Peaceful dreaming

Mu alateadvus teab just seda, mille peale ma ise iialgi ei tuleks. Üldiselt näen ma unenägusid harva ning kui see õnnistus minuga juhtub, paneb see mind alati arutlema ja mõtlema, et miks just selline unenägu ja mis on selle põhjuseks.. Taevale tänu, et ma sain nüüd taolise õnnistuse osaliseks, mistõttu olen ma siiralt üllatunud. Mu unenägu oli erakordselt kummaline, sest ta näitas mulle põhjust, miks ma ei taha Tallinna Reaalkoolis käia.. aga kui tühine see põhjus on võrreldes nende sadadega, miks ma siiski tahan.. et on sada toredat põhjust, millest enamusi ma ka ise ei tea ja ilmselt ei saagi teada, kuid vaid üks põhjus saja vastu oli minu alateadvuse arvates nii oluline, et ma peaksin ka ise sellest teadlik olema..
Läbi lillelise unenäo anti mulle teada, et mulle on vastu meelt kesklinnas koolis käimisega kaasnev linnamüra ja saastatud õhk, ma ei salli, et igal pool on liiga palju inimesi ja autosid, mis sest, et see mu enda teha ei ole.. Ma sain sellele pihta alles hommikul, kui olin ärganud ja mõtlesin, et miks ma nägin unes, et ma käin koolis ühes maakohas, mis tunduvalt sarnaneb kohaga, kus ma veedan oma vaheajad, k.a. suve. Kõikjal olid kirjud lilled, roheline muru, sinine taevas ning palju vaikust ja rahu. Puud õõtsusid kergelt kui soe tuuleiil neid sasis. Mina jalutasin vaikselt veel ennegi päikesetõusu ligi kümnekilomeetrisel teekonnal koolimaja poole ja peaaegu et kogu unenäo vältel olime vaid mina ja loodus - tema rohelus, ilu, vaikus ning rahu. Oma kõige rahulikumas meeleolus sammusin ma üle aasade ning nurmede, millegipärast muretsemata, nautimas vaid end ümbritsevat ilu. Ilmselt oli hiliskevad või suve algus, sest õied olid oma kauneimas õitsemisperioodis eriliselt pilkupüüdvad, kuid sellest hoolimata sulandusid nad lummavasse ümbrusesse tähtsa osana sellest ilust. Mu unenäos oli palju jalutuskäike, mõned ka koolist koju. Ükskord, kui ma oma onupojaga kodu poole jalutasin, manitses ta mind, et miks ma sellise pealtnäha tühise põhjuse tõttu Tallinna Reaalkoolist ära tulin. Kuna ma ei ole kunagi ise oma unenägudes rääkinud, (alati olen ma nendes osalenud, aga vaid sündmustiku jälgijana, nii et unenäo sündmustiku kulg ei ole minu võimetes muuta) siis ei selgitanud ma seda veidrat asjaolu, vaid jätkasin õndsas meeleolus oma kaunist teekonda, nautides igat sammu, hetke imelises ümbruses.

