnad on alati nii õiged olnud. kui ma oleksin teatud perioodil oma elus mees olnud, siis oleksin ma olnud james blake.
8
the shins - new slang (98)
see oli siis tavaliselt mu lohutussoundtrack peale neid meeletuid tühjaks nutmisi. lohutas ta mind täpselt nii palju, nagu ühte tühja inimest lohutada saab. aga ma armastasin seda laulu. ja ma armastasin teda kuulata omaette, jällegi bussis, mille tagaotsa ma end maailma julmuse eest peita sain. või seda sinisilmselt uskusin.
7
radiohead - codex (98)
mis mulle esimese asjana meenus? see, kuidas ma kõveras oma voodis nutsin nii, et rinnus valutas. see ei olnud kusjuures tühjaks nutmine, see oli midagi enamat (ei, mitte ''täis nutmine'', seda ma kahjuks ei oska). aga teise asjana meenus mulle midagi palju ilusamat. kuidas ma veebruariõhtutel koju sõitsin (bussis muidugi) ja mu koduteele jäävad karjäärid olid peegelsileda jääga kaetud ning punakas päike loojus sinna oma hingematvuses, puudutades läbi 'codex'i minugi hinge. ma ei nutnud, aga kui poetasingi mõne pisara, siis õnnest, kui ilus mulle avanev vaatepilt on. umbes kilomeeter silesirget asfalti, kahel pool laiumas männipõõsastega ääristatud karjäärid ning ühel pool ka raudtee, mis rongi möödudes imearmsalt värises. ma armastan sõita ja jõuda ühest sihtpunktist teise ja ma arvan, et sellele jupile mu igapäevasel koduteel olen ma selle eest suure tänu võlgu.
6
primal scream - higher than the sun (101)
selle laulu helid on mulle alati kuidagi kosmiliselt mõjunud (kuigi millele pealkiri 'higher than the sun' siis veel viidata saab) ja kõik, mis puudutab kosmosesse või lõpmatusse või teadmatusse, on mind alati paelunud ja see laul oli mulle kui maapealne paradiis, sest ma teadsin, et see on kuskil salvestatud ja seda laulab keegi ja see on reaalsus ja et kuskil on võimalik ehk selle järgi tantsidagi. ja sinna kuhugi ma igatsesingi.
my brightest star's my inner light
let it guide me
experience and innocence
bleed inside me
hallucinogens can open me
or untie me
i drift in inner space
free of time
i find a higher state of grace
in my mind
i'm beautiful
i wasn't born to follow
i live just for today
i don't care about tomorrow
what i've got in my head you can't buy, steal or borrow
i believe in live and let live
i believe you get what you give
need viimased kaks rida ajavad mind hulluks
aga seda kõike ma tahan ja igatsengi kogeda
5
modest mouse - out of gas (104)
selle laulu kaudu ma vist avastasingi 'modest mouse'i enda jaoks. see polnud küll esimene laul, aga seda kuuldes ma armusin ja sellest sai mu kevadekuulutaja. kui lund oli alles vaid ruutmeetrijagu terve mu kodutänava kohta ja päike kõrvetas mu musta nahktagi tulikuumaks, suutis vaid see laul selle veel paremaks teha. opinions were like kittens and i was actually giving them away.
4
the pixies - wave of mutilation (slow motion) (121)
miks slow motion? sest kui ma seda youtube'ist leida proovisin, tuli ikka ja alati mingisugune kiire kitarririffidega versioon ja see ei olnud see, mis ilmselt läbi limewire'i mu ipodi oma tee leidnud oli. lõpuks ma leidsin sealt ka õige versiooni (uk surf version, nagu yt väidab) ühes katkendiga filmist 'pump up the volume', millesse ma aga ei süüvinud. vahepeal ma armastasin selle laulu esimest kahte minutit nii väga, et ma vist pühendasingi kogu oma armastuse sellele laulule. tõesti, see oli selline meeletu ja samas uskumatu kaif, mida see laul mulle esimesel kuulamisel ja veel sajal järgmiselgi anda suutis. ja just seesama slow motion. ja just needsamad esimesed kaks minutit. uskumatu.
3
the pixies - where is my mind (188)
ma ei oska siia midagi väga kirjutada. how about a few words like
fight
club
ja mulle meeldis see laul juba enne fight clubi nägemist, aga siis suurenes see meeldivusprotsent muidugi u. 17777988 korda.
ma arvan, et see on mu kõige lemmikum laul üldse. tähendab, ma olen suhteliselt kindel selles. sest need hetked, mil see laul kõige parem on olnud, on mu elu kõige paremad hetked olnud. need hetked, kuhu see laul lausa valatult sobinud on. mu senise elu parimad hetked. ja oleks see vast parim elu, kui iga nädal vähemalt üks selline hetk oleks. kooli ajal mul oligi nii. ma mainisin sõna kool ja olen uhke, et nii tegin. sest tänu koolile, olgem ausad, kallis rahvas, kõik need head (ja muidugi ka halvad) asjad meiega üldse juhtunud on. sa poleks kohtunud selle ja selle inimesega, sa ei teaks seda ja seda, sa ei oskaks arvata seda ega seda jne. kaudselt tänu koolile võlgnen ma tänu fight clubiga tutvumise ja nende hetkede eest. sest inimesed on ju osa koolist. aitäh, inimesed. aitäh, et te olite ja olete ja jätkate olemist osana mu elust ilma seda ise võib-olla teadmatagi. aga ehk see ei olegi oluline.
2
erik satie - gymnopedie no. 3 (244)
kui me märtsikuus minu pool vanematud ja haiged olime, kuulasin ma seda terve päeva repeatil kas kõlaritest või kõrvaklappidest, aga ma lihtsalt kuulasin ja köhisin ja ravisin pohmelli ja palavikku ja üritasin meenutada põhjuseid, miks ma haige olen. aga see oli väga ilus aeg. kuidas me sama päeva õhtul mu köögi laua taga istusime ja ruja kuulasime ja nutsime ja jälle purjus olime ja rääkisime ka. see on väga ilus laul ja üldse satie gymnopedied on ilusad ja maailmas on üldse palju ilu, kas te ei ole märganud
1
thomas newman - american beauty (plastic bag theme) (257)
maailmas on üldse palju ilu, kas te ei ole märganud?
No comments:
Post a Comment