0punkt
inimene ei saa elada kõigega liialdades (mõisteid 'ground zero' ja 'nullpunkt' ei tohiks minusugune tots oma eluga seonduvalt kasutadagi. see on umbes sama, et sa lööd oma varba ära ja ütled, et see oli valus, aga mis sa siis öelnud oleksid, kui su varvas napalmiga üle valatud oleks ja seejärel põlema pandud?)
ja kas see ei olnud just kerge liialdus, või mis
kas on siin maailmas midagi, millega ma ei liialda
kusjuures need küsimused ei olnud üldse retoorilised
mis mind retooriliste küsimuste juures häirib, on see, et tegelikult on need ju küsimused, mis on vastuseta õhku rippuma jäetud puhtalt oletatava vastuse intrigeerivuse tõttu. sest intriige me ju ei taha. me ju ei taha intriige, ega ju?
seega, kuidas paganama päralt on mul siiamaani õnnestunud elada?
living, you know, that's how you people call existing. this is grammatically very incorrect, so i beg you not to use the term, 'cos i really tend to give a fuck 'bout shit. i really tend to give a fuck. i swallow the world, but i can't digest it. that's my problem i gotta deal with it but i beg you not to use the term 'living' as in most of the cases it refers to existing only. i swallowed it and now, well, that's inside of me. can't digest it.
paraphrased: i suffer from digestophobia.
00000109
tuumasõjad mu parema ja vasaku ajupoolkera vahel ei andnud endile aru: kõige mõistlikuma lahendusena terendas new tabi kaugusel bloggeri blank sheet.
ma ei tahtnud seda teha, õieti lubasin ma endale mitte seda teha, sest mu eelmine postitus meeldis mulle ja ma tahtsin, et ta augusti lõpetama jääks, aga väga harva saan ma asju, mida ma tahan ja lubadus on ka niivõrd hägune mõiste siin materiaal-robootilises ühiskonnas. välja vabandamine aga mitte.
eelmise postitusega tundsin ma, nagu ma hakkaks kuhugi jõudma.
sellepärast ta nii väga mulle meeldiski.
mulle meeldib kuhugi jõuda. kuhu, see ei olegi teinekord nii oluline.
tuumasõdadest ma ei räägi, olen seda teinud piisavalt ajavahemikus jaanuar-august, seega ei jõuaks ma mitte kuhugi. võin öelda vaid nii palju, et mul on tunne, nagu oleksin ma eile sündinud. seega kui tõenäoline oleks kuhugi jõudmine üldse olnud
aga täna jõudsin ma õue ja lugesin vahetpidamata neli tundi raamatut, isegi külmavärinad ja korisev kõht ei suutnud mind sealt tekilt püsti ajada. alles raamatu lõpp oli see, mis mind tuppa ajas. aga ka mitte kohe, ma istusin tekil veel päris tükk aega, seedides verivärskeid muljeid, vahetades neid oma ajupoolkerade vahel. teinekord on niimoodi üksinda väga hea. tähendab, kui keegi mu tuttavatest, sõpradest, perekonnast oleks juurde astunud, mul oleks võtnud sekund mõistmaks, kes ta on, kui tavaliselt kulub selleks silmapilk. aga see selleks.
raamatuks oli sara grueni 'vesi elevantidele'. sain selle oma isalt sünnipäevaks ja alguses ei suutnud väga kätte võtta, kuna ta oli bestseller (jah, ma arvasin, et seega halb), aga kui ma juba lugema hakkasin, ma lugema jäingi ja see lugu... ooo, see lugu kummitab mind vist elu lõpuni oma õõvastavate faktide ja hämmastava originaalsusega. nende nelja tunni vältel ma nutsin ja naersin, päevitasin tekil ja istusin sellesse mätsituna. raamat ei olnud muidugi läbinisti originaalne, armastuslugu nagu iga teine - with happy ending and co, aga raamatus läks ka sellest happy endingust edasi, aastaid edasi, kui mees ilma naiseta jäi ja vanadekodus oli. need kaks aega põimusid terve raamatu vältel omavahel läbi, mis lisas omamoodi põnevust. ühesõnaga, ma võtsin raamatu kätte ja ei saanud ära panna. raamat sarjast 'kui mind loed, ma neelan su endasse ja panen su reaalsust unustama'. seda ta ka väga edukalt tegi. esimese korraga ei jaganud ma lahti, kus ja kes ma olen. hea raamatu tunnus vol 17171.
mingist hetkest, kui raamat lõpule lähenes, kuulasin ma vaheldumisi kahte laulu epikaalseimate kullavaramust ja olen seda vahelduva eduga siiamaani teinud (vahepeal käisin staadionil jooksmas, õues oli hämar, olin ainus hingeline poole kilomeetri raadiuses, tundsin end kui nike'i reklaamis, kusjuures, mul olidki nike'i tossud, kolm aastat vanad, nagu kõik, mis mul on, ka mõistus)
muusika kullafond, tõesti. ja nad tulid mul shufflega järjest õigel ajal õiges kohas. tundub, et... esimest korda mu elus.
kuna ma juba eile sündinud olen, ühes kolmeaastase mõistusega.
ma ei tahtnud seda teha, õieti lubasin ma endale mitte seda teha, sest mu eelmine postitus meeldis mulle ja ma tahtsin, et ta augusti lõpetama jääks, aga väga harva saan ma asju, mida ma tahan ja lubadus on ka niivõrd hägune mõiste siin materiaal-robootilises ühiskonnas. välja vabandamine aga mitte.
eelmise postitusega tundsin ma, nagu ma hakkaks kuhugi jõudma.
sellepärast ta nii väga mulle meeldiski.
mulle meeldib kuhugi jõuda. kuhu, see ei olegi teinekord nii oluline.
tuumasõdadest ma ei räägi, olen seda teinud piisavalt ajavahemikus jaanuar-august, seega ei jõuaks ma mitte kuhugi. võin öelda vaid nii palju, et mul on tunne, nagu oleksin ma eile sündinud. seega kui tõenäoline oleks kuhugi jõudmine üldse olnud
aga täna jõudsin ma õue ja lugesin vahetpidamata neli tundi raamatut, isegi külmavärinad ja korisev kõht ei suutnud mind sealt tekilt püsti ajada. alles raamatu lõpp oli see, mis mind tuppa ajas. aga ka mitte kohe, ma istusin tekil veel päris tükk aega, seedides verivärskeid muljeid, vahetades neid oma ajupoolkerade vahel. teinekord on niimoodi üksinda väga hea. tähendab, kui keegi mu tuttavatest, sõpradest, perekonnast oleks juurde astunud, mul oleks võtnud sekund mõistmaks, kes ta on, kui tavaliselt kulub selleks silmapilk. aga see selleks.
raamatuks oli sara grueni 'vesi elevantidele'. sain selle oma isalt sünnipäevaks ja alguses ei suutnud väga kätte võtta, kuna ta oli bestseller (jah, ma arvasin, et seega halb), aga kui ma juba lugema hakkasin, ma lugema jäingi ja see lugu... ooo, see lugu kummitab mind vist elu lõpuni oma õõvastavate faktide ja hämmastava originaalsusega. nende nelja tunni vältel ma nutsin ja naersin, päevitasin tekil ja istusin sellesse mätsituna. raamat ei olnud muidugi läbinisti originaalne, armastuslugu nagu iga teine - with happy ending and co, aga raamatus läks ka sellest happy endingust edasi, aastaid edasi, kui mees ilma naiseta jäi ja vanadekodus oli. need kaks aega põimusid terve raamatu vältel omavahel läbi, mis lisas omamoodi põnevust. ühesõnaga, ma võtsin raamatu kätte ja ei saanud ära panna. raamat sarjast 'kui mind loed, ma neelan su endasse ja panen su reaalsust unustama'. seda ta ka väga edukalt tegi. esimese korraga ei jaganud ma lahti, kus ja kes ma olen. hea raamatu tunnus vol 17171.
mingist hetkest, kui raamat lõpule lähenes, kuulasin ma vaheldumisi kahte laulu epikaalseimate kullavaramust ja olen seda vahelduva eduga siiamaani teinud (vahepeal käisin staadionil jooksmas, õues oli hämar, olin ainus hingeline poole kilomeetri raadiuses, tundsin end kui nike'i reklaamis, kusjuures, mul olidki nike'i tossud, kolm aastat vanad, nagu kõik, mis mul on, ka mõistus)
muusika kullafond, tõesti. ja nad tulid mul shufflega järjest õigel ajal õiges kohas. tundub, et... esimest korda mu elus.
kuna ma juba eile sündinud olen, ühes kolmeaastase mõistusega.
õnnelikult elada, et õnnelikult
Hún Jörð
Sigur Rós
Gobbledigook
Sigur Rós
Dorosłe Dzieci
Turbo
selline pilt ei ole mulle 'recently added' playlistist varem vastu vaadanud
kuus rida teksti, millest ma sõnagi ei mõista (kuid kes ei arvaks end teadvat sõna 'turbo' tähendust, aga proovi, seleta lahti, mina ei oska)
ma võin küll sisestada need google translate'i
aga tegelikult ma ju ei mõista
ent neid ridu vaadates tekkis mul soov mõista
ja sellest mõistmise soovist tekkis mul soov mõista ka teisi võõraid tekste
lauseid
sõnu
tähti
'taevas tihti nähti tähti'
kuidas oleks see bulgaaria, armeenia või heebrea keeles?
ma võin küll sisestada selle google translate'i
aga tegelikult ma ju ei mõista
kuidas oleks see salapärases murdes, mida kõnelevad kirde-venemaa asunikud?
kuidas oleks see nepaali keeles?
kuidas oleks see keeles, mida kõneleb kordi väiksem ühik kui protsent maailma rahvastikust?
peale jannseni kaubamaja külastust ja soodushinnaga šokolaadi ostmist tabas mind mingisugune tundmus, et ma tahan teada
ma tahan teada ja ma tahan osata ja ma tahan rännata mööda maailma hõredalt asustatud paiku ja kõneleda nende elanikega nende oma keeles
aga ennekõike tahan ma rännata just sealsamas kirde- ja keskvenemaal, siberis, leena jõe lähistel. sest me käisime maikuus klassiga artises ja miski ärkas minus kell 11 neljapäeva hommikul (seega mitte mina) ja ma tean vaid nii palju, et ma armusin sellesse, mida ma nägin, ja soovisin sisimas sinna kunagi peale mitmeid aastakümneid vist isegi, jah, elama minna.
siber on niivõrd ilus, et
ma ise olen küll täiesti uuest generatsioonist ja ei pruugi võib-olla täielikult mõista, mida küüditatud siberis läbi elama pidid, aga kõik see maastik ja metsad ja mäed ja jõed
nii ilus, et süda hakkab valutama
ja ma mõtlen, et
kui ma oleksin olnud üks küüditatutest, näljas, külmunud, siis sellegipoolest, kas tõesti ei oleks ma suutnud märgata seda ilu?
mõnikord (kuid mitte igakord), kui ma mõtlen, et ma tahan süüa, et mu kõht on tühi, siis ma mõtlen hoopis sellele, mida inimesed on pidanud läbi elama ja mida inimesed kaugel lõunas ja idas veel tänapäevalgi tunnevad ja et mina,
ma ei ole tegelikult mitte kunagi nälga tundnud
see ei ole nälg, kui sa oled kuus tundi söömata olnud
see ei ole nälg
see on läänepärase mugandatud eluviisi tulemus
käigu see kõik kuradile
need inimesed ei ole süüdi, et nad põlluharimiseks kõlbmatus kohas sündisid
need inimesed ei ole süüdi selles, mis juhtus aastaid enne nende sündi ja takistas nende riigi majanduslikku arengut
need inimesed seal ei ole süüdi
nad on kõigest inimesed
süütud kui lambatalled
süütumad kui meie, läänepärase eluviisi viljelejad
aga igal argumendil on ka vastuargument ja minu jaoks tuli väga suure üllatusena see, et nepaali inimene ei tunne prügi sorteerimist, isegi prügikast ei oma tema jaoks suuremat tähtsust
ja prügi neil seal leidub, hordidena
aga eks selles saab ka süüdistada vaid majanduslikku mahajäämist, nepaali inimene ilmselt ei teagi, miks ta seda prügi sorteerima peaks
nepaali inimene ei tea väga paljusid asju
aga vahel on nii palju, palju lihtsam elada
ja nad on seal, kusjuures, väga õnnelikud oma šovinistlikus vabariigis
kuna elu mõte ei tundu peituvat milleski muus kui õnnelik olemises, siis vaadates asja hoopis teise nurga alt, kas kogu see vaesus ja näljahäda ühes maailma vaeseimas riigis on üldse nii halb asi, kui kõikse rahvas seal õnnelik on?
nad ei oskagi muud tahta kui riisi ja läätsesuppi, või kui oskavadki, sisestab neile miski, et see ei ole õige ja tavaliselt on selleks miskiks nende usk.
muidugi on ka nende haridus äärmiselt puudulik, aga olla lääne moodi haritud ei kuulu enamasti nende ambitsioonide hulka ja kui nad kõrgemast seisusest ei ole, nad seda lubada ei saa ja teavad seda titepõlvest saadik ning lepivad selle teadmisega, olles sellegipoolest õnnelikud. mis on, vähemalt minu meelest, kõige olulisem.
kui teha uuring nepaallaste seas, lihtsa küsimuse põhjal 'kas sa oled õnnelik?', võin vedada kihla kõige materiaalse peale, mis mul on, et jaatava vastuse protsent oleks mitmeid kordi suurem kui näiteks siinsamas, eestimaal. muidugi võite te nüüd selle tarbeks, kui taoline uuring tehtama peaks, omavahel kihla vedada, et jaatavalt vastate, aga ma ütlen teile, et ma ei oleks siis sugugi halvem inimene. vastupidi. aga et sinna kas või vaimselt jõuda, tuleb läbida teekond, mida läänepärases või läänepäraseks muutuvas, tahtvas, ihkavas riigis läbida ei saa.
ma olen viisteist aastat vana ja ma ei julge väita, et ma tean, kuidas see maailm toimib. mul on teadmised, aga ainult teadmistest ei piisa, et teada. ma olen viisteist aastat vana ja täitsa võimalik, et ma tean ühte viieteistkümnendikku sellest, mida mul oma eluaja jooksul teada õnnestub. aga olgu nende arvudega, kuidas on, ma parem püüan õnnelikult elada, et ka teisi õnnelikumaks teha, et õnnelikult surra.
ma ei püüa elada selleks, et surra. aga ma püüan elada. ja suren ma niikuinii.