Moonlight drive

Aeg möödub kaunis kiirelt ning seetõttu ma otsustasin lõpetada norutamise, virisemise ja vingumise ning ometi hakata mõistma, et kui ma midagi tahan, siis vaid mina ise suudan oma soovi täita. Pean alustama juba varakult püüdlemist kaugemate soovide poole, koheselt püüdlemist homsetele. Kordki elus üritan ma hakkama saada enda jaoks seatud nõuetega nagu korrapäraselt korralik klaveriharjutamine, mitte lihtsalt järjekordne improvisatsioon kuu aega tagasi õpitud noodikirja alusel. Ma teen sellel aastal klaverieksami ning ilmtingimata pean ma harjutama kaks kui mitte viis korda rohkem kui ma seni seda olen teinud. Lausa masendav. Aga masetseda ma ei tohi, lubadus endale. Norutada, vinguda, viriseda ka mitte, vaid lihtsalt võtan kätte ja teen ära. Ma alustan juba täna plaani tegemist, millega ma oma vaheaega sisustan. Loodan, et see väärtuslik aeg tervenisti magamisele ei kulu.. no kolmveerand sellest tuleb vist siiski arvestada. Aga kindlasti minu üks suurimaid ja haiglasemaid kirgi - koristamine - sisustab suurema osa mu vaheajast. Ma armastan sorteerida igasuguseid paberihunnikuid, raamatuid tähestikujärjekorda või muud moodi seada, visata ära katkised asjad või viia ümbertöötlusesse, need mida enam ei vaja, kuid on kasutuskõlblikud, viia taaskasutuskeskusesse või muul viisil neile omanik leida. Ma absoluutselt jumaldan korda, kui kõik on korras. Kusjuures sel aastal ma ei olegi nii hull pedant kui eelmisel õppeaastal. Pedantsus on jällegi üks neist sõnadest, mida ei saa ei negatiivseks ega ka positiivseks määrata. Üpriski positiivne ju ometi - aitab saavutada, täide viia oma soove, isegi perfektselt, kuid negatiivse alatooniga siiski.
Täna peale kooli unustasin end raamatukokku tunnikeseks, paariks.. Mingist hetkest alates ei tajunud ma enam üldse ümbruskonda. Olin raamatutesse süvenedes nõjatunud vastu kuuma radiaatorit, samuti ka minu nahast kott, mis juba kergelt sulas (või oli see minu hallutsinatsioon, mis poleks ka peale tunniajalist raamatutemaailmas viibimist suurim ime). Igatahes see andiski mulle märku minema hakata, õigemini alles siis, kui ma olin muuseas oma kotti igast küljest pööranud kuni ta juba ülekuumenenud oli. Silmad olid ka juba kahtlaselt kuivad hämaras riiulite vahel lugemisest ning nii ma läksingi, astusin külmale tänavale, tuledes linn ja hämarduv taevas andsid märku videviku saabumisest. Minu lemmikaeg, vastupidiselt Edward'ile...
Hiljem kondasin lemmikraamatupoe alumisel korrusel, otsides klassivennale kingitust. Umbes tunni ajaga tegin otsuse ning siis oli õues juba pime ja külmemgi veel. Läksin ebatavaliselt pika marsajärjekorra saba lõppu ning külmetasin hirmsalt. Mul juba teist päeva kopsud kahtlaselt valutavad, kuigi ma end alati villaste asjadega sisse mätsin. Barett, sall, kampsun - kõiki neid mul korraga kaks. Ma isegi näen välja nagu rase elevant oma riietekuhja all, silmadki vaevu paistmas. Ilmselt ei ole -17 kraadi mulle ikka päris sobilik temperatuur. Peatselt pidigi soojemaks minema, according to the weather forecast "that never lies"
Muide.. minu eelmise postituse seletusena võin öelda, et ma olen armunud. Vahel ei suuda ma ise arugi saada, et armunud olen.. igatahes nüüd ma tean seda kindlalt. Aga seekordne armumine.. paras segadus. Ma olen armunud endast aastaid vanemasse.. Nii palju aastaid, et.. no olgu. Mitte nii palju, kuus.. aga siiski meie suhe oleks seetõttu võimatu, mis sest, et kõik on võimalik. "Pole olemas täitmatuid unistusi, on vaid meie piiratud ettekujutus võimalikkusest." Aga ma ei teagi, kui väga ja mida ma täpselt tahan ja soovin.. as I said, what a mess! Kuid siiski ma tean, et ta meeldib mulle ka sõbrana, aga kuna mul ei ole võimalust temaga igapäevaselt kokku puutuda, siis kuidas kurat ma peaksin ja saaksingi temaga suhtlemist alustada? Minu argus ja häbelikkus on kindlasti suureks takistuseks, kuid ma ei taha teadagi, mis oleks saanud siis, kui ma oleksin olnud julgem ja häbematum.. Mul tegelikult on olnud võimalusi - alati on võimalus - temaga lähemalt tutvust teha, suhtlemist alustada.. tähendab, ma juba olen temaga rääkinud hetke viivuks, mil ta ise mind kõnetas.. kuid see oli viisakus, ta tegi seda olude sunnil - ilmselt vaid seetõttu ta mind kõnetas, ta ütles mulle ühe lause, kuid kaks korda, sest algselt, kui me pilgud kohtusid, olin ma liialt lummatud, et aru saada, mida ta just öelnud oli.. Umbes tund aega hiljem, ta vaatas mind ning ma tajusin seda ja vaatasin vastu, kuid siis ta pööras automaatselt pilgu ära.. ometi tegeles ta parasjagu sellise tegevusega, mis nõuab pidevat tähelepanu ning ilmselgelt ei saanud ta veelgi suuremat osa sellest minule osutada. Ma piinan end küsimustega, et kui palju ta minust teab.. et on võimalik, et ta teab mu vanust, mis klassis ma käin ja mind huvitab, kas see teda kohutab, kohutaks* juhul kui ta minu vastu midagi sarnast tunneks, aga ma võin öelda kui selle loo üks peategelastest, et on täiesti võimalik, et ta tundis või endiselt tunneb midagi sarnast nagu mina.. Üheks tõendiks on see pilk, millega ta mulle silma vaatas, kui me hetke viivuks kõnelesime.. see pilk oleks olnud justkui täis siirast armastust, kuid seegi arusaamatu.. kust oleks tulnud see armastus, siiras armastus, kui me tutvumine oli esmakordne? Mul on piiritu fantaasia ja elav kujutlusvõime, kuid osasid asju lihtsalt ei kujutata ette, vaid need ongi nii.. Kui ta seal seisis, pilk täis armastust, näol vildakas, kuid muhe muie, kuid ometi ei naeruvääristanud ta miskit, muie oli tema üllatavalt heasüdamliku iseloomu tõendiks. Mulle tundus nagu ta oleks iga hinna eest kaotanud aja ja pannud tolle olukorra kestma igavesti. Ma järeldasin tema kehahoiakust nagu ta sooviks tulla ja mind kallistada. Kuid samas võib see endiselt vaid minu ettekujutus olla.. Mõttetu on end piinata taoliste küsimustega, ent inimloomus teeb seda sageli. Ma olen ju ka.. kõigest inimene. Ma mäletan, et kui ta mind kõnetas, ei teinud ta seda käigu pealt, vaid ta seisis kusagil ukse lähedal ja kui ma ruumi sisenesin, pöördus ta ümber ja võttis sellise poosi.. Oh mind küll! Kas inimene mitte, kõnetades teist, ei pöördugi tema poole ja ei vaatagi talle silma? Kas minu ettekujutus oli tingitud sellest lummusest, millesse ta mind viis? Kas see üldse oli ettekujutus? Mis siis, kui tema painleb samasuguste küsimuste käes?

