i'm just an insect

homme hommikul ma lahkun siit armsalt kodusaarelt, oma unelmatetoast, eemale põllumaast ja lammastest, eemale merest, kuhu ma augustikuus oma jalgagi tõsta ei söandanud (puhtalt enese lohakuse ja hoolimatuse tõttu tervise suhtes, kui rumal!), eemale mastaapsete mõõtmetega majast, eemale muruniidukist ja laste naerukajast (oh jumal, see on juba sentimentaalne, aga eks selles peitu ka suti tõde), eemale vaarikapõõsastest, mis on nopitud tühjaks kui vana kaevu põhi (tõesti-tõesti) ja eemale külameestest ja -naistest ja -elust ja melust ja eemale kõigest sellest, mida ma tean, et ma kohe-kohe igatsema hakkan, aga ma tahan lahkuda.

ma tahan lahkuda

ma tahan lahkuda

ma tahan lahkuda

ma tahan lahkuda

lahkuda
tahan
ma


oh kas tõesti-tõesti tahad lahkuda sa, mu kallis loser alter-ego?

aga olgu, hea, et sa üldse midagi tahad. või hea, et sa arvad end midagi tahtvat.
tähendab, see ei ole hea. tähendab, ma.. sa....


alates nii umbes viiendast augustist olen ma paratamatult mõelnud sellisele toredale haridusasutusele nagu kool ja selle asutuse võrratule ('milline tühi sõnakõlks!') seosele minuga, minu füüsise ja vaimu ja tunnete ja mõistuse kui ÕUDNE on mõelda, et MINUL on paratamatu seos millegi sellisega nagu meetripaksuste seintega enam kui sajandivanune õppeasutus. selle õppeasutusega ei ole see seos küll sugugi paratamatu, aga kui sulle on antud paratamatus, siis paratamatult soovid sa parimat, mis härra paratamatusel sulle anda on.

vähemalt minu puhul on see küll paratamatu. nüüd olen ma ta enda jaoks paratamatuks mõelnud, palju lihtsam on, leppida ja... õppida ka, jah. sest olgem ausad, õppima peab. ja mulle meeldib õppida. mulle on alati õppida meeldinud. tõtt-öelda ma armastan õppida.

õppimine ei tähenda tuupimist, üheks tööks millegi pähe tagumist, vihapisarate valamist

õppimine tähendab millegi uue ja kasuliku teada saamist ning selle vastavat omakasulist ära kasutamist ning just nimelt, omakasulist, sest kelle teise jaoks sa siis veel õpid või miks sa siis üldse õpid


ma olen terve elu teadmishimuline tüdruk olnud

igasuguste teadmiste


vahepeal töötas ta absoluutselt vastupidi, aga siis oli ka tore

aa, üks asi veel. udulooris elanud nagu ma olen, kas ultramelanhoolil ühtegi kontserti ei ole lähiajal tulemas? (küsida midagi blogis, mida ei loeta piisavalt ja milles ei saa kommenteerida? samas, vastus sellele küsimusele oleks ka tore (tõenäosus 2%). 0 mulli, sest midagi muud ma sealt ei loodagi. olgem reaalsed.)
sest kui ma midagi tahan, on see ultramelanhooli kontsert. lugesin arvustust za/umis ja jah. lummas mu ära.

ja kord saab minustki lillede saast, räme hoor või rooma paavst

kes meist siis ei oleks põnevil, mis elul tuua on?