'you're a slave to money, then you die' kirjeldab täpipealt lääneühiskonna stereotüüpi.
nepaalis, muuseas, on orjapidamine nüüdseks keelustatud.
raha seal ka ei ole.
polskim, lub coś, co byłoby miło
katusekino
programm
beats of freedom
and the guitar does sound like freedom
ja ma armun instrumentaali, teadmata loo pealkirjagi
mõistmata ühtainust sõnagi
aga seda ei olegi vaja. sest poola on samuti osa ida-euroopast.
ja me teame oma minevikku.
me teame.
mu sõbranna viibib poolas ja mina kuulan poola muusikat ja loen raamatut, kus peategelaseks on poola poiss.
need faktid ei ole mitte kuidagi omavahel seotud.
kõigest üks kointsidents.
ko intsi dents
mu õnne ja õnnestumise valem
ko intsi dents juhtub ühel juhul üheksakümne kuuest
nood üheksakümmend viis korda juhtuvad just nõnda, paratamatult, täpselt niiviisi, sest
ma olen südames liiga hea, ent liiga halb väljaspool seda
prawdziwa historia
i'm just an insect
ma tahan lahkuda
ma tahan lahkuda
ma tahan lahkuda
ma tahan lahkuda
lahkuda
tahan
ma
oh kas tõesti-tõesti tahad lahkuda sa, mu kallis loser alter-ego?
aga olgu, hea, et sa üldse midagi tahad. või hea, et sa arvad end midagi tahtvat.
tähendab, see ei ole hea. tähendab, ma.. sa....
alates nii umbes viiendast augustist olen ma paratamatult mõelnud sellisele toredale haridusasutusele nagu kool ja selle asutuse võrratule ('milline tühi sõnakõlks!') seosele minuga, minu füüsise ja vaimu ja tunnete ja mõistuse kui ÕUDNE on mõelda, et MINUL on paratamatu seos millegi sellisega nagu meetripaksuste seintega enam kui sajandivanune õppeasutus. selle õppeasutusega ei ole see seos küll sugugi paratamatu, aga kui sulle on antud paratamatus, siis paratamatult soovid sa parimat, mis härra paratamatusel sulle anda on.
vähemalt minu puhul on see küll paratamatu. nüüd olen ma ta enda jaoks paratamatuks mõelnud, palju lihtsam on, leppida ja... õppida ka, jah. sest olgem ausad, õppima peab. ja mulle meeldib õppida. mulle on alati õppida meeldinud. tõtt-öelda ma armastan õppida.
õppimine ei tähenda tuupimist, üheks tööks millegi pähe tagumist, vihapisarate valamist
õppimine tähendab millegi uue ja kasuliku teada saamist ning selle vastavat omakasulist ära kasutamist ning just nimelt, omakasulist, sest kelle teise jaoks sa siis veel õpid või miks sa siis üldse õpid
ma olen terve elu teadmishimuline tüdruk olnud
igasuguste teadmiste
vahepeal töötas ta absoluutselt vastupidi, aga siis oli ka tore
aa, üks asi veel. udulooris elanud nagu ma olen, kas ultramelanhoolil ühtegi kontserti ei ole lähiajal tulemas? (küsida midagi blogis, mida ei loeta piisavalt ja milles ei saa kommenteerida? samas, vastus sellele küsimusele oleks ka tore (tõenäosus 2%). 0 mulli, sest midagi muud ma sealt ei loodagi. olgem reaalsed.)
sest kui ma midagi tahan, on see ultramelanhooli kontsert. lugesin arvustust za/umis ja jah. lummas mu ära.
ja kord saab minustki lillede saast, räme hoor või rooma paavst
kes meist siis ei oleks põnevil, mis elul tuua on?
0808 list of life
08.08.11 tundsin ma tungivat vajadust teha algust selle postitusega ja nüüd,
14. augusti hakul ma taasavasin ta enam mitte nii tungivast vajadusest, ent laiskuse kiuste ma parem jätkan. sest kui millegagi on juba algust tehtud, tuleb see miski ka lõpetada.
08.08.11 olid mu algsed emotsioonid aga sellised:
issand miks ma seda teen
aah, ilmselt sellepärast, et see on list of life ja noh, elu on ju midagi, millest ei saa ei üle ega ümber, või mis
aga olgu, nii, ma kohe teen oma elu esimese vabatahtliku listi
(kui mõelda, ma olen nii palju asju sel aastal, täpsemalt sel suvel esimest korda teinud, sellised väiksed asjad, aga need ju loevadki, või mis)
nimelt on see mu top 25 most played ja mitte keegi ei suuda vist mõista, kui palju selline asi nagu top 25 most played mulle tähendada võib
mitte keegi mitte kunagi mitte kuskil, eks ole, alati.
25
led zeppelin - ten years gone (69)
mu selle suve laul. mu nirvaanalaul. minu laul. põhjus, miks ta nii taga on, seisneb selles, et ma nii-öelda avastasin (ipodis on ta mul olnud juba mitu tublit aastat ja oma esimeses mp3 mängijaski oli mul korralik portsjon zeppelini) ta enda jaoks alles suve hakul või oli see alles juulis... noh, aeg polegi nii tähtis. aga loeb see, kuidas ma tantsufestivali väljasõidult vihmase ilmaga tagasi sõitsin ja bussi tagaotsas loksudes, seda maximumvolüümil kuulates (aga kuidas saakski teisiti, zeppelin ilma volüümita on nagu sukk ilma saabata, kas pole) hakkasin armastama igat kitarririffi ja trummilööki ja planti käreda hääle melanhoolset igavikulist tooni ja igat pausi ja kitarrihelide kaja ja seda kõike tervikuna (esimest korda oma elus ma tundsin, et suudan midagi tervikuna haarata) ja ma tundsin, et ma oman seda lugu ja see lugu omab mind ja mitte keegi seda ei tea ega mõista.
(muideks, vikerraadio on nüüdsest parim raadio, sest ta lasi täna ikka korralikult zeppelini ja tegi sellest lausa saate, sügav respekt, müts maha te ees, vikerraadio mehikesed!)
24
mgmt - pieces of what (70)
selle lauluga on mul kõige kummalisem suhe olnud, sest ma olen seda tulihingeliselt vihanud ja tulihingelist armastanud, aga nagu välja tuli, käivad vihkamine ja armastus endiselt käsikäes. laul leidis tee mu südamesse koolist tulenevate vihahoogude läbi (kõlab naljakalt, kas pole) ja selle eest, et ma pikka viha ei pea, jään ma ilmselt tänu just sellele laulule võlgu. või siis mitte. tänan sind, 'pieces of what'.
23
mgmt - congratulations (70)
kuna mu listi lõpus olevad laulud on kõik umbes ühe play counti kaugusel, siis jõudis 'someone's missing' juba ettepoole pugeda ja albumist kirjutasin ma sinna. aga see laul oli mu vaieldamatu 2010. aasta kevade lemmik ja sel ajal oli ta veel listis esimeselgi kohal. ma ise küll ei tea, aga ma arvan, et kui ma päiksepaistelistel kevade pärastlõunatel bussis koju sõitsin ja seda laulu repeatil kuulasin, oli mu näol selline õnnis ja unistav ilme ja just seda see laul mind tundma panigi. ma suutsin mõelda tulevikule (kas või järgmisele päevale) ja seda ühtlasi nii helgetes kui ka reaalsetes toonides (neid kahte suutsin ma tol ajal veel seostada). ilmselt listi kõige positiivsem laul (mida saab järeldada ühtlasi ka sellest, et ta on (peaaegu..) ainus mažoorne laul).
22
the beatles - honey pie (71)
mul oli ükskord hea tuju.
21
sonic youth - the diamond sea (71)
ilmselt üks parima fiilinguga laule üldse. ja sõnad on väga head. avastasin ma selle laulu nii, et üks koolivend sheeris facebookis ja ma kuulasin ja mulle meeldis, aga ma ei tõmmanud seda endale ja see kummitas mind nädalaid ja lõpuks meenus mulle, mis see oli ja kust ma ta sain ja sealt sai alguse mu tee sonic youth'ini. mu piiratud võimaluste tõttu (kõlarite puudumine, ühe tähtsa juhtme puudumine...) on see teekond alles alguses, aga varsti avaneb mul veidi rohkem võimalusi (kõlarid, juhe...) ja elu võib alata.
20
pink floyd - comfortably numb (71)
igas pink floydi laulus peitub mingisugune varjatud sõnum või tagamõte ja kui ei ole selleks instrumentaal, mis kuulama paneb, siis sõnad haaravad igatahes ja läbi gilmouri poolsosina ja watersi salakavala tooni saavad nad hoopis isevärki tähenduse. 'comfortably numb' on laul, mille refrääni kuulates suutsin ma jõuda millegi nirvaana lähedaseni. ja mu kõige paremad muusikalised elamused on kõik bussist, ilmselt sellepärast, et seal saan ma rahus keskenduda ja pühenduda ja omaette olla ja end suurte karvaste istmete vahele peita. pink floydiga olen ma nii lugematu arvu kordi teinud.
19
mgmt - someone's missing (71)
'congratulations' on seni vist ainus album, millega ma olen tutvust teinud selle ilmumise kuupäeval (oi kuidas oleks tahtnud mothershipi või physical graffiti ilmumise ajal olla ja elada, aga okei, ma mõistan, et ajamasinat ei ole ega ilmselt tulegi, vb sellel päeval, kui ma sussid püsti viskan, ilmselt siis tuleb) ja ma armusin sellesse kohe (ehk ka sellepärast, et ma olin tol ajal armunud poissi, kellelt ma selle üldse sain) ja sellest albumist on juba veidike üle aasta ja ikka ja jälle avastan ma sealt enda jaoks uusi lugusid, aga mõned on juba selle aprillikuu keskmest, mil too album ilmus, mul südames ja 'someone's missing' on üks nendest. see oli mu jaoks üks parimatest lauludest, mida koolist koju kõndides (okei, bussi peale minnes...) kuulata, sest see kuidagi lõdvestas nii keha kui ka vaimu ja see kulminatsioon lõpus oli ühtlasi ka lõdvestuse, eriti vaimse, kulminatsioon ja kui mul vähegi mahti oli, hakkasin ma jooksma, nii kiiresti, kui mu õpikuid täis topitud kott ja katkised kingad vähegi lubasid. ja alati oli keegi puudu.
18
the xx - islands (72)
the xx'ini leidsin ma oma tee sügisel ja see sobis lihtsalt suurepäraselt mu tolleaegse elurütmi ja maailmavaate ja noh jah okei ma suitsetasin siis. kuskil oli üks putka, kuhu sai trolliga 1 ja sealt sai osta suitsu, ilma et müüja sind vaadanudki oleks. siis ma käisin veel korrapäraselt akadeemias trennis ja igakord enne trenni ja peale trenni ma siis ühe suitsukese ka tõmbasin. vahel kodus akna peal, vahel musumäel ja iga jumalama kord mängis mul the xx ja noh, sealt algas mu tee põhja ja bad things that could happen happened ja koolis läks raskeks ja ma tekitasin endale ise insomnia, mistõttu ma pidin ära jätma trennid jne. aga oh ei, ega's selles suitsetamine süüdi ole, mul oli ainult kaks pakki ja neli suitsu nädalas, see teeb siis viis nädalat, oktoobris ma jätsin juba järele selle nii-öelda suitsetamise. 'neli suitsu nädalas'. peale seda on olnud aegu 'neli pakki päevas', aga mitte enam üksi. ja mitte enam the xx'iga. ma tõtt-öelda ei mäletagi, millal ma viimati 'islands'i kuulasin.
17
jeff beck - greensleeves (75)
kunagi väga ammu (umbes kaks aastat tagasi) tegin ma tutvust jeff beckiga ja tõmbasin endale muusikat sellisest programmist nagu limewire ja kui ma ipodi sain, läks kõik see muusika ka automaatselt sinna. ipod made me addicted ja ma avastasin iseenda ipodist 'uut muusikat'. ühel õhtul tuli shufflega 'greensleeves' ja ma armusin sellesse täiesti ära. siis ma veel ei teadnud, et tegemist on inglise rahvalaulu töötlusega ja et selle laulu sugemed ulatuvad 16. sajandisse. kuid äkki ikka alateadlikult teadsin, sest mis muu mind sundis seda iga jumalama õhtul unelauluna repeatil kuulama.
16
sõpruse puiestee - ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head (82)
laul, mida kuulates õppisin ma eksamiks, mille ma veatult sooritasin.
matemaatika. sest 1+1 võrdub alati kaks.
lisaks on ta muidugi ka eesti parima telesarja parim võimalik soundtrack (kuid siis ma seda veel ei teadnud. siis ma võisin kuulata kas hip-hopi või sinatrat).
ja ühtlasi ka üks parimatest eesti lauludest.
ning ainus eesti laul selles listis.
ning ainus laul, mis... suudab kõige paremini seda ilu ja valu ja
mulle meenus, kuidas ma millalgi märtsis kärti trolli peale saatsin ja meie tavaliseks kujunenud sügavamõttelise vestluse käigus mul lihtsalt kuidagi vupsas suust midagi sellist nagu 'ilu on valu' või 'valu on ilu', aga tegelikult nii ju ongi
15
the xx - stars (88)
vaieldamatult lemmik xx'i laul. seda kuulasin ma hetkeil, mil mul kõigest kõrini oli ja kõik mu probleemid tundusid paratamatud ja mul oli üldse väga sügavalt pohhui. selle laulu järgi on ka kõige rohkem suitsetatud. ja pohmas peaga on ka just seda laulu kõige rohkem kuulatud. veebruari-märtsi hommikud, mil sai bussiga koju sõidetud. juuksed kleepusid alati. meik oli laiali. nahk oli lubivalge. ja nii kuradi, kuradi külm ja kõhe oli.