L' Amour

Viimasel ajal härdameelsus minus tihti esile lööb. Aina tundlikumaks ja emotsionaalsemaks ma muutun, igas päevas on nii pisarad kui ka naer, mõlemad südamest sügavalt, kuid jäädavalt mitte, sest sündmused on toimunud tormilise kiirusega ja arusaamatuks ning seletamatuks on jäänud nad peaaegu kõik.
Ma armastan palju, armastan rohkem kui eales varem, väärtustan sõprust kui kristalli, teemanti, mis pimestab oma sära ja iluga.. vaid et sõprus sest palju väärtuslikum on. Kui ei oleks armastust, ei oleks elu. Jah, sõprus ongi armastus. Armastus. Iial pole osatud seda sõna kompromissitult defineerida, kuid tuleb tõdeda, et sõprus on see eelkõige. Ohtlikult salapärane on armastus ilma sõpruseta...
Mida ma armastan? Armastan muusikat, jäägitult ja kirglikult, selle kaunist kõla, helisid klaveril, armastan neid ise tekitada...ilma muusikata ei ole elu, ilma armastuseta ei ole elu, muusika ongi armastus, selle üks tähtsamaid komponente minu elus...
Armastan sõprust, armastust ise, selle kogemist, esmakordset kogemist, teistsugust kogemist, armastuse igasugune kogenemine on kirjeldamatult võimas ja ülev tunne...
Armastan olla see, kes ma olen, kes ma olla tahangi. Armastan inimesi enda ümber, kalleid lähedasi, kelleta ei oleks ma see, kes ma olen. Meeletult armastan ma oma parimat sõbrannat, sügavalt südame põhjast jäägitult ja alati.

Uncountable failures

Täna oli.. uskumatu päev. Täiesti uskumatu. See ei ole enam reaalne. Oli erakordne nädal, tavalisest rohkem feilimist - seega ka rohkem naeru, rohkem nuttu, emotsioone, tundeid, nende väljendamist, filosoofiat, meie endi filosofeerimist... Aga see, mis täna juhtus, seda ei oska ma enam seletada...
Ma alustan siis algusest (loogika). Feil nr 1.. EI, feilide kogumik nr 1, feilide sagedus sekundis vms.. Lota tunnist kõigepealt. Oli igasuguseid tüüpilisi feile, kuid peamist rolli mängis minu klassikaaslaste, siinkohal peab märkima, et küllaltki nilbe fantaasia. Ma tegin Kristjaniga mingit pendlikatset vms, sellest tunnist ei olnud aine oskamise mõttes üldse kasu - ma lihtsalt ei saanud midagi aru. Aga see tavaline. Igatahes, klassikaaslased märkasid ühte väga nilbet intsidenti, kui Kristjan parasjagu seda pendlijunni ette valmistas ja mina (väidetavalt, ma ise ei suuda mäletada) mingi niidiga vusserdasin.. No ma nii nilbetest asjadest parem ei kirjuta.. Mida nad siis mõtlesid ja nii.. :D:D Igatahes, järgmine tund oli mata.
Ma ei saa aru, miks Kärt kirjutab järjestikuseid numbreid 1,2,3,4,5,6,8 jne... Ei, tegelt ei tulnudki edasi, ta taipas oma albertiajuga seda kohe olles kirjutanud numbri 8. (feil..?!?! ..AGAIN!?!..) And she did it twice!!
Siis toimus midagi paranormaalset. Kärdi näole ILMUS must pastaka triip, kuigi ta ei kirjutagi sellega..(!)Mina ja Mari, olles seda samaaegselt märganud, pahvatasime naerma, nii et meil oli tõsiseid raskusi pidama saamisega ja meil olid isegi pisarad silmis! Kuskilt kaugelt läbi naeru kuulsin ma õpetajat ütlevat midagi sellist nagu 'tupsud, rahunege' ja see muidugi mõista suurendas mu seisundi kontrollimatust.
Peale kooli läksime Solarisesse. Ma ei tea, miks. Lihtsalt läksime. Huvitavate sündmuste esimeseks biggest fail-iks oli see, kui ma märkasin üht, esialgu võõrast neidu ja hakkasin ajama midagi tema ilusa stiili kohta jne.. siis kui ma tema nägu uurisin, pahvatasin ma automaatselt, et ta on mu sugulane! see oli lihtsalt esimene reaktsioon, siis kui ma mõtlema hakkasin, et miks ma seda ütlesin, tuli mulle meelde, et ta on mu vanaema sõbranna lapselaps.
Siis hakkas lihtsalt tuttavaid inimesi järjest voorima. Miljon feili kaasnes ka sellega. Peaaegu, et kõik nendest, tulid natukeseks meie juurde, äratundmisemoment+vaimustus+mälestused+naeratus+kallistus+õhetus+hüvastijätt. aa siis vahepeal Sussu kadus ära (?) kuhugi bussi taha ja mingist hetkest alates olime Triinuga kahekesi, läksime Solarise juurest üle tee, meile tuli meelde et me pidime juba ammu jõulukinke ostma minema! ja siis mõtlesime Virru minna, ma muidu vihkan seda kohta, aga see informatsioon on 0,00000001% tähtsusega tänasest päevast. Siis läksimegi ja ma küsisin talt igasuguseid küsimusi, käisin talle pinda ja patrasin talle minu ilmselgest egoismist ja isekusest, millega tema vististi oma hea iseloomu tõttu ei nõustunud. Aga kui hiljem Karolin ka tuli ja me umbes tund aega kuskil Viru teise korruse rõdul juttu ajasime ja ma talle oma korduvast hiilgamisest prantsuse keele tunnis jaurasin, ei jäänud Triinul muud üle kui nõustuda. Aga siis, kui Karolin tuli, läks alles põhi trall lahti!
Me olime ekstaasis. Me lagistasime naerda üle terve kaubanduskeskuse saades põrnitsevaid pilke kaaskodanikelt. .. see ei ole üldse minu moodi, lagistada üle kaubanduskeskuse.. Me rääkisime vaimustatult, kuidas meil läinud on, millega tegeleme, mis täna juhtus.. Mingil hetkel taipasime, jällegi, et me pidime juba ammu jõulukinke ostma minema! ja siis hakkasime liikuma. Ma ostsin emale Susan Boyle' plaadi, millest ta ikka rääkinud on, et kui väga ta seda tahab. Supersaavutus, arvestades sellega, et täna on alles 11. detsember!
Kui me pangaautomaadi järjekorras seisime, juhtus midagi eriti veidrat.. ja jubedat. Muidugi, see on ka naljakas, aga jube, sest see mees, kes lambist meie juurde ilmus oli kõike muud kui heade kavatsustega! Ta tuli järsku, meist oma pool meetrit pikem, tüse, suur ja lai, seljas vana kasutatud nahktagi, jube nägu, nagu filmist! ta näol olid kriimud, see oli punane, ketendav ja mis peamine.. ja peaaegu ka et esimene asi, mida ma märkasin: tal olid väljaturritavad tumedad ninakarvad. Kui see mees ei oleks õudusunenägude peategelast nii kohutavalt meenutanud, naeraks ma siiani. Kuid ei, minu peas olid järgmised mõtted: 1. Miks ta siia tuli? 2. Tal on ninakarvad. 3. Äkki ta on mingi pervert. 4. Ma parem pistan jooksu. Ja seda ma tegingi, manööverdades inimeste vahelt läbi lootes väljapääsule, kuid mis see on? kus see on? Mingi hääl mu sees andis teada, et aega ei ole ja ma lendasin sisse, poolik jäätis käes, ühte tehnikapoodi, ise pooleldi kohkunud, pooleldi naeru kinni hoidev. Jooksin poe tagumisse otsa, õnneks see oli nurga taga ja mõtlesin mis nüüd? siis kohtus mu pilk poemüüjaga ja ma võisin sealt välja lugeda: kas ta on mingi huligaan? imelik? mis tal viga on? ma peaks ta siit välja saatma, ta korrale kutsuma.. kui ma taipasin, et mu oletused olid õiged, suutsin ma rahuneda, talitseda oma sulavat jäätist seda ahnelt, kuid soovimatult limpsates, andes sellega märku sellest, et ma siiski olen mõistev inimene ja ma ei tule tehnikapoodi, sulav jäätis käes. Hakates vargsi nurga tagant välja tulema, nägin ma Triinu ja Karolini, naerust täiesti kõveras keset rahvarohket koridori. Kõndisin nende poole täiesti mittemidagiütleval ilmel ja peagi muigasin isegi. Oli vast kogemus!
Selline sündmus võttis meie hoogu maha.. natukeseks, hetkekeseks. Mõtlesime, et we should catch a minibus ja Virust hoogsalt välja marssides silmasimegi oma marsruuti juba saabuvat. Kiirustasime ülekäigurajani, kuid punane tuli oli just tulnud. Marsa sõitis meie eest mööda, pinge kasvas. Kui roheline tuli äkitselt me silmi pimestas, pistsime jooksu, jällegi manööverdades läbi pahaste vanamutikeste, kes ilmselt mõtlesid, et noorus hukas vms, järjekordsed rikutud noored karglevad tänavatel... Lõpuks marsani jõudnud, avasin esimesena saabudes ukse, üritasin marsajuhile selgeks teha, et veel kaks tükki tulevad, too käskis mul rahuneda ja ütles, et 'jaa me ootame' või midagi taolist, siis sorisin välja rahakoti, sealt omakorda kahekümneviieka, andsin marsajuhile, saabusid Triin ja Karolin, mina hakkasin tahapoole koperdama, kott jäi sinna vahesse kinni nagu alati, käis ümber, Karolin ja Triin naeravad, mina naeran, kaasreisijad naeravad, ma hakkasin asju tagasi toppima, olles lõpetanud, koperdasin edasi ja avastades, et ma olen finally arrived to my place or something hüppasin rõõmust liiga hoogsalt istmele, käisin käna ja kriimustasin oma kanni mingi ora vastu veriseks (nüüd on mul seal kohas ebageomeetrilise kujuga plaaster, mille ma aasta tagasi haiglast sain, seal on kujutatud vist merihobu sinisel taustal..). Igatahes marsasolijate lõbusus suurenes sellega tunduvalt :D
Need loendamatud feilid jätkusid marsas veelgi suurema hooga, samuti ka naer. Lõpuks koju jõudes ja wow! hõigates vuristasin ma selle loo hiiglasuure entusiasmiga oma perekonnale ette. Poolt sellest nad ei uskunud. Laughed instead. Lõpuks ütlesid, et ma olen hulluks läinud ja ajan täiesti absurdset juttu. Endise entusiasmiga ma nõustusin. See kõik oligi täiesti absurdne, kuid ometi tõsi. Seletamatu, erakordne päev.