14
coldplay - violet hill (90)
esimene laul, mis mind ja mu sõpru ühendas ja teeb seda siiamaani. esimest korda sai seda minu korteri põrandal kuulatud, kell oli umbes 1-2 öösel ja mu naabrimutid ei saanud vappuva bassi tõttu magada. me olime purjus ja õues oli külm. ma jooksin end kaineks. ma ei tea siiani, kas ma olen peale seda kunagi üldse nii kiiresti jooksnud. kahju, et keegi aega ei võtnud. oleks ehk koolirekordi üle trumbanud, mine sa tea.
ja teist korda võis see õismäe köögipõrandal olla ja kõik vahepealsed ja järgnevad korrad öösel tänaval kõndides.
alati nuttes. alati koos.
violet hill - connecting people?
13
radiohead - 15 step (91)
veebruaris-märtsis-aprillis ma elasin radioheadist, sellest laulust vist rohkem aprillikuistel pärastlõunatel, kui päike sulatas üüratuid hangi ja mul oli kool varem läbi saanud ja ma ei jäänud bussist maha ja ma ei olnud söönud kolme šokolaadi ja ma olin mõne viie saanud ja mul oli klaver harjutatud. kõik tänu sellele laulule. vahel toimis ta vastupidi ka. kuid minu jaoks alati positiivselt. 'you used to be alright, what happened?' kirjeldas mu olukorda suurepäraselt ja ma teadsin alati, et thom yorke mõistab. 'how come i end up where i started' kirjeldas mu elu kõige paremini ja mis sest, et kõik perses oli, mul oli hea meel, et keegi mõistab. ja mul oli pohhui ka. lubatust rohkem.
p.s. vahel ma kuulasin seda tunnis, et mitte magama jääda. tavaliselt kuulasin ma 'reckoneri', aga see oli uinutavama toimega.
15 step made me make some steps. true story
12
the xx - vcr (91)
oma koha siin listis on ta sügisesest xx'i vaimustusest ja akadeemia tantsutrennide tõttu kindlustanud. nimelt tegime me mingisuguseid balletiharjutusi selle järgi ja ma olen terve elu sellest balletivärgist vasikavaimustuses olnud. ma vist lähen sügisel tagasi. mitte sinna samma, aga mind kutsuti ühte teise kohta trenni ja kuna see on suhteliselt range korraga, siis ma ilmselt lähen ka. seal on lausa katsed ja puha, aga ma ei näe põhjust, miks ma neid läbima ei peaks. sest ma tõesti armastan tantsida, esinemisest rääkimata.
11
bruce springsteen - streets of philadelphia (93)
ainus laul, mis mulle springsteenilt meeldib. ma mäletan, et millalgi märtsi alguses suusareisilt tulles ja klassijuhatajaga koos bussi oodates kiikas ta viivuks mu ipodi, et sotti saada, mis muusikat ma siis ka kuulan ning mind siiani vaevab mõte sellest, et õpetaja nüüd arvab, et ma kuulangi springsteeni või midagi sama hullu. sest see ütleb inimese kohta väga palju ikka, mis muusikat ta kuulab. kuigi see laul on iseenesest väga hea. iga kord, kui ma olin peatäie nutnud, rahustasin ma end sellega maha. ja muidugi tegime me ka trennis selle järgi. tants ja muusika - üks ei saa ilma teiseta.
10
the xx - crystalised (93)
terve sügise oli ta mul playlistis esimesel kohal, jällegi puhtalt tolle xx'i vaimustuse tõttu. suitsetamine, tants ja crush, mille realiseerumise võimatust ma juba tajusin. rohkem sõnu pole vaja.
9
james blake - the wilhelm scream (96)
absoluutselt asendamatu lugu mu jaoks. mul oli kinnisideeks selle loo järgi tantsida ja see mul ka tantsufestivalil õnnestus, lausa publiku ees ja puha, kes mu vaatamise eest 1 euro maksnud olid (a mina olin vabatahtlik, ma ei saanud muidugi pennigi). kuigi see oli improvisatsioon, mitte koreograafiline teos. aga ma tahaks sellest ikka midagi koreograafilist ka korda saata. sest see on lihtsalt geniaalne lugu. isegi üks mu õpetajatest ütles seda, et kui hästi ta läbi komponeeritud on jne. ja muidugi olen ma end ka tühjaks selle saatel nutnud (ma mõtlen, et kui palju ma olen kirjutanud enese tühjaks nutmisest - mõelda vaid, kui tühi inimene ma nüüdseks olema peaks!). sest need sõnad on alati nii õiged olnud. kui ma oleksin teatud perioodil oma elus mees olnud, siis oleksin ma olnud james blake.
8
the shins - new slang (98)
see oli siis tavaliselt mu lohutussoundtrack peale neid meeletuid tühjaks nutmisi. lohutas ta mind täpselt nii palju, nagu ühte tühja inimest lohutada saab. aga ma armastasin seda laulu. ja ma armastasin teda kuulata omaette, jällegi bussis, mille tagaotsa ma end maailma julmuse eest peita sain. või seda sinisilmselt uskusin.
7
radiohead - codex (98)
mis mulle esimese asjana meenus? see, kuidas ma kõveras oma voodis nutsin nii, et rinnus valutas. see ei olnud kusjuures tühjaks nutmine, see oli midagi enamat (ei, mitte ''täis nutmine'', seda ma kahjuks ei oska). aga teise asjana meenus mulle midagi palju ilusamat. kuidas ma veebruariõhtutel koju sõitsin (bussis muidugi) ja mu koduteele jäävad karjäärid olid peegelsileda jääga kaetud ning punakas päike loojus sinna oma hingematvuses, puudutades läbi 'codex'i minugi hinge. ma ei nutnud, aga kui poetasingi mõne pisara, siis õnnest, kui ilus mulle avanev vaatepilt on. umbes kilomeeter silesirget asfalti, kahel pool laiumas männipõõsastega ääristatud karjäärid ning ühel pool ka raudtee, mis rongi möödudes imearmsalt värises. ma armastan sõita ja jõuda ühest sihtpunktist teise ja ma arvan, et sellele jupile mu igapäevasel koduteel olen ma selle eest suure tänu võlgu.
6
primal scream - higher than the sun (101)
selle laulu helid on mulle alati kuidagi kosmiliselt mõjunud (kuigi millele pealkiri 'higher than the sun' siis veel viidata saab) ja kõik, mis puudutab kosmosesse või lõpmatusse või teadmatusse, on mind alati paelunud ja see laul oli mulle kui maapealne paradiis, sest ma teadsin, et see on kuskil salvestatud ja seda laulab keegi ja see on reaalsus ja et kuskil on võimalik ehk selle järgi tantsidagi. ja sinna kuhugi ma igatsesingi.
my brightest star's my inner light
let it guide me
experience and innocence
bleed inside me
hallucinogens can open me
or untie me
i drift in inner space
free of time
i find a higher state of grace
in my mind
i'm beautiful
i wasn't born to follow
i live just for today
i don't care about tomorrow
what i've got in my head you can't buy, steal or borrow
i believe in live and let live
i believe you get what you give
need viimased kaks rida ajavad mind hulluks
aga seda kõike ma tahan ja igatsengi kogeda
5
modest mouse - out of gas (104)
selle laulu kaudu ma vist avastasingi 'modest mouse'i enda jaoks. see polnud küll esimene laul, aga seda kuuldes ma armusin ja sellest sai mu kevadekuulutaja. kui lund oli alles vaid ruutmeetrijagu terve mu kodutänava kohta ja päike kõrvetas mu musta nahktagi tulikuumaks, suutis vaid see laul selle veel paremaks teha. opinions were like kittens and i was actually giving them away.
4
the pixies - wave of mutilation (slow motion) (121)
miks slow motion? sest kui ma seda youtube'ist leida proovisin, tuli ikka ja alati mingisugune kiire kitarririffidega versioon ja see ei olnud see, mis ilmselt läbi limewire'i mu ipodi oma tee leidnud oli. lõpuks ma leidsin sealt ka õige versiooni (uk surf version, nagu yt väidab) ühes katkendiga filmist 'pump up the volume', millesse ma aga ei süüvinud. vahepeal ma armastasin selle laulu esimest kahte minutit nii väga, et ma vist pühendasingi kogu oma armastuse sellele laulule. tõesti, see oli selline meeletu ja samas uskumatu kaif, mida see laul mulle esimesel kuulamisel ja veel sajal järgmiselgi anda suutis. ja just seesama slow motion. ja just needsamad esimesed kaks minutit. uskumatu.
3
the pixies - where is my mind (188)
ma ei oska siia midagi väga kirjutada. how about a few words like
fight
club
ja mulle meeldis see laul juba enne fight clubi nägemist, aga siis suurenes see meeldivusprotsent muidugi u. 17777988 korda.
ma arvan, et see on mu kõige lemmikum laul üldse. tähendab, ma olen suhteliselt kindel selles. sest need hetked, mil see laul kõige parem on olnud, on mu elu kõige paremad hetked olnud. need hetked, kuhu see laul lausa valatult sobinud on. mu senise elu parimad hetked. ja oleks see vast parim elu, kui iga nädal vähemalt üks selline hetk oleks. kooli ajal mul oligi nii. ma mainisin sõna kool ja olen uhke, et nii tegin. sest tänu koolile, olgem ausad, kallis rahvas, kõik need head (ja muidugi ka halvad) asjad meiega üldse juhtunud on. sa poleks kohtunud selle ja selle inimesega, sa ei teaks seda ja seda, sa ei oskaks arvata seda ega seda jne. kaudselt tänu koolile võlgnen ma tänu fight clubiga tutvumise ja nende hetkede eest. sest inimesed on ju osa koolist. aitäh, inimesed. aitäh, et te olite ja olete ja jätkate olemist osana mu elust ilma seda ise võib-olla teadmatagi. aga ehk see ei olegi oluline.
2
erik satie - gymnopedie no. 3 (244)
kui me märtsikuus minu pool vanematud ja haiged olime, kuulasin ma seda terve päeva repeatil kas kõlaritest või kõrvaklappidest, aga ma lihtsalt kuulasin ja köhisin ja ravisin pohmelli ja palavikku ja üritasin meenutada põhjuseid, miks ma haige olen. aga see oli väga ilus aeg. kuidas me sama päeva õhtul mu köögi laua taga istusime ja ruja kuulasime ja nutsime ja jälle purjus olime ja rääkisime ka. see on väga ilus laul ja üldse satie gymnopedied on ilusad ja maailmas on üldse palju ilu, kas te ei ole märganud
1
thomas newman - american beauty (plastic bag theme) (257)
maailmas on üldse palju ilu, kas te ei ole märganud?
14. augusti hakul ma taasavasin ta enam mitte nii tungivast vajadusest, ent laiskuse kiuste ma parem jätkan. sest kui millegagi on juba algust tehtud, tuleb see miski ka lõpetada.
08.08.11 olid mu algsed emotsioonid aga sellised:
issand miks ma seda teen
aah, ilmselt sellepärast, et see on list of life ja noh, elu on ju midagi, millest ei saa ei üle ega ümber, või mis
aga olgu, nii, ma kohe teen oma elu esimese vabatahtliku listi
(kui mõelda, ma olen nii palju asju sel aastal, täpsemalt sel suvel esimest korda teinud, sellised väiksed asjad, aga need ju loevadki, või mis)
nimelt on see mu top 25 most played ja mitte keegi ei suuda vist mõista, kui palju selline asi nagu top 25 most played mulle tähendada võib
mitte keegi mitte kunagi mitte kuskil, eks ole, alati.
25
led zeppelin - ten years gone (69)
mu selle suve laul. mu nirvaanalaul. minu laul. põhjus, miks ta nii taga on, seisneb selles, et ma nii-öelda avastasin (ipodis on ta mul olnud juba mitu tublit aastat ja oma esimeses mp3 mängijaski oli mul korralik portsjon zeppelini) ta enda jaoks alles suve hakul või oli see alles juulis... noh, aeg polegi nii tähtis. aga loeb see, kuidas ma tantsufestivali väljasõidult vihmase ilmaga tagasi sõitsin ja bussi tagaotsas loksudes, seda maximumvolüümil kuulates (aga kuidas saakski teisiti, zeppelin ilma volüümita on nagu sukk ilma saabata, kas pole) hakkasin armastama igat kitarririffi ja trummilööki ja planti käreda hääle melanhoolset igavikulist tooni ja igat pausi ja kitarrihelide kaja ja seda kõike tervikuna (esimest korda oma elus ma tundsin, et suudan midagi tervikuna haarata) ja ma tundsin, et ma oman seda lugu ja see lugu omab mind ja mitte keegi seda ei tea ega mõista.
(muideks, vikerraadio on nüüdsest parim raadio, sest ta lasi täna ikka korralikult zeppelini ja tegi sellest lausa saate, sügav respekt, müts maha te ees, vikerraadio mehikesed!)
24
mgmt - pieces of what (70)
selle lauluga on mul kõige kummalisem suhe olnud, sest ma olen seda tulihingeliselt vihanud ja tulihingelist armastanud, aga nagu välja tuli, käivad vihkamine ja armastus endiselt käsikäes. laul leidis tee mu südamesse koolist tulenevate vihahoogude läbi (kõlab naljakalt, kas pole) ja selle eest, et ma pikka viha ei pea, jään ma ilmselt tänu just sellele laulule võlgu. või siis mitte. tänan sind, 'pieces of what'.
23
mgmt - congratulations (70)
kuna mu listi lõpus olevad laulud on kõik umbes ühe play counti kaugusel, siis jõudis 'someone's missing' juba ettepoole pugeda ja albumist kirjutasin ma sinna. aga see laul oli mu vaieldamatu 2010. aasta kevade lemmik ja sel ajal oli ta veel listis esimeselgi kohal. ma ise küll ei tea, aga ma arvan, et kui ma päiksepaistelistel kevade pärastlõunatel bussis koju sõitsin ja seda laulu repeatil kuulasin, oli mu näol selline õnnis ja unistav ilme ja just seda see laul mind tundma panigi. ma suutsin mõelda tulevikule (kas või järgmisele päevale) ja seda ühtlasi nii helgetes kui ka reaalsetes toonides (neid kahte suutsin ma tol ajal veel seostada). ilmselt listi kõige positiivsem laul (mida saab järeldada ühtlasi ka sellest, et ta on (peaaegu..) ainus mažoorne laul).
22
the beatles - honey pie (71)
mul oli ükskord hea tuju.
21
sonic youth - the diamond sea (71)
ilmselt üks parima fiilinguga laule üldse. ja sõnad on väga head. avastasin ma selle laulu nii, et üks koolivend sheeris facebookis ja ma kuulasin ja mulle meeldis, aga ma ei tõmmanud seda endale ja see kummitas mind nädalaid ja lõpuks meenus mulle, mis see oli ja kust ma ta sain ja sealt sai alguse mu tee sonic youth'ini. mu piiratud võimaluste tõttu (kõlarite puudumine, ühe tähtsa juhtme puudumine...) on see teekond alles alguses, aga varsti avaneb mul veidi rohkem võimalusi (kõlarid, juhe...) ja elu võib alata.
20
pink floyd - comfortably numb (71)
igas pink floydi laulus peitub mingisugune varjatud sõnum või tagamõte ja kui ei ole selleks instrumentaal, mis kuulama paneb, siis sõnad haaravad igatahes ja läbi gilmouri poolsosina ja watersi salakavala tooni saavad nad hoopis isevärki tähenduse. 'comfortably numb' on laul, mille refrääni kuulates suutsin ma jõuda millegi nirvaana lähedaseni. ja mu kõige paremad muusikalised elamused on kõik bussist, ilmselt sellepärast, et seal saan ma rahus keskenduda ja pühenduda ja omaette olla ja end suurte karvaste istmete vahele peita. pink floydiga olen ma nii lugematu arvu kordi teinud.
19
mgmt - someone's missing (71)
'congratulations' on seni vist ainus album, millega ma olen tutvust teinud selle ilmumise kuupäeval (oi kuidas oleks tahtnud mothershipi või physical graffiti ilmumise ajal olla ja elada, aga okei, ma mõistan, et ajamasinat ei ole ega ilmselt tulegi, vb sellel päeval, kui ma sussid püsti viskan, ilmselt siis tuleb) ja ma armusin sellesse kohe (ehk ka sellepärast, et ma olin tol ajal armunud poissi, kellelt ma selle üldse sain) ja sellest albumist on juba veidike üle aasta ja ikka ja jälle avastan ma sealt enda jaoks uusi lugusid, aga mõned on juba selle aprillikuu keskmest, mil too album ilmus, mul südames ja 'someone's missing' on üks nendest. see oli mu jaoks üks parimatest lauludest, mida koolist koju kõndides (okei, bussi peale minnes...) kuulata, sest see kuidagi lõdvestas nii keha kui ka vaimu ja see kulminatsioon lõpus oli ühtlasi ka lõdvestuse, eriti vaimse, kulminatsioon ja kui mul vähegi mahti oli, hakkasin ma jooksma, nii kiiresti, kui mu õpikuid täis topitud kott ja katkised kingad vähegi lubasid. ja alati oli keegi puudu.
18
the xx - islands (72)
the xx'ini leidsin ma oma tee sügisel ja see sobis lihtsalt suurepäraselt mu tolleaegse elurütmi ja maailmavaate ja noh jah okei ma suitsetasin siis. kuskil oli üks putka, kuhu sai trolliga 1 ja sealt sai osta suitsu, ilma et müüja sind vaadanudki oleks. siis ma käisin veel korrapäraselt akadeemias trennis ja igakord enne trenni ja peale trenni ma siis ühe suitsukese ka tõmbasin. vahel kodus akna peal, vahel musumäel ja iga jumalama kord mängis mul the xx ja noh, sealt algas mu tee põhja ja bad things that could happen happened ja koolis läks raskeks ja ma tekitasin endale ise insomnia, mistõttu ma pidin ära jätma trennid jne. aga oh ei, ega's selles suitsetamine süüdi ole, mul oli ainult kaks pakki ja neli suitsu nädalas, see teeb siis viis nädalat, oktoobris ma jätsin juba järele selle nii-öelda suitsetamise. 'neli suitsu nädalas'. peale seda on olnud aegu 'neli pakki päevas', aga mitte enam üksi. ja mitte enam the xx'iga. ma tõtt-öelda ei mäletagi, millal ma viimati 'islands'i kuulasin.
17
jeff beck - greensleeves (75)
kunagi väga ammu (umbes kaks aastat tagasi) tegin ma tutvust jeff beckiga ja tõmbasin endale muusikat sellisest programmist nagu limewire ja kui ma ipodi sain, läks kõik see muusika ka automaatselt sinna. ipod made me addicted ja ma avastasin iseenda ipodist 'uut muusikat'. ühel õhtul tuli shufflega 'greensleeves' ja ma armusin sellesse täiesti ära. siis ma veel ei teadnud, et tegemist on inglise rahvalaulu töötlusega ja et selle laulu sugemed ulatuvad 16. sajandisse. kuid äkki ikka alateadlikult teadsin, sest mis muu mind sundis seda iga jumalama õhtul unelauluna repeatil kuulama.
16
sõpruse puiestee - ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head (82)
laul, mida kuulates õppisin ma eksamiks, mille ma veatult sooritasin.
matemaatika. sest 1+1 võrdub alati kaks.
lisaks on ta muidugi ka eesti parima telesarja parim võimalik soundtrack (kuid siis ma seda veel ei teadnud. siis ma võisin kuulata kas hip-hopi või sinatrat).
ja ühtlasi ka üks parimatest eesti lauludest.
ning ainus eesti laul selles listis.
ning ainus laul, mis... suudab kõige paremini seda ilu ja valu ja
mulle meenus, kuidas ma millalgi märtsis kärti trolli peale saatsin ja meie tavaliseks kujunenud sügavamõttelise vestluse käigus mul lihtsalt kuidagi vupsas suust midagi sellist nagu 'ilu on valu' või 'valu on ilu', aga tegelikult nii ju ongi
15
the xx - stars (88)
vaieldamatult lemmik xx'i laul. seda kuulasin ma hetkeil, mil mul kõigest kõrini oli ja kõik mu probleemid tundusid paratamatud ja mul oli üldse väga sügavalt pohhui. selle laulu järgi on ka kõige rohkem suitsetatud. ja pohmas peaga on ka just seda laulu kõige rohkem kuulatud. veebruari-märtsi hommikud, mil sai bussiga koju sõidetud. juuksed kleepusid alati. meik oli laiali. nahk oli lubivalge. ja nii kuradi, kuradi külm ja kõhe oli.
14
coldplay - violet hill (90)
esimene laul, mis mind ja mu sõpru ühendas ja teeb seda siiamaani. esimest korda sai seda minu korteri põrandal kuulatud, kell oli umbes 1-2 öösel ja mu naabrimutid ei saanud vappuva bassi tõttu magada. me olime purjus ja õues oli külm. ma jooksin end kaineks. ma ei tea siiani, kas ma olen peale seda kunagi üldse nii kiiresti jooksnud. kahju, et keegi aega ei võtnud. oleks ehk koolirekordi üle trumbanud, mine sa tea.
ja teist korda võis see õismäe köögipõrandal olla ja kõik vahepealsed ja järgnevad korrad öösel tänaval kõndides.
alati nuttes. alati koos.
violet hill - connecting people?
13
radiohead - 15 step (91)
veebruaris-märtsis-aprillis ma elasin radioheadist, sellest laulust vist rohkem aprillikuistel pärastlõunatel, kui päike sulatas üüratuid hangi ja mul oli kool varem läbi saanud ja ma ei jäänud bussist maha ja ma ei olnud söönud kolme šokolaadi ja ma olin mõne viie saanud ja mul oli klaver harjutatud. kõik tänu sellele laulule. vahel toimis ta vastupidi ka. kuid minu jaoks alati positiivselt. 'you used to be alright, what happened?' kirjeldas mu olukorda suurepäraselt ja ma teadsin alati, et thom yorke mõistab. 'how come i end up where i started' kirjeldas mu elu kõige paremini ja mis sest, et kõik perses oli, mul oli hea meel, et keegi mõistab. ja mul oli pohhui ka. lubatust rohkem.
p.s. vahel ma kuulasin seda tunnis, et mitte magama jääda. tavaliselt kuulasin ma 'reckoneri', aga see oli uinutavama toimega.
15 step made me make some steps. true story
12
the xx - vcr (91)
oma koha siin listis on ta sügisesest xx'i vaimustusest ja akadeemia tantsutrennide tõttu kindlustanud. nimelt tegime me mingisuguseid balletiharjutusi selle järgi ja ma olen terve elu sellest balletivärgist vasikavaimustuses olnud. ma vist lähen sügisel tagasi. mitte sinna samma, aga mind kutsuti ühte teise kohta trenni ja kuna see on suhteliselt range korraga, siis ma ilmselt lähen ka. seal on lausa katsed ja puha, aga ma ei näe põhjust, miks ma neid läbima ei peaks. sest ma tõesti armastan tantsida, esinemisest rääkimata.
11
bruce springsteen - streets of philadelphia (93)
ainus laul, mis mulle springsteenilt meeldib. ma mäletan, et millalgi märtsi alguses suusareisilt tulles ja klassijuhatajaga koos bussi oodates kiikas ta viivuks mu ipodi, et sotti saada, mis muusikat ma siis ka kuulan ning mind siiani vaevab mõte sellest, et õpetaja nüüd arvab, et ma kuulangi springsteeni või midagi sama hullu. sest see ütleb inimese kohta väga palju ikka, mis muusikat ta kuulab. kuigi see laul on iseenesest väga hea. iga kord, kui ma olin peatäie nutnud, rahustasin ma end sellega maha. ja muidugi tegime me ka trennis selle järgi. tants ja muusika - üks ei saa ilma teiseta.
10
the xx - crystalised (93)
terve sügise oli ta mul playlistis esimesel kohal, jällegi puhtalt tolle xx'i vaimustuse tõttu. suitsetamine, tants ja crush, mille realiseerumise võimatust ma juba tajusin. rohkem sõnu pole vaja.
9
james blake - the wilhelm scream (96)
absoluutselt asendamatu lugu mu jaoks. mul oli kinnisideeks selle loo järgi tantsida ja see mul ka tantsufestivalil õnnestus, lausa publiku ees ja puha, kes mu vaatamise eest 1 euro maksnud olid (a mina olin vabatahtlik, ma ei saanud muidugi pennigi). kuigi see oli improvisatsioon, mitte koreograafiline teos. aga ma tahaks sellest ikka midagi koreograafilist ka korda saata. sest see on lihtsalt geniaalne lugu. isegi üks mu õpetajatest ütles seda, et kui hästi ta läbi komponeeritud on jne. ja muidugi olen ma end ka tühjaks selle saatel nutnud (ma mõtlen, et kui palju ma olen kirjutanud enese tühjaks nutmisest - mõelda vaid, kui tühi inimene ma nüüdseks olema peaks!). sest need sõnad on alati nii õiged olnud. kui ma oleksin teatud perioodil oma elus mees olnud, siis oleksin ma olnud james blake.
8
the shins - new slang (98)
see oli siis tavaliselt mu lohutussoundtrack peale neid meeletuid tühjaks nutmisi. lohutas ta mind täpselt nii palju, nagu ühte tühja inimest lohutada saab. aga ma armastasin seda laulu. ja ma armastasin teda kuulata omaette, jällegi bussis, mille tagaotsa ma end maailma julmuse eest peita sain. või seda sinisilmselt uskusin.
7
radiohead - codex (98)
mis mulle esimese asjana meenus? see, kuidas ma kõveras oma voodis nutsin nii, et rinnus valutas. see ei olnud kusjuures tühjaks nutmine, see oli midagi enamat (ei, mitte ''täis nutmine'', seda ma kahjuks ei oska). aga teise asjana meenus mulle midagi palju ilusamat. kuidas ma veebruariõhtutel koju sõitsin (bussis muidugi) ja mu koduteele jäävad karjäärid olid peegelsileda jääga kaetud ning punakas päike loojus sinna oma hingematvuses, puudutades läbi 'codex'i minugi hinge. ma ei nutnud, aga kui poetasingi mõne pisara, siis õnnest, kui ilus mulle avanev vaatepilt on. umbes kilomeeter silesirget asfalti, kahel pool laiumas männipõõsastega ääristatud karjäärid ning ühel pool ka raudtee, mis rongi möödudes imearmsalt värises. ma armastan sõita ja jõuda ühest sihtpunktist teise ja ma arvan, et sellele jupile mu igapäevasel koduteel olen ma selle eest suure tänu võlgu.
6
primal scream - higher than the sun (101)
selle laulu helid on mulle alati kuidagi kosmiliselt mõjunud (kuigi millele pealkiri 'higher than the sun' siis veel viidata saab) ja kõik, mis puudutab kosmosesse või lõpmatusse või teadmatusse, on mind alati paelunud ja see laul oli mulle kui maapealne paradiis, sest ma teadsin, et see on kuskil salvestatud ja seda laulab keegi ja see on reaalsus ja et kuskil on võimalik ehk selle järgi tantsidagi. ja sinna kuhugi ma igatsesingi.
my brightest star's my inner light
let it guide me
experience and innocence
bleed inside me
hallucinogens can open me
or untie me
i drift in inner space
free of time
i find a higher state of grace
in my mind
i'm beautiful
i wasn't born to follow
i live just for today
i don't care about tomorrow
what i've got in my head you can't buy, steal or borrow
i believe in live and let live
i believe you get what you give
need viimased kaks rida ajavad mind hulluks
aga seda kõike ma tahan ja igatsengi kogeda
5
modest mouse - out of gas (104)
selle laulu kaudu ma vist avastasingi 'modest mouse'i enda jaoks. see polnud küll esimene laul, aga seda kuuldes ma armusin ja sellest sai mu kevadekuulutaja. kui lund oli alles vaid ruutmeetrijagu terve mu kodutänava kohta ja päike kõrvetas mu musta nahktagi tulikuumaks, suutis vaid see laul selle veel paremaks teha. opinions were like kittens and i was actually giving them away.
4
the pixies - wave of mutilation (slow motion) (121)
miks slow motion? sest kui ma seda youtube'ist leida proovisin, tuli ikka ja alati mingisugune kiire kitarririffidega versioon ja see ei olnud see, mis ilmselt läbi limewire'i mu ipodi oma tee leidnud oli. lõpuks ma leidsin sealt ka õige versiooni (uk surf version, nagu yt väidab) ühes katkendiga filmist 'pump up the volume', millesse ma aga ei süüvinud. vahepeal ma armastasin selle laulu esimest kahte minutit nii väga, et ma vist pühendasingi kogu oma armastuse sellele laulule. tõesti, see oli selline meeletu ja samas uskumatu kaif, mida see laul mulle esimesel kuulamisel ja veel sajal järgmiselgi anda suutis. ja just seesama slow motion. ja just needsamad esimesed kaks minutit. uskumatu.