Pitifulness

Oh, my lord! What has happened to me? And my pronunciation... oh lord, help me..
Ma naersin, me naersime, mina ja Kärt, eile.. meeletult (actually ka täna, aga mitte põhjuseta..), unustasin enda, kus olen.. vaid mina ja Kärt, nautisime kooli, seltskonda, elu.. Seltskonna all mõtlen ma meie (üldjoontes) suurepärast klassi, ilma kelleta ei oleks päevad täidetud rõõmu, naeru, rahu ja vabadusega. Muidugi, nagu ütleb vene keele õpetaja, ei ole headust ilma kurjuseta (täpp seal sees vms).. hoolimata järjekordsest suurepärasest koolipäevast nutsin ma siiski hiljem koju tulles peatäie mitmete asjaolude ja sündmuste koosmõjul..(minu üliemotsionaalsus..).
Näideldes on mul halb harjumus korduvalt turtsatada, etendades naljakat tseeni. Ma olen seda ka endale teadvustanud, kuid teadmata, mida teha selle leevendamiseks.. Tõesti, kolmapäeval näiteringis toimus midagi nii naljakat, seal üks kuuendik, kuidas ta näitles!, millised poosid, žestid, hääletoon.. teemaks oli reklaamklipp mingist Sharumba vms saarest, tema oli see, kes seda reklaamima pidi, üks tšikk oli operaator ja mina režissöör.. Ma pidin talle näitama, kes seal elavad, vahva viisik vms: lõvi, elevant, jõehobu, ninasarvik ja leopard. Ma siis parasjagu tegin talle seal lõvi.. väänlesin nagu mingi puudega lammas, tegin grimasse, kraapisin läbi õhu kujuteldavate küünistega, urisesin.. tema pidi seda kõike järgi tegema. "Kaamerasse". Milleks (mille jumala pärast küll!) olid minu silmad. Ja siis see algaski. Kõik. Lõpp. Keskendumisvõimetus. Ma üritasin, näiteringijuhendaja manitses mind korduvalt, hetked, mil mul õnnestuski rahuneda, jäid üürikeseks selle kuuendiku suurepärase etteaste tõttu ja mitte ainult! ta vaatas mulle silma oma koomilise kiskjapilguga tekitades minus tundeid, mida ma eales kogenud ei ole, tundeid, mis minusuguse imeliku tegelase naerust pahvatama sunnivad. Ma vaid loodan, et minu verinoorus ja sellega kaasnev kogematus, eriti veel näitlemise valdkonnas, on selle põhjuseks. Et ma suudan areneda, et ma arenengi ja saan lahti sellest keelatud harjumusest.