3
the pixies - where is my mind (188)
ma ei oska siia midagi väga kirjutada. how about a few words like
fight
club
ja mulle meeldis see laul juba enne fight clubi nägemist, aga siis suurenes see meeldivusprotsent muidugi u. 17777988 korda.
ma arvan, et see on mu kõige lemmikum laul üldse. tähendab, ma olen suhteliselt kindel selles. sest need hetked, mil see laul kõige parem on olnud, on mu elu kõige paremad hetked olnud. need hetked, kuhu see laul lausa valatult sobinud on. mu senise elu parimad hetked. ja oleks see vast parim elu, kui iga nädal vähemalt üks selline hetk oleks. kooli ajal mul oligi nii. ma mainisin sõna kool ja olen uhke, et nii tegin. sest tänu koolile, olgem ausad, kallis rahvas, kõik need head (ja muidugi ka halvad) asjad meiega üldse juhtunud on. sa poleks kohtunud selle ja selle inimesega, sa ei teaks seda ja seda, sa ei oskaks arvata seda ega seda jne. kaudselt tänu koolile võlgnen ma tänu fight clubiga tutvumise ja nende hetkede eest. sest inimesed on ju osa koolist. aitäh, inimesed. aitäh, et te olite ja olete ja jätkate olemist osana mu elust ilma seda ise võib-olla teadmatagi. aga ehk see ei olegi oluline.
2
erik satie - gymnopedie no. 3 (244)
kui me märtsikuus minu pool vanematud ja haiged olime, kuulasin ma seda terve päeva repeatil kas kõlaritest või kõrvaklappidest, aga ma lihtsalt kuulasin ja köhisin ja ravisin pohmelli ja palavikku ja üritasin meenutada põhjuseid, miks ma haige olen. aga see oli väga ilus aeg. kuidas me sama päeva õhtul mu köögi laua taga istusime ja ruja kuulasime ja nutsime ja jälle purjus olime ja rääkisime ka. see on väga ilus laul ja üldse satie gymnopedied on ilusad ja maailmas on üldse palju ilu, kas te ei ole märganud
1
thomas newman - american beauty (plastic bag theme) (257)
maailmas on üldse palju ilu, kas te ei ole märganud?
she was faking (after all, who isn't)
millega kulmineerub emotsionaalne neutraalsus?
vast tööst toorest rõõmu tundmisega?
või hoopis külma ükskõiksusega kõiksuse vastu?
või vastupidi?
alustuseks aga õudusunenäoga mitte selle pesuehtsaimas, vaid just õudseimas kuues. miks inimesed näevad unes ämblikke või pimedaid tänavaid või relvi või midagi sama mainstreami õudusunenägude vallast, ma ei mõista. selles suhtes, et need paar mainstreambullshit raamatut, mida mul on õnnestunud sirvida, vaid sellest räägivadki. aga ei, mina ei ole kunagi unes kolmejalgseid, -silmseid või -päiseid elukaid näinud.
oli üks kena päikesepaisteline ilm ja ma vaatasin ühes oma muldvanade naabritega meie kortermaja kohal lausuvat üüratut tühimikku, mille servalt sisse piiludes võisin ma eristada oma klaveri ja voodi tuhastund siluette. naljakas, et ka tol hetkel ma lihtsalt jõllitasin oma emotsionaalses neutraalsuses. tuimalt. ja järgmisel hetkel, nagu unenägudes ikka, olin ma superstaarisaate eelvoorus, kus enne mind laulis mingi blond tšikk mu koolist ja sai kiita ja edasi ja noh, tõestas ennast ja siis ma ütlesin talle 'good job'. mida kuradit, mõtlesin ma tagantjärgi, aga siis meenus mulle tantsufestival ja mu esinemine seal ja need kiidusõnad peale seda ja et üks ameerika tantsijatest oli mulle seda öelnud. ahjaa ning muidugi ka dialoog ühe naisprotantsijaga peale mu esinemist, mis leidis aset täpselt sellisel kujul
-hey, that was amazing, it was really good! -it was? -yeah, i mean, you were improvising, right? -yeesss... -that was absolutely fantastic! for 35 minutes, i don't think i would've done it... -well, i haven't danced for like 6 months... -i couldn't tell, i really couldn't tell, that was great
and since she was an american
she was faking
after all, who isn't
aga ma olin seal unenäos ikka mina ise ja ma tundsin, kuidas ma seda 'good job'i sellise kadedusemaiguga edastasin ja tema sellest muidugi aru sai ja seda säravamalt mind naeratades tänas. ja siis me istusime seal vahepeal pingil ja mingi tädike kõnetas teda, et kuna sa umbes nii andekas nüüd oled, et kuhu edasi, since your school has burnt down. mu silmad käisid täpselt nii nagu tüüpiliselt filmides, kui keegi midagi stiilis 'i'm sorry what' kuuleb. mu korter ja mu kool olid maha põlenud. what is this i don't even. ja oh muidugi siis tuli ju minu kord oma lauljavõimekust tõestada ja kuskilt ilmus mu ema, kes rannapi 'rahu' akorde klaveril mängima hakkas, aga ma ei tahtnud seda laulda ja ma hakkasin karjuma ta peale, aga ta ei kuulanud ja mängis edasi ja korraks mängis ta ka selle laulu akorde, mida ma siis laulda tahtsin, aga mina karjusin edasi ja siis mängis ta jälle 'rahu' akorde ja mingil hetkel olime me mõlemad püsti ja ma röökisin ta peale viiesaja inimese ees ning lõin teda rusikaga näkku ja ärkasin üles ja nutsin lahinal. mitte midagi sellist ei ole minuga mitte kunagi varem juhtunud. ma pigem ärkasin nuttes, ma juba nutsin lahinal, kui ma silmad avasin ja peagi tuli ema mu tuppa lampi koos võileiva ja kohviga, mida ta ka mitte kunagi varem teinud ei ole. wtf is this shit nigger?
ma elan kõike nii läbi, et tulemuseks võin ma sootuks läbi põleda.
ma ei mõista ennast absoluutselt, rääkimata teistest inimestest või maailmast.
kurb küll.
täna võtsin ma terve päeva põllu peal kartuleid ja käisin ringi sellise pärjataolise punutise ja sellesama kollase kampsuniga. ja samade prillidega ka muidugi. ja laulsin mingisugust regilaulu, mis võis sama hästi ka minu tehtud olla, sest sõnad olid küll, inspiratsiooni selleks sain ma meie pisipojaga, mu vellega (kuna meil väikevenda ei ole, siis kutsume me õega oma nõbu niimoodi, armas, kas pole) võrkkiigel kiikudes ja ma mäletan, et kunagi rahvalaulu õppides oli seal ka selline liik nagu kiigelaul. jah, ma tegin kiigelaulu. üks nobeli preemia, palun.
aga ikkagi mu elu esimene kiigelaul, eks ole
sõnad olid väga lihtsad ja rahvalikud nagu rahvalaulul ikka (kui intelligentne märkus!)
taevasse (d-a-a), kõrgele (f-e-d)
kiigume (a-e-e), pilvele (f-d-d)
see on siis see korduvmotiiv või mis iganes ja ma laulsin seda ausõna vähemalt sada kolm korda.
minoorne viisike. ma pole kunagi suutnud midagi mažoorset teha.
ja huvitavaks teeb mu laulukese muidugi ka see, et sõnade järjekorda saab igatepidi muuta, kas pole tore!
ja ma laulsin seda niiviisi, et kogu küla kajas. mul on suhteliselt kõlav ja vali hääl, kui ikka korralikult laulda ja ma tundsin ennast ehtsa maatüdrukuna seal kiige peal ja kui ma külapoest piima toomas käisin, siis seal istusid mingisugused turistid ja mind nähes arvasid, et ju ma ikka kohalik olen ja harjunud sellega, et ikka teretatakse üksteist poe juures ja täpselt sellise näoga nad mind ka siis teretasid. oi kuidas see mulle nalja tegi! vast olid nad esimesed inimesed siin maamunal, kes mind täismaaka pähe arvasid. see oli kuidagi hea ja vabastav tunne.
ja vahepeal ma keetsin jälle pastat ja kraamisin ja pesin nõusid ja rabasin kogu aeg tööd teha, suuremal ja vähesemal määral, aga mulle meeldis see ja ma tundsin sellest rõõmu ja ma ei tahtnudki seda kõplamist seal põllu peal lõpetada.
kuid milleks üldse kõik see - ma küll ei tea, mida ma tahan homme, ülehomme või viie aasta pärast teha, aga ma tean, mida ma viiekümne aasta pärast teha tahan.
ma tahan harida põldu, ma tahan omada talu, ma tahan olla taluperenaine, vanaemagi hea õnne korral, ma tahan omada lambakarja, kasvatada kanu ja seda kõike siinsamas armsal kodusaarel.
poest rattaga koju vändates ma nõndaviisi siis mõtisklesin, aga kurb seik, et võib-olla ei olegi seda kõike viiekümne aasta pärast ja võib-olla pole mindki, pani mu mõtete kulgu muidugi peatuma.
kõige rohkem muidugi see, et ehk on viiekümne aasta pärast meie planeedi okupeerinud tulnukad
või ei ole
aga inimestel on robotid kes pesevad nende hambaid ja lakuvad nende taldu
või inimestest on saanud robotid
inimrobotid
sest mingisugune protsent meie ühiskonnast juba on ja olla inimrobot on palju kurvem kui omada lihtsalt ühte raudrobotit, kes sulle televiisoripuldi teiselt poolt lauda kätte annab ja võileibu teeb
ma olin ka mingil hetkel oma elust inimrobot, aga see oli üks väike hetk ja ma ise olin ka veel väike
aga kui aus olla, siis mul on kalduvus inimrobotlusele ajavahemikus september-mai, kui ma parasjagu kooli lõpetan
ma kardan seda, aga ta tuleb
senikaua, kuni augusti veel jätkub, ma parem elan põllul
seal on hea rahulik
vast tööst toorest rõõmu tundmisega?
või hoopis külma ükskõiksusega kõiksuse vastu?
või vastupidi?
alustuseks aga õudusunenäoga mitte selle pesuehtsaimas, vaid just õudseimas kuues. miks inimesed näevad unes ämblikke või pimedaid tänavaid või relvi või midagi sama mainstreami õudusunenägude vallast, ma ei mõista. selles suhtes, et need paar mainstreambullshit raamatut, mida mul on õnnestunud sirvida, vaid sellest räägivadki. aga ei, mina ei ole kunagi unes kolmejalgseid, -silmseid või -päiseid elukaid näinud.
oli üks kena päikesepaisteline ilm ja ma vaatasin ühes oma muldvanade naabritega meie kortermaja kohal lausuvat üüratut tühimikku, mille servalt sisse piiludes võisin ma eristada oma klaveri ja voodi tuhastund siluette. naljakas, et ka tol hetkel ma lihtsalt jõllitasin oma emotsionaalses neutraalsuses. tuimalt. ja järgmisel hetkel, nagu unenägudes ikka, olin ma superstaarisaate eelvoorus, kus enne mind laulis mingi blond tšikk mu koolist ja sai kiita ja edasi ja noh, tõestas ennast ja siis ma ütlesin talle 'good job'. mida kuradit, mõtlesin ma tagantjärgi, aga siis meenus mulle tantsufestival ja mu esinemine seal ja need kiidusõnad peale seda ja et üks ameerika tantsijatest oli mulle seda öelnud. ahjaa ning muidugi ka dialoog ühe naisprotantsijaga peale mu esinemist, mis leidis aset täpselt sellisel kujul
-hey, that was amazing, it was really good! -it was? -yeah, i mean, you were improvising, right? -yeesss... -that was absolutely fantastic! for 35 minutes, i don't think i would've done it... -well, i haven't danced for like 6 months... -i couldn't tell, i really couldn't tell, that was great
and since she was an american
she was faking
after all, who isn't
aga ma olin seal unenäos ikka mina ise ja ma tundsin, kuidas ma seda 'good job'i sellise kadedusemaiguga edastasin ja tema sellest muidugi aru sai ja seda säravamalt mind naeratades tänas. ja siis me istusime seal vahepeal pingil ja mingi tädike kõnetas teda, et kuna sa umbes nii andekas nüüd oled, et kuhu edasi, since your school has burnt down. mu silmad käisid täpselt nii nagu tüüpiliselt filmides, kui keegi midagi stiilis 'i'm sorry what' kuuleb. mu korter ja mu kool olid maha põlenud. what is this i don't even. ja oh muidugi siis tuli ju minu kord oma lauljavõimekust tõestada ja kuskilt ilmus mu ema, kes rannapi 'rahu' akorde klaveril mängima hakkas, aga ma ei tahtnud seda laulda ja ma hakkasin karjuma ta peale, aga ta ei kuulanud ja mängis edasi ja korraks mängis ta ka selle laulu akorde, mida ma siis laulda tahtsin, aga mina karjusin edasi ja siis mängis ta jälle 'rahu' akorde ja mingil hetkel olime me mõlemad püsti ja ma röökisin ta peale viiesaja inimese ees ning lõin teda rusikaga näkku ja ärkasin üles ja nutsin lahinal. mitte midagi sellist ei ole minuga mitte kunagi varem juhtunud. ma pigem ärkasin nuttes, ma juba nutsin lahinal, kui ma silmad avasin ja peagi tuli ema mu tuppa lampi koos võileiva ja kohviga, mida ta ka mitte kunagi varem teinud ei ole. wtf is this shit nigger?
ma elan kõike nii läbi, et tulemuseks võin ma sootuks läbi põleda.
ma ei mõista ennast absoluutselt, rääkimata teistest inimestest või maailmast.
kurb küll.
täna võtsin ma terve päeva põllu peal kartuleid ja käisin ringi sellise pärjataolise punutise ja sellesama kollase kampsuniga. ja samade prillidega ka muidugi. ja laulsin mingisugust regilaulu, mis võis sama hästi ka minu tehtud olla, sest sõnad olid küll, inspiratsiooni selleks sain ma meie pisipojaga, mu vellega (kuna meil väikevenda ei ole, siis kutsume me õega oma nõbu niimoodi, armas, kas pole) võrkkiigel kiikudes ja ma mäletan, et kunagi rahvalaulu õppides oli seal ka selline liik nagu kiigelaul. jah, ma tegin kiigelaulu. üks nobeli preemia, palun.