Battle of evermore

Ma tundsin täna marsas olles erakordselt head lõhna - kohvi, tubaka ja eriskummaline riiete lõhna segu. Ma jäin sellest lõhnast pilve ilmselgelt. Ja sellest suurepärasest laulust, mis mu pealkirjaks on. See ongi ainuke seos, mitte et mul olekski mingi battle of evermore praegu. See oli üks järjekordne huvitav marsareis, kuigi neid on juba sadu mu elus olnud, lihtsalt see oli erakordselt lummav. Oli pime, marsas olid ka paar ilusat poissi ja see tubakalõhn on kõige mahedam ja sumedam tubakalõhn, mida ma eales haistnud ning kohvilõhn kõige idamaisem ja hurmavam kohvilõhn, mida ma eales tundnud. Seda riietelõhna ei oska ma kirjeldada, imeline jällegi. Ning kõik see kokku! Ma olin pilves.. hoidsin silmad kinni, muusika põhjas, meelitav, hurmav lõhn..

Strange days

Hello, I love you, won't you tell me your name?
A sentence I could suddenly say to some especially charming persons on the street. Sometimes I have this quaint feeling when I see a human walking on a street, then i realize the human's fascinating individuality that I get myself being in love with right away and then I would like to go to the mysterious person from the street and say the sentence or at least something like that. But you know my poltroonery. I just love the word, not that I'm a poltroon in its straight, but more in a diverse meaning. I just keep inventing my own words and phrases all the time. Hope they're grammatically correct, because I dare to use them (that's just me, darling!).
Anyway, i was ill. I had an influenza. Oh, love the word again - influenza! I had an influenza! Now it doesn't even sound that bad!
I'm listening to good music right now, Doors precisely. One of my favourite bands. Led Zeppelin and Queen for others, with Queen on the top. They are all just extremely good. I've been in love with them all. Queen first and as the longest, then being in love grew into real love. So with Led Zeppelin and Doors as well. Every song makes me.. overthink's the word. The lyrics are just so fascinating. But in their meaning I'm never sure. And then I try hard to get their meaning. And I always get several meanings. But some of the lyricists were high during the writing process.. If you've got high, then you obviously think differently and probably it gives inspiration to write. In those cases there has definately been way too much of inspiration.. Difficult to me understand their point of view, because I haven't been high in that meaning, otherwise I'm high pretty often, get high of emotions.

C'est la vie

Ma oleksin pidanud ühe punkti rohkem saama, et pääseda üleriiklikule geograafia olümpiaadile. Aga ma arvan, et siiski läks mul üsna hästi, arvestades sellega, et see oli esimene kord üle pika aja kui ma üldse olümpiaadil käisin ja geograafia on minu jaoks täiesti uus õppeaine. Ilmselt aitas mind asjaolu, et see on mind sünnist saati huvitanud. Tõesti see ongi üks mu lemmikõppeainetest. Järgmine aasta proovin kindlasti uuesti. Kuid sellel õppeaastal on veel tulemas paras portsjon igasuguseid olümpiaade, mille koolivoorudest ma kindlasti osa võtan. Kas või lihtsalt selleks, et end proovile panna. Ükskõik kui väga mind see aine tegelikult huvitab. Kuid mind tõesti huvitavad enamus õppeained, kui mitte kõik. Mis teha, ma lihtsalt olen selline. (Siiani ei tea vastust küsimusele ,,Milline siis?", but I'm working on it permanently)

My sweet apple pie

Mu armas klassiõde suutis parandada mu enesetunnet oma järjekordse extraordinary ütlusega. Nimelt väitis ta, et ma laulan LIIGA hästi. Mulle ei ole seda kunagi öeldud. On öeldud, et ma laulan hästi, paremini kui ütleja. Aga LIIGA hästi! See kõlab ju lausa komplimendina!
Seesama klassiõde on varemgi mulle meeldiva komplimendi teinud. Ta ütles, et ma meenutan printsessi - ma armastan balletti, ma käitun viisakalt, korralikult, ma meenutan printsessi oma olekult ja isegi välimuselt (my hair, i guess). Lisaks kõigele sellele meenutan ma printsessi juhul, kui nad ei ole upsakad! Ta on ainus inimene minu tutvusringkonnast, kes teeb selliseid tähelepanekuid. Või vähemalt ainuke, kes need välja ütleb. Oi kuidas ma tahaks, et ka teised seda teeksid, muidugi juhul kui nad on tähelepanekuid teinud. Mind lihtsalt huvitab väga. Mina ise ei oleks kunagi arvanud, et ma laulan LIIGA hästi (kuidas defineerida "sa laulad LIIGA hästi"?!) või siis et ma meenutan printsessi. Välja tuleb see, et ma saan aru, kuidas teised mind kõrvalt näevad, praegu veel ühe isiksuse silmade läbi, kuid loodan, et ka teised on märkimisväärseid tähelepanekuid teinud. Aga ma ei imesta, kui ei ole või kui ei julgeta neid välja öelda. Lihtsalt inimene võib ju tahta ja soovida.

Rock around the clock

Ma itsitan omaette, miks ma sellise pealkirja küll valisin. Siiski rokiklassika. Minu jaoks ehk liiga klassikaline, kuid see pole tähtis.
Igatahes, täna oli geograafia olümpiaad. No comments until the results.
Ma olen avastanud (mitte alles, kuid ma lihtsalt tahan seda märkida), et sõbrad on väga tähtsad. Mu parim sõbranna ütles, et ükskõik mis masekas ka ei oleks, alati toovad naeratuse ta näole tema veidrad, erilised, heatahtlikud sõbrad, keda ta viis korda nädalas näeb. Nii armas. Thanks sulle, baby! Same words as well. Because it is just true, no matter what.
Ma mõtlesin, et küpsetaks täna midagi. Võtaks vabalt. Elu on ju ilus, nauditav. Pealegi on täna laupäev. Mu kallis sugulane juba naeris mind välja, et ma matemaatikaülesandeid tegin. Laupäeva pärastlõunal. Noh, veidrik olen ma alati olnud ja uhkusega säilitan oma tiitlit. Pealegi meenub mul, et ma ei ole nii ammu midagi teinud! Midagi sellist, mis kuulub kategooriasse "ad libitum". Ma üldiselt koduseid ülesandeid ega midagi sinna ei liigita. Ma hakkan siis mõtlema, mida küpsetada. Et "Titanicut" vaadata ja laupäevaõhtut nautida.