aga ikkagi mu elu esimene kiigelaul, eks ole
sõnad olid väga lihtsad ja rahvalikud nagu rahvalaulul ikka (kui intelligentne märkus!)
taevasse (d-a-a), kõrgele (f-e-d)
kiigume (a-e-e), pilvele (f-d-d)
see on siis see korduvmotiiv või mis iganes ja ma laulsin seda ausõna vähemalt sada kolm korda.
minoorne viisike. ma pole kunagi suutnud midagi mažoorset teha.
ja huvitavaks teeb mu laulukese muidugi ka see, et sõnade järjekorda saab igatepidi muuta, kas pole tore!
ja ma laulsin seda niiviisi, et kogu küla kajas. mul on suhteliselt kõlav ja vali hääl, kui ikka korralikult laulda ja ma tundsin ennast ehtsa maatüdrukuna seal kiige peal ja kui ma külapoest piima toomas käisin, siis seal istusid mingisugused turistid ja mind nähes arvasid, et ju ma ikka kohalik olen ja harjunud sellega, et ikka teretatakse üksteist poe juures ja täpselt sellise näoga nad mind ka siis teretasid. oi kuidas see mulle nalja tegi! vast olid nad esimesed inimesed siin maamunal, kes mind täismaaka pähe arvasid. see oli kuidagi hea ja vabastav tunne.
ja vahepeal ma keetsin jälle pastat ja kraamisin ja pesin nõusid ja rabasin kogu aeg tööd teha, suuremal ja vähesemal määral, aga mulle meeldis see ja ma tundsin sellest rõõmu ja ma ei tahtnudki seda kõplamist seal põllu peal lõpetada.
kuid milleks üldse kõik see - ma küll ei tea, mida ma tahan homme, ülehomme või viie aasta pärast teha, aga ma tean, mida ma viiekümne aasta pärast teha tahan.
ma tahan harida põldu, ma tahan omada talu, ma tahan olla taluperenaine, vanaemagi hea õnne korral, ma tahan omada lambakarja, kasvatada kanu ja seda kõike siinsamas armsal kodusaarel.
poest rattaga koju vändates ma nõndaviisi siis mõtisklesin, aga kurb seik, et võib-olla ei olegi seda kõike viiekümne aasta pärast ja võib-olla pole mindki, pani mu mõtete kulgu muidugi peatuma.
kõige rohkem muidugi see, et ehk on viiekümne aasta pärast meie planeedi okupeerinud tulnukad
või ei ole
aga inimestel on robotid kes pesevad nende hambaid ja lakuvad nende taldu
või inimestest on saanud robotid
inimrobotid
sest mingisugune protsent meie ühiskonnast juba on ja olla inimrobot on palju kurvem kui omada lihtsalt ühte raudrobotit, kes sulle televiisoripuldi teiselt poolt lauda kätte annab ja võileibu teeb
ma olin ka mingil hetkel oma elust inimrobot, aga see oli üks väike hetk ja ma ise olin ka veel väike
aga kui aus olla, siis mul on kalduvus inimrobotlusele ajavahemikus september-mai, kui ma parasjagu kooli lõpetan
ma kardan seda, aga ta tuleb
senikaua, kuni augusti veel jätkub, ma parem elan põllul
seal on hea rahulik
holdenne caulfield
mul on tunne, et ma olen jõudnud oma elus taas perioodi, mil lemmikbändiks on coldplay, sest coldplay suudab selle maailma valu ja ebaõiglust ja õiglust ja ilu kõige õigemini kirjeldada eelkõige muidugi sõnadega, mis on nii õiged kui üldse olla saavad ja sobivad 21. sajandisse nagu valatult, aga ka progressiivne instrumentaal, mis just oma progressiivsusega südameid vallutab ja vallutas ka minu oma, juba väga ammu, in fact. kuigi progressiivroki alla teda liigitada ei saa, ta on just vastupidi, teda on nii loomulik kuulata, sest ta on justkui elu osa. coldplay on mu meelest selle sajandi parim bänd justnimelt seetõttu, kuidas ta seda kõige õigemini nii sõnade kui ka muusikaga kirjeldada suudab. ja see on ka üllatav, et iga teine laul on ju hitt. nagu abba omal ajal. kummaline.
ja oh neid sadu kordi, mil ma end coldplayd kuulates tühjaks nutnud olen. vast isegi rohkem kui radioheadi kuulates. ja see laul
seda on köögipõrandatel ja muudel põrandatel kuulatud ja üheskoos nutetud ja purjus oldud ja
kirjeldamatu, tegelikult.
muideks, kohe kui ma teisi lehti sirvisin, taipasin ma, et ikka ei ole coldplay mu lemmik, sest mul tekkis seletamatu igatsus zeppelini järele ja otsisin üles ta siis ipodist ja shuffle andis mulle 'no quarteri' ja ma jäin rahule. kummaline, kas pole.
see on see emotional ground zero. see ebakindlus ja nõrkus ja jah. emotional fucking zero.
küllap sai mul coldplayst küllalt, kui ma teatrist tagasi sõites teda auto tagaistmel kuulasin ja ripsmetušiseguseid pisaraid valasin ja taevas kiirgavat täiskuud jõllitasin. see oli väga pikk sõit teatrist tagasituleku kohta, 11+8+19+3+6 kilomeetrit (mulle meeldivad teeviidad).
ja see etendus ise oli väga hea. lõpp oli kurb ja ma mõtlen, et tõesti kurb ja kui see lõppes, siis ma lihtsalt jäin sinna keset rahvast teki sisse mätsituna istuma ja inimesed mu ümber sagisid ja tahtsid mööda, aga ma ei suutnud end välja kista veel sellest, ausõna. ahjaa, kuna tegevus toimus prantsusmaal ja seal pakuti prantsuse suupisteid ka vahel, siis mu soov prantsusmaale minna tugevnes otseloomulikult ja ma teen kõik selleks, et oma tahtmist saada, kuna mul sügisel võimalus selleks avaneb. kõik. ma üritan esimest korda elus teha kõike, et oma tahtmist saada. ma vähemalt üritan.
kummaline, et see oli küll prantsuse etendus ja puha, aga näitlejad ja lavastaja olid ju siiski eestlased, aga ma ausõna nägin publiku seas prantslasi ja mitte vähe. need tunneb ju kohe ära, need kelmikad prantsuse poisid, kes meelalt silma teevad. tavaliselt on neil ka vallatud pruunid lokid ja karamellpruunid silmad, mille pilk sind igaveseks kummitama jääb. jaajaa. oojaa. kusjuures seal oli lausa kaks poissi, kes mulle silma tegid. üks neist oli selline tüüpiline meesiluideaal, teine aga selline siiram, loomulikum, veidi priskem, aga armsam.
ja mida tegin mina?
ei midagi.
ma ei tee kunagi midagi. ma lihtsalt olen. ilus. jah. tuleb tunnistada, et ma vist tõesti olen ilus. kusjuures mulle täna ka öeldi seda, et ma olen nii-iii ilus selles valguses! nojah. selles suhtes, et
ma jõudsin siis sealsamas kohe selgusele ühes asjas.
ilu ja tarkus ei ole kunagi käinud ega saagi käia käsikäes
sest on justkui antud mingisugune kümnepalliskaala (see, et osad inimesed reaalselt hindavadki teiste ilu 10-palli skaalal, on iseenesest väga rõve), aga muudmoodi ma seda lihtsalt seletada ei oska. ja kui sa oled kümnepalliskaalal ilus 8/10, siis tarkust jääbki vaid 2/10 järele. kuidagi vale ja nõme tundub seda niimoodi seletada, aga tuleb tõdeda, et nii on. ma tunnen seda omal nahal. iga kord, kui ma keskmisest parem välja näen, tunnen ma jälle mingi koha pealt, kui vastikult loll ma olen. ja iga kord, kui ma ei näe hea välja, läheb mul vaimselt midagi korda või ma suudan enda võimeid kas endale või kellelegi teisele tõestada. ja need korrad on muidugi paremad. ma oleks pigem sisemiselt ilus kui väliselt. väline ilu on tühine ilma siseseta. kõik väline ja näiline ja materiaalne on tühine ja kõige hullem asi siin maailmas on olla tühine. vahel ma soovin, et ma ei oleks nii ilus. ma ei ole nüüd nii kuradima ilus ka, aga et ma üldse ilus ei oleks. ma arvan, et elu oleks lihtsam siis. sest ma ju näen, mis pilguga mind vaatavad tüdrukud, kes ei ole ehk nii ilusad kui mina ja see ajab mind nutma ja vihale, sest see on jälle üks paratamatu asi ja ma olen just täpselt nii loll, et ma nutangi paratamatuse pärast. kui te vaid teaksite, kui rumalana ma end praegu tunnen. ma tunnen end kaltsunukuna. tulge ja sülitage mu peale.
uskumatu, kui mitu korda on mul elu jooksul peast läbi käinud mõte tegeleda modellindusega, fotomodellindusega seejuures, sest ma olen ikkagi paks selle poodiumivärgi ja muu pasa jaoks, mu kondid ei laseks mul sellega kunagi tegeleda ja parem ongi, sest ma vihkan seda. uskumatu, et kolm aastat tagasi ma seda ei vihanud. uskumatu, et kolm aastat tagasi ma ei vihanud peaaegu midagi. ma olin siis veel rumalam.
ehk on mu saatus jäädagi rumalaks? mitte piisavalt ilusaks, aga ka mitte piisavalt targaks. kõige pealiskaudsemad ja totramad omadussõnad, aga ma tõesti ei suuda end paremini väljendada, mu sotsiaalne elu ehk seega üldse elu on suhteliselt perses praegu ja ma ei tea, bloggeri blank sheet on mu bff (jah ma kasutasin seda väljendit just tulge ja laske maha mind). aga tegelt ärge tulge ka, sest ma näiteks mõtlesin et bff on hoopis best fucking friend, mitte best friend forever ja ma ei teadnud, et see päris hiltoni see saade vms on. üks poiss ütles hästi, et hilton on ta iidol, sest see on ju muljetavaldav, kuidas miski nii rumal suudab seista kahel jalal ja mitte lakata olemast. on. tõesti on. ja kuna ma kasutasin sõnu 'ma', 'olen' ja 'ilus' ühes lauses, siis ma võrdlen end hiltoniga praegu. tegelikult peituvad põhjused küll mu sisemistes alaväärsuskompleksides, mul on välja arenenud värdjaslik põhimõte, et inimene ei tohi teadvustada endale, et ta on ilus, kui ta seda tõesti on ja et inimene ei tohi endale teadvustada, et ta on milleski hea, kui ta ikka on jne. et inimene peab selle kõik maha suruma. ja kohe tõega suruma ja mattuma selle alla. ma vist ei saa eales neist kompleksidest lahti. ma olen liiga äärmustes kinni. mul on kas liiga madal või liiga kõrge enesehinnang ja kuna ma ei suuda kompromissi leida, siis pigem ikka esimene. madal enesehinnang on alati õigem kui kõrge tundunud. ja ma olen alati vihanud inimesi kõrge või siis liiga kõrge enesehinnaguga. aga see piir seal vahel on ju nii kuradi õrn. ma tean, et elus ei saa madala enesehinnanguga sittagi saavutada või üldse teha, aga kas liiga kõrgega saab? vast mitte. samas ma ei tea ka.
ahjaa, ma ei tea, kas ma siia üldse oma raamatuelamusest kirjutanud olen, aga ma lugesin esimest korda sel suvel raamatu ühe hooga läbi ja see oli üks kuramuse hea raamat, nii hea, et, noh... lemmikraamat. jah. mul on lemmikraamat ja selleks on salingeri 'kuristik rukkis'.
ja ta lihtsalt ongi lemmik ja ongi ja jääbki. i feel like holdenne caulfield. mu ema kohutas see mõte, kui ma ütlesin, et ma samastan end peategelasega pea sajaprotsendiliselt. tema arvates ma olingi liiga noor selleks, et ma parem mõtleks ikka järele. oi kuidas ma ei salli oma ema noil hetkeil, mil ta lihtsalt e i m õ i s ta. selline kibekurb tunne tükib peale, tahaks süüdistada oma ema kõiges halvas, mis minuga juhtunud on, puhtalt nende vaimsete piirangute tõttu, mida ta mulle sünnist saati sisestanud on ja millest nii kuradima raske välja rabeleda on, aga tegelikult on ikka nii, et kõik, mis sa teed, teed iseendale ja süüdi saan olla alati ainult mina.
ma tahan pühendada oma elu muusikale ja kunstile ja teatrile
sest ma tunnen sellist meeletut kirjeldamatut kirge sinna poole
kuna ma juba lavale sündinud olen
(ma vist tean, kuhu ma gümnaasiumisse lähen)
ja oh neid sadu kordi, mil ma end coldplayd kuulates tühjaks nutnud olen. vast isegi rohkem kui radioheadi kuulates. ja see laul
seda on köögipõrandatel ja muudel põrandatel kuulatud ja üheskoos nutetud ja purjus oldud ja
kirjeldamatu, tegelikult.
muideks, kohe kui ma teisi lehti sirvisin, taipasin ma, et ikka ei ole coldplay mu lemmik, sest mul tekkis seletamatu igatsus zeppelini järele ja otsisin üles ta siis ipodist ja shuffle andis mulle 'no quarteri' ja ma jäin rahule. kummaline, kas pole.
see on see emotional ground zero. see ebakindlus ja nõrkus ja jah. emotional fucking zero.
küllap sai mul coldplayst küllalt, kui ma teatrist tagasi sõites teda auto tagaistmel kuulasin ja ripsmetušiseguseid pisaraid valasin ja taevas kiirgavat täiskuud jõllitasin. see oli väga pikk sõit teatrist tagasituleku kohta, 11+8+19+3+6 kilomeetrit (mulle meeldivad teeviidad).
ja see etendus ise oli väga hea. lõpp oli kurb ja ma mõtlen, et tõesti kurb ja kui see lõppes, siis ma lihtsalt jäin sinna keset rahvast teki sisse mätsituna istuma ja inimesed mu ümber sagisid ja tahtsid mööda, aga ma ei suutnud end välja kista veel sellest, ausõna. ahjaa, kuna tegevus toimus prantsusmaal ja seal pakuti prantsuse suupisteid ka vahel, siis mu soov prantsusmaale minna tugevnes otseloomulikult ja ma teen kõik selleks, et oma tahtmist saada, kuna mul sügisel võimalus selleks avaneb. kõik. ma üritan esimest korda elus teha kõike, et oma tahtmist saada. ma vähemalt üritan.
kummaline, et see oli küll prantsuse etendus ja puha, aga näitlejad ja lavastaja olid ju siiski eestlased, aga ma ausõna nägin publiku seas prantslasi ja mitte vähe. need tunneb ju kohe ära, need kelmikad prantsuse poisid, kes meelalt silma teevad. tavaliselt on neil ka vallatud pruunid lokid ja karamellpruunid silmad, mille pilk sind igaveseks kummitama jääb. jaajaa. oojaa. kusjuures seal oli lausa kaks poissi, kes mulle silma tegid. üks neist oli selline tüüpiline meesiluideaal, teine aga selline siiram, loomulikum, veidi priskem, aga armsam.
ja mida tegin mina?
ei midagi.
ma ei tee kunagi midagi. ma lihtsalt olen. ilus. jah. tuleb tunnistada, et ma vist tõesti olen ilus. kusjuures mulle täna ka öeldi seda, et ma olen nii-iii ilus selles valguses! nojah. selles suhtes, et
ma jõudsin siis sealsamas kohe selgusele ühes asjas.
ilu ja tarkus ei ole kunagi käinud ega saagi käia käsikäes
sest on justkui antud mingisugune kümnepalliskaala (see, et osad inimesed reaalselt hindavadki teiste ilu 10-palli skaalal, on iseenesest väga rõve), aga muudmoodi ma seda lihtsalt seletada ei oska. ja kui sa oled kümnepalliskaalal ilus 8/10, siis tarkust jääbki vaid 2/10 järele. kuidagi vale ja nõme tundub seda niimoodi seletada, aga tuleb tõdeda, et nii on. ma tunnen seda omal nahal. iga kord, kui ma keskmisest parem välja näen, tunnen ma jälle mingi koha pealt, kui vastikult loll ma olen. ja iga kord, kui ma ei näe hea välja, läheb mul vaimselt midagi korda või ma suudan enda võimeid kas endale või kellelegi teisele tõestada. ja need korrad on muidugi paremad. ma oleks pigem sisemiselt ilus kui väliselt. väline ilu on tühine ilma siseseta. kõik väline ja näiline ja materiaalne on tühine ja kõige hullem asi siin maailmas on olla tühine. vahel ma soovin, et ma ei oleks nii ilus. ma ei ole nüüd nii kuradima ilus ka, aga et ma üldse ilus ei oleks. ma arvan, et elu oleks lihtsam siis. sest ma ju näen, mis pilguga mind vaatavad tüdrukud, kes ei ole ehk nii ilusad kui mina ja see ajab mind nutma ja vihale, sest see on jälle üks paratamatu asi ja ma olen just täpselt nii loll, et ma nutangi paratamatuse pärast. kui te vaid teaksite, kui rumalana ma end praegu tunnen. ma tunnen end kaltsunukuna. tulge ja sülitage mu peale.
uskumatu, kui mitu korda on mul elu jooksul peast läbi käinud mõte tegeleda modellindusega, fotomodellindusega seejuures, sest ma olen ikkagi paks selle poodiumivärgi ja muu pasa jaoks, mu kondid ei laseks mul sellega kunagi tegeleda ja parem ongi, sest ma vihkan seda. uskumatu, et kolm aastat tagasi ma seda ei vihanud. uskumatu, et kolm aastat tagasi ma ei vihanud peaaegu midagi. ma olin siis veel rumalam.
ehk on mu saatus jäädagi rumalaks? mitte piisavalt ilusaks, aga ka mitte piisavalt targaks. kõige pealiskaudsemad ja totramad omadussõnad, aga ma tõesti ei suuda end paremini väljendada, mu sotsiaalne elu ehk seega üldse elu on suhteliselt perses praegu ja ma ei tea, bloggeri blank sheet on mu bff (jah ma kasutasin seda väljendit just tulge ja laske maha mind). aga tegelt ärge tulge ka, sest ma näiteks mõtlesin et bff on hoopis best fucking friend, mitte best friend forever ja ma ei teadnud, et see päris hiltoni see saade vms on. üks poiss ütles hästi, et hilton on ta iidol, sest see on ju muljetavaldav, kuidas miski nii rumal suudab seista kahel jalal ja mitte lakata olemast. on. tõesti on. ja kuna ma kasutasin sõnu 'ma', 'olen' ja 'ilus' ühes lauses, siis ma võrdlen end hiltoniga praegu. tegelikult peituvad põhjused küll mu sisemistes alaväärsuskompleksides, mul on välja arenenud värdjaslik põhimõte, et inimene ei tohi teadvustada endale, et ta on ilus, kui ta seda tõesti on ja et inimene ei tohi endale teadvustada, et ta on milleski hea, kui ta ikka on jne. et inimene peab selle kõik maha suruma. ja kohe tõega suruma ja mattuma selle alla. ma vist ei saa eales neist kompleksidest lahti. ma olen liiga äärmustes kinni. mul on kas liiga madal või liiga kõrge enesehinnang ja kuna ma ei suuda kompromissi leida, siis pigem ikka esimene. madal enesehinnang on alati õigem kui kõrge tundunud. ja ma olen alati vihanud inimesi kõrge või siis liiga kõrge enesehinnaguga. aga see piir seal vahel on ju nii kuradi õrn. ma tean, et elus ei saa madala enesehinnanguga sittagi saavutada või üldse teha, aga kas liiga kõrgega saab? vast mitte. samas ma ei tea ka.
ahjaa, ma ei tea, kas ma siia üldse oma raamatuelamusest kirjutanud olen, aga ma lugesin esimest korda sel suvel raamatu ühe hooga läbi ja see oli üks kuramuse hea raamat, nii hea, et, noh... lemmikraamat. jah. mul on lemmikraamat ja selleks on salingeri 'kuristik rukkis'.
ja ta lihtsalt ongi lemmik ja ongi ja jääbki. i feel like holdenne caulfield. mu ema kohutas see mõte, kui ma ütlesin, et ma samastan end peategelasega pea sajaprotsendiliselt. tema arvates ma olingi liiga noor selleks, et ma parem mõtleks ikka järele. oi kuidas ma ei salli oma ema noil hetkeil, mil ta lihtsalt e i m õ i s ta. selline kibekurb tunne tükib peale, tahaks süüdistada oma ema kõiges halvas, mis minuga juhtunud on, puhtalt nende vaimsete piirangute tõttu, mida ta mulle sünnist saati sisestanud on ja millest nii kuradima raske välja rabeleda on, aga tegelikult on ikka nii, et kõik, mis sa teed, teed iseendale ja süüdi saan olla alati ainult mina.
ma tahan pühendada oma elu muusikale ja kunstile ja teatrile
sest ma tunnen sellist meeletut kirjeldamatut kirge sinna poole
kuna ma juba lavale sündinud olen
(ma vist tean, kuhu ma gümnaasiumisse lähen)
alas my guitar ain't playin'
see oli alles hiljuti, kui ma haapsalu-tallinn marsruuti sõites ilust nutma hakkasin, sest edvard griegi 'morning mood' oli lihtsalt südantlõhestavalt kaunis
ja kui kaunis oli maastik veidike enne riisipere
kõik need mättad ja aasad ja rohukõrred mida ma autokiirusel kümne meetri kauguselt eristada suutsin
ning õhtused päiksekiired seda kõike paitamas
ma nutsin
ja sama päeva õhtul, kui me õega meie korteri lähedal asuval mänguväljakul istusime ning jäätist ja kodujuustu sõime. õues oli ammu pime ja seaduse kohaselt ei oleks me tohtinud seal viibidagi (kuid millal varem olen ma midagi seaduse pärast tegemata jätnud, millal varem ma seadustest üldse teadlik olen olnud?) ja ma ei suutnud nostalgiale vastu panna. kui ma märkasin kiiki, sattusin ma vasikavaimustusse, tõesti, nagu üks pisike vasikas ja tormasin nende poole ja tegin endale suure hoo ja naersin ja nutsin õnnest läbisegi. nostalgia oli nii tugev, ent ometi ei ole ma mänguväljakutel üles kasvanud, mind seovad oma kodukoha mänguväljakutega hoopis teised asjad, näiteks hilises nümfetieas igasuguste seltskondadega ringi kondamine ja aja surnuks löömine, kui ma oleksin pidanud hoopis kodus klaverit harjutama. ja kõik need korrad, mil ma kas koolist või muusikakoolist tulin ja endale poest head-paremat ostsin, sest nälg võttis mul silme eest mustaks ja kui ma istusin sinna samma pingile, kus me õega tol õhtul jäätist sõime ning vaatasin, kuidas pisipered oma võsukesi kiigutavad või aitavad neil liumäest alla lasta. kõik need korrad. ja kui kuradi üksinda ma end alati tundnud olen
kui ma mõtlen nüüd tagasi nendele hetkedele, mil ma ilust nutta suutsin või suutsin üldse märgata seda ilu enda ümber, siis... täna hommikul ärkasin ma üles ja ei suutnud mõelda muust, kui maailma valust ja julmusest, mida ma tol hetkel kuulsin, tajusin ja mäletasin. kuidas ma pean pealt vaatama, kuidas mu armas pisike onupoeg kasvab nii, et ta vanemad temast suurt ei hooli - töö on lihtsalt niivõrd tähtsam. kuidas ta igal hommikul meile tuuakse, vanaemale hoida, nii, et ta ema lihtsalt viskab oma karjuva lapse auto pealt maha ja kihutab ise minema, kusjuures mitte tööle, vaid paarikuise pisitütre juurde. ja nii mu armas nõbu siis töinab ja seda täiesti trööstitult, meil kõigil tuleb pisar silma seda vaadates. ja me ei saa mitte midagi teha. nutmise suhtes küll jah, ta rahuneb maha ja me hakkame taas oma mänge mängima, aga elumäng on tal juba varajases eas tuksi keeratud.
ta on kõigest kaheaastane.
mul ei ole sõnu, ainult pisarad. vihapisarad. ja hunnik roppusi.
ahjaa, mu enda elu. ma olen sotsiaalselt ebapädev ja seda alati olnud. friik. ma olen friik. ma olen üks kuramuse veidrik. pole muud teha kui leppida selle teadmisega.
sest lõppudelõpuks olen ma umbes 81% isasse
- ma hakkan nagu isagi inimest joonistades alati silmadest pihta
- ta on mu ainus sugulane, kellega mu muusikamaitse kattub
- mul on isa silmad, isa nina, isa huuled, isa nahk ja isa juuksed
- isa kondid
ta rääkis, kuidas ta kooliajal mitte kellegagi ei suhelnud, sest ta ei tahtnud
ta oli üksik hunt ja sai ise hakkama kõigega ja ta oli kuramuse tark ka nendes kooliasjades
ta joonistab paganama hästi
ma võin küll hakata joonistama nagu tema, aga kahjuks sealt head nahka ei tule
ma tunnen tõesti praegu, et ta on ainus inimene, kes mind mõistab ja kes mõistab maailma nagu mina
kahju, et me ainult väga lähedased ei ole
kaks kõige tüüpilisemat põhjust:
1) mu vanemad ei ela koos
2) töö
ja muidugi elan ma koos emaga, selle üliemotsionaalse ja tundliku emaga, kellega on meil väliselt ühist vaid naeratuses, aga seda see-eest väga tugevalt. ahjaa, ma olen oma lihased ka emalt pärinud. teate küll, kui sul on sellised räiged jalalihased, kui sa üldse trenni ei tee. no mul on. tegelikult päris ilusad, aga veidi liiga jämedad ehk. selles on süüdi mu isa kondid.
ja ülejäänud umbes 17% on siis mu ema üliemotsionaalsus ja tundlikkus, jah, tere.
poleks kunagi arvanud, et ma midagi sellist üldse kirjutama hakkan, aga ennäe, minuga on elus alati nii läinud, et juhtuvad asjad, mida kunagi arvanud poleks. iseenesest peaks ju huvitav olema, või mis.
naljakas, et ma näen enamuse ajast välja ka nagu friik. praegu on mul näiteks juuksed pesemata ja mul on seljas üks jõle öösärk ja selle peal selline suur kollane kampsun ja ees sellised friigiprillid, mis mulle väga meeldivad, hm, wonder why. ma lähen õhtul teatrisse ja muidugi pesen ma end ära enne ja panen mõne ilusama kostüümi, mis mõnest mainstream poest soetatud ja võib-olla panen silma läätsedki, aga võib-olla ka mitte, kuna ma kergelt haige olen. mu blogi on nüüdsest ametlikult nagu http://hedvig-gunx-1996.blogspot.com/
i call it emotional ground zero.
ma igatsen kusjuures kooli. teatud inimeste pärast eelkõige, aga kuna ma friik olen, siis kasu ma sellest ilmselt ei lõika. ma tegin siis väikse lubaduse ka: ma hakkan sellel aastal õppima. ilmselt sellepärast, et ma ju lõpetan kooli, või mis. kui kiitusega välja veaks, oleks tore. ning trenni lähen ka kindlalt, ilmselt ühte tantsukooli, kuhu mind kutsuti, see on sellise range korraga koht, balletipõhine ja puha. kuna ma tõesti armastan esineda, siis ma pean selle nimel ka vaeva hakkama nägema. tuleb vist väike 2009/2010 õppeaasta kordus, või mis. eks näis.
kuidagi hea ja vabastav tunne on, kirjutasin veidi paremasse seisu ennast. issi käis kooriga inglismaal just, tõi mulle ja õele ka midagi sealt, can't wait.
have you ever felt emotional ground zero?
'cos i have. and it feels just as good as everything else that chaotic.
ja kui kaunis oli maastik veidike enne riisipere
kõik need mättad ja aasad ja rohukõrred mida ma autokiirusel kümne meetri kauguselt eristada suutsin
ning õhtused päiksekiired seda kõike paitamas
ma nutsin
ja sama päeva õhtul, kui me õega meie korteri lähedal asuval mänguväljakul istusime ning jäätist ja kodujuustu sõime. õues oli ammu pime ja seaduse kohaselt ei oleks me tohtinud seal viibidagi (kuid millal varem olen ma midagi seaduse pärast tegemata jätnud, millal varem ma seadustest üldse teadlik olen olnud?) ja ma ei suutnud nostalgiale vastu panna. kui ma märkasin kiiki, sattusin ma vasikavaimustusse, tõesti, nagu üks pisike vasikas ja tormasin nende poole ja tegin endale suure hoo ja naersin ja nutsin õnnest läbisegi. nostalgia oli nii tugev, ent ometi ei ole ma mänguväljakutel üles kasvanud, mind seovad oma kodukoha mänguväljakutega hoopis teised asjad, näiteks hilises nümfetieas igasuguste seltskondadega ringi kondamine ja aja surnuks löömine, kui ma oleksin pidanud hoopis kodus klaverit harjutama. ja kõik need korrad, mil ma kas koolist või muusikakoolist tulin ja endale poest head-paremat ostsin, sest nälg võttis mul silme eest mustaks ja kui ma istusin sinna samma pingile, kus me õega tol õhtul jäätist sõime ning vaatasin, kuidas pisipered oma võsukesi kiigutavad või aitavad neil liumäest alla lasta. kõik need korrad. ja kui kuradi üksinda ma end alati tundnud olen
kui ma mõtlen nüüd tagasi nendele hetkedele, mil ma ilust nutta suutsin või suutsin üldse märgata seda ilu enda ümber, siis... täna hommikul ärkasin ma üles ja ei suutnud mõelda muust, kui maailma valust ja julmusest, mida ma tol hetkel kuulsin, tajusin ja mäletasin. kuidas ma pean pealt vaatama, kuidas mu armas pisike onupoeg kasvab nii, et ta vanemad temast suurt ei hooli - töö on lihtsalt niivõrd tähtsam. kuidas ta igal hommikul meile tuuakse, vanaemale hoida, nii, et ta ema lihtsalt viskab oma karjuva lapse auto pealt maha ja kihutab ise minema, kusjuures mitte tööle, vaid paarikuise pisitütre juurde. ja nii mu armas nõbu siis töinab ja seda täiesti trööstitult, meil kõigil tuleb pisar silma seda vaadates. ja me ei saa mitte midagi teha. nutmise suhtes küll jah, ta rahuneb maha ja me hakkame taas oma mänge mängima, aga elumäng on tal juba varajases eas tuksi keeratud.
ta on kõigest kaheaastane.
mul ei ole sõnu, ainult pisarad. vihapisarad. ja hunnik roppusi.
ahjaa, mu enda elu. ma olen sotsiaalselt ebapädev ja seda alati olnud. friik. ma olen friik. ma olen üks kuramuse veidrik. pole muud teha kui leppida selle teadmisega.
sest lõppudelõpuks olen ma umbes 81% isasse
- ma hakkan nagu isagi inimest joonistades alati silmadest pihta
- ta on mu ainus sugulane, kellega mu muusikamaitse kattub
- mul on isa silmad, isa nina, isa huuled, isa nahk ja isa juuksed
- isa kondid
ta rääkis, kuidas ta kooliajal mitte kellegagi ei suhelnud, sest ta ei tahtnud
ta oli üksik hunt ja sai ise hakkama kõigega ja ta oli kuramuse tark ka nendes kooliasjades
ta joonistab paganama hästi
ma võin küll hakata joonistama nagu tema, aga kahjuks sealt head nahka ei tule
ma tunnen tõesti praegu, et ta on ainus inimene, kes mind mõistab ja kes mõistab maailma nagu mina
kahju, et me ainult väga lähedased ei ole
kaks kõige tüüpilisemat põhjust:
1) mu vanemad ei ela koos
2) töö
ja muidugi elan ma koos emaga, selle üliemotsionaalse ja tundliku emaga, kellega on meil väliselt ühist vaid naeratuses, aga seda see-eest väga tugevalt. ahjaa, ma olen oma lihased ka emalt pärinud. teate küll, kui sul on sellised räiged jalalihased, kui sa üldse trenni ei tee. no mul on. tegelikult päris ilusad, aga veidi liiga jämedad ehk. selles on süüdi mu isa kondid.
ja ülejäänud umbes 17% on siis mu ema üliemotsionaalsus ja tundlikkus, jah, tere.
poleks kunagi arvanud, et ma midagi sellist üldse kirjutama hakkan, aga ennäe, minuga on elus alati nii läinud, et juhtuvad asjad, mida kunagi arvanud poleks. iseenesest peaks ju huvitav olema, või mis.
naljakas, et ma näen enamuse ajast välja ka nagu friik. praegu on mul näiteks juuksed pesemata ja mul on seljas üks jõle öösärk ja selle peal selline suur kollane kampsun ja ees sellised friigiprillid, mis mulle väga meeldivad, hm, wonder why. ma lähen õhtul teatrisse ja muidugi pesen ma end ära enne ja panen mõne ilusama kostüümi, mis mõnest mainstream poest soetatud ja võib-olla panen silma läätsedki, aga võib-olla ka mitte, kuna ma kergelt haige olen. mu blogi on nüüdsest ametlikult nagu http://hedvig-gunx-1996.blogspot.com/
i call it emotional ground zero.
ma igatsen kusjuures kooli. teatud inimeste pärast eelkõige, aga kuna ma friik olen, siis kasu ma sellest ilmselt ei lõika. ma tegin siis väikse lubaduse ka: ma hakkan sellel aastal õppima. ilmselt sellepärast, et ma ju lõpetan kooli, või mis. kui kiitusega välja veaks, oleks tore. ning trenni lähen ka kindlalt, ilmselt ühte tantsukooli, kuhu mind kutsuti, see on sellise range korraga koht, balletipõhine ja puha. kuna ma tõesti armastan esineda, siis ma pean selle nimel ka vaeva hakkama nägema. tuleb vist väike 2009/2010 õppeaasta kordus, või mis. eks näis.
kuidagi hea ja vabastav tunne on, kirjutasin veidi paremasse seisu ennast. issi käis kooriga inglismaal just, tõi mulle ja õele ka midagi sealt, can't wait.
have you ever felt emotional ground zero?
'cos i have. and it feels just as good as everything else that chaotic.
the wilhelm scream ehk veidike luulet
tuled kustuvad
lavatagune on pime
mina olen higine
ja mu süda pumpab verd kiirusel
millega üks keskmine kosmoserakett
lõpmatusse pimedusse kihutab
ma kuulen vaid iseenda hingamist
oma südame meeletut tukslemist
kardina võbelevat võnkumist
ja ma kaotan teadvuse
sest ma leidsin parema
ja meeletuma meele
ning sel meeletul meelel
ma võin minna meeletuks
ja ma lähen meeletuks
ja olen meeletu
ja tantsin meeletult
kuni publiku meeletu aplaus mu meeled taas äratab
kuni higi mu otsaesisel on saanud higiks üle kogu kere
kuni mu kähe kurk meeltesopis õnnest naerda käratab
kuni adrenaliin end veelkord pumpab läbi mu vere
tere
maailm
siin ma olen
lavatagune on pime
mina olen higine
ja mu süda pumpab verd kiirusel
millega üks keskmine kosmoserakett
lõpmatusse pimedusse kihutab
ma kuulen vaid iseenda hingamist
oma südame meeletut tukslemist
kardina võbelevat võnkumist
ja ma kaotan teadvuse
sest ma leidsin parema
ja meeletuma meele
ning sel meeletul meelel
ma võin minna meeletuks
ja ma lähen meeletuks
ja olen meeletu
ja tantsin meeletult
kuni publiku meeletu aplaus mu meeled taas äratab
kuni higi mu otsaesisel on saanud higiks üle kogu kere
kuni mu kähe kurk meeltesopis õnnest naerda käratab
kuni adrenaliin end veelkord pumpab läbi mu vere
tere
maailm
siin ma olen
kallis tule kunsti
ehk maailma kõige ilusam sõnum, mis mulle veebruaris saadeti ja näeb tervikuna välja selline:
kallis tule kunsti
palun
ma igatsen sind plus valjo on hot today
mul on üks pisike probleem ka
mu varbavahed ei lähe varvaste vahele
ausõna
kallis tule kunsti
palun
ma igatsen sind plus valjo on hot today
mul on üks pisike probleem ka
mu varbavahed ei lähe varvaste vahele
ausõna
on a long enough timeline, will power won't say no
võtsin põllult kardulaid, panin potti podisema ning lasin hää maitsta
lasi hää maitsta ka ülejäänd pererahvas, kes vaarituse heaks kiitis ja mind aktsepteeritava pererahva hulka liitis
läikivalt potikaanelt peegeldus mu moonutunud, ent rahulolev nägu
ma sain hakkama
too much candy's gonna ride your soul
naljakas
et saamatus võib olla nii suureks takistuseks
et omaette elada
et hakkama saada
sest, tont võtaks, ma olen ikka üks paras saamatu plika küll
milleks vaadata, mis kellani on avatud pank, kust ma oma pangakaardi kätte saan, milleta ma täiesti rahatu olen?
milleks otsida vajalikud dokumendid üles õigeaegselt, et jumala eest mitte kolmekordselt bussiga sõita ja vastavat hinda maksta?
no kirevase päralt, tõesti milleks?
parem ikka sõita 1.60 maksva bussiga koju ja siis sama raha eest tagasi linna, kell pool üheksa õhtul, et saada kätte oma uus pangakaart, sest vana konfiskeeriti mingi kuradi automaadi poolt, sest ta olevat aegunud olnud. no kurat võtaks, kui midagi siin ilmas üldse aegunud on, siis on see inimlikkus ja mõistmine, mis on tegelikult oluline ja mis mitte.
ma olin lasknud raha tuulde ja kuna mitte miski siin ilmas ei tule ilma vaevata, ei toit, ei peavari, ei tugevad sõprussuhted ega unistuste täideviimised, siis tuleb tõdeda, et raha on ikka, kurb küll, vajalik. mitte küll sõpruse jaoks, vastupidi, selle võib ta just lõhkuda. aga toit, kirevase päralt!
tunne, mis mind valdas hetkel, mil ma nägin suletud panka ja tema lahtiolekuaegu, ei sarnanenud mitte ühelegi tundele, mida ma varem tundnud olin (kuivõrd ainult nii palju, et ta oli kuramuse sitt, vaat mis) ja see on hea. ma pidin endale teadvustama, et ma olen saamatu ja loogilist mõtlemist on mul protsenti null. need mõned eurod, mis ma sahtlipõhjast leidnud olin, kulutasin ma jäätisele ja küpsistele ja šokolaadile (et ma nälga ei jääks, sest selle pasta, mille ma keetsin, olin ma jätnud 29 tunniks pliidi peale seisma samal ajal, kui ma sõpradega öösel keset kõnniteed kaarte mängisin, suitsetasin, perverte kuulasin, seeni sõin ja kunsti tegin)
kui ma oma kolmandat bussi ootasin, külmetasin ma juba kolmandat päeva järjest (ma olin muidugi oma kõige valgemad, napimad ja õhemad riided selga pannud, sest no, miks mitte?) ja noh, ma siis märkasin oma kõige valgemate, napimate ja õhemate riiete taustal, et ma olen, tohoh sa tonti!, lausa pruuniks päevitunud. no ikka pruuniks mis pruuniks. milkašokolaadipruuniks.
oojaa mm jaa aga
aga
pruun keha ei aita mul otsustada, kuhu ma gümnaasiumisse lähen
mul on päris ilusad silmad, aga nad ei aita mul maailma ratsionaalselt näha
mul on päris kenad paksud juuksed, aga nad ei ütle mulle, mida ma teha tahan
homme, ülehomme või viie aasta pärast
eile, üleeile või viie aasta eest
issand miks ma ei tea
miks me ei tea
ma ennem korraks millalgi täna uskusin, et wow, ma just õppisin elama hetkes
see oli umbes siis, kui ma olin endale teadvustanud, kui saamatu ma olen jnejnejne et kui halb ma olen jnejnejne et oi-oi last ei saa ma veel niipea (kuigi, jesus christ, ma olen seda vaikselt juba uskuma hakanud. et ma saangi lapse. nii millalgi kunagi. eriti uskusin ma seda olles just näinud jan uuspõllu monotükki 'isa', kusjuures seal olid ka jarek kasar ja jaan pehk ja ma tõesti armastan neid ja eriti chalice'i autolaulu (MERCEDES SRZ 350) ja orelipoisi kõiki laule (MUL ON KAPIS NELI JÄÄTIST TULE MEILE TEEME PEO) ja nende omavahelist harmooniat laval, nii et ma olin sajaseitsmeprotsendilises lummuses ja ei mõelnud millestki muust, kui chalice laulis, kuidas ta oma mercedes srz kolm viis nulliga õhtuses linnas sõidab (kusjuures ma guugeldasin, sellist autot ei ole olemas, seda parem)))
see oli umbes siis, kui mul oli oma kolmanda bussini kolmteist minutit aega ja ma külmetasin nagu segane ja siis tulid kaks tüdrukut, kes olid vist pedeseksuaalsete kalduvustega ning ei varjanud oma vaimustust, mida tekitas neile vaatepilt minust jäätist söömas (see oli see vau topsijäätis, mul polnud lusikat, siis ma kuidagi keele ja hammastega õngitsesin sealt, hirmus isu oli) ja noh, umbes siis, ma olingi seal hetkes oma jäätise ja ilma raha ja riieteta ja pedeseksuaalsete sookaaslaste ja bussiga, mis saabus kolmeteistkümne minuti pärast.
see hetk oli hea hetk.
paar päeva tagasi, mil ma tsivilisatsiooni saabusin, istus mu ette bussi tagaotsa üks mees, kes muudkui niheles ja niheles ja ei saanud terve reisi rahu ja üritas koguaeg minu poole kiigata ja kui tal see õnnestus ja me silmad kohtusid, siis, kirevase päralt, ma ei ole kunagi nii sügavsiniseid silmi näinud!
ma olin selle hetkeni veendunud, et tegemist on perverdiga
aga pervertidel ei ole ju tavaliselt sinised silmad, ega ju?
kui ääretult sinisilmne minust!
põhimõtteliselt ma usun, et tegemist oli vladimir nabokovi reinkarnatsiooniga, ainult et mina ei ole ju mingisugune nümfett. mu õde on, aga ma ei ole kunagi olnudki. ühe üsa lapsed, aga täiesti teisest puust.
although, you will never know.
loneliness
is such a sad affair
Subscribe to:
Comments (Atom)