Inconclusion as confusion

Can't deny, this discomposure has crossed the limit.
Ma olen omadega (siiralt kahju, et ei suuda siia paremat sõna leida) täitsa perses.
Ma ei ole ammu kirjutanud, aga põhjus on peamiselt selles, et mul ei ole aega. Mul ei jätku aega. Aega ei ole minu jaoks piisavalt. Ma ei suuda leppida kõigest 24h kestva päevaga. Ma ei suuda. Ma ei suuda toime tulla. Mul on kohustusi. Palju kohustusi. Mu tervis hakkas põtkima minu tusaduse vastu ja tekitas mulle kopsudesse ragina, mis tekib siis, kui ma röga köhin. Mu läbi aegade lemmik klaveripala "Clair de Lune", mille ma selle aasta vältel olen kohustatud eksamiks ära õppima, ei tule enam nii hästi välja kui varem. On alla käinud, ühesõnaga. Rääkimata minu Schubert'ist, Bach'ist... Ma ei jõudnud raamatut õigeaegselt läbi ja ilmselgelt ei tulnud mu kirjand teemal ,,Kreekamaa ja kreeklased inglise poisi silmade läbi" välja minu võimete kohaselt. Ma oskan kirjandeid üldiselt hästi kirjutada, "Täiskasvanute maailma ohud ja võlud" eest sain ma hindeks viie. Aga tänane kirjand.. mind valdasid igasugused tunded selle kirjutamise ajal, siis kui ma sain teada, et kümme minutit oli aega ja mul oli kirjutatud pool kohustuslikust pikkusest.. noh ma loodan parimat. Lootus sureb ju viimasena.. kuid minu lootus.. ma kardan, et tal on ajuvähk ja arst on talle mõned kuud elada andnud. Kuid kui täpne on selle arsti ennustus? Ei või ju kindel olla. Meditsiiniimed on küll harv, kuid siiski esinev nähtus. Siinkohal tahaksin lisada, et mulle meeldib füüsika ja matemaatika, aga emm pidas mulle eile loengu, et ma olen ju täielik loomeinimene, kunstniku hingega. Ta ütles, et ma ei ole ju kunagi matemaatik olnud. Ma kortsutasin selle peale kulmu. Ma olen tõesti loomeinimene, mul on kunstniku hing. Aga matemaatika paelub mind igati. Indeed, iga aastaga üha rohkem. Jällegi kirjeldamatu, kui miski mind nõnda paelub. Hiljem nutsin silmad paiste, kuid ma ei arva, et just sellepärast, vaid üleüldse on elu raske viimasel ajal olnud.. hommikul üks raskesti märgatav kolmandik paistetusest oli veel alles, üritasin seda lauvärviga hajutada, kuid see tegi asja hullemaks, vist.
Mu väga hea sõber ja iss pidasid mulle loengu. Et mul on liiga palju huvialasid, et ma pean valima. Ma vihkan valikuid. Ma olen otsustusvõimetu. Ma ei suuda teha valikuid. Kõik minu tehtud valikud on varem või hiljem valeks osutunud. Mu haige lootus loodab siiski, et enam nii ei lähe. Ma üritan mingi täiesti tobeda ja arulageda asjaolu tõttu, mille põhjust ma ka ise ei tea, õppida koolis vaid viitele. Seal juures tegeledes veel klaverimängu, näitlemise, laulmise, tennisega. Ainuke nii-öelda vaba päev on mul reede. Jah, tõesti, laupäeval on lubatust kauem kestev klaveritund ning pühapäeval tennis, mistõttu mul esmaspäeval igalt poolt kisub, teisipäeval akrobaatika tõttu olukord hulleneb, kolmapäeval korvpall ja järjekordne tennis teevad oma töö ning tänaseks, neljapäevaks, on nii, et kui ma end kas või natukenegi liigutan, on kuskilt valus. Ja veel täiesti absurdsetest kohtadest nagu parema kopsu alumine ribi. Halenaljakas lugu tõesti!
Et oma tegemistega edukalt toime tulla, peaksin ma valima. Niisiis, mõttetu üritus, aga ainuke väljapääs. Milline ebatavaline olukord! Ma tean, et ma ei jäta näitlemist, sest see on minu kirg ja ma olen seda alati tahtnud, ma ei vea seda osa endast alt. Tennise võin jätta vaid siis, kui otsustan tugitoolisportlastega ühineda. Ei tänan, ainuke mõistlik otsus, mis mul siiamaani õnnestunud teha. Pealegi on ka tennis minu kirg. Tänu kolmapäevastele lisatreeningutele läheb mul seal aina paremini, v.a. need paar korda, kui ma palli lakke lõin, virutasin naaberväljakule või hoopiski reketi külge kinni. Igatahes, ma isiklikult tean, et ma tegin edusamme. Teised võisid ju mind vaadata nagu poolearulist, aga eks nad vist õigesti tegid, ilmselt see ma olengi. Teised, natuke arukamad tegelased, oleksid ammu jätnud selle haiglase kihu õppida kõik viitele. Lõppude lõpuks ei ole ju hinded mingisugused tarkuse või arukuse näitajad, pigem esindavad need ülimat kohusetunnet või siis nohiklikkust. Jumal küll, mis asi see oli, mis muutis minu, ulaka vabameelse kooliplika selliseks nohiklikuks kohusetundehunnikuks? Ma tean, et sisimas ma ei ole kaugeltki selline. Sisimas on minus säilinud see vabameelne kooliplika, aga on mingisugune jõud (mitte füüsikaline, kahjuks, muidu oleks sellele mingisugune loogiline seletus, mis praegusel juhul puudub), mis takistab mul olla vabameelsem, rahulikum, õnnelikum. Seesama jõud käsib mul olla see nohiklik kohusetundehunnik, kes ma tegelikult ei ole. Aga kes ma siis olen? Võibolla toimib see jõud, sest variant olla kõik-viieline tuupurplika on etem kui olla keegi, kellel ei olegi mingisuguseid eesmärke. Aga kui ma teaksin, kes ma oleksin, oleks kõik palju lihtsam. Ma oskaksin valida, ma teaksin, mis on õige, mis vale. Aga seda on raske teha. On kirjeldamatult raske leida ise-ennast. Ma arvan, et ma tean, missugune olen mina kui isiksus, aga ma ei tea, mis on minu selleks "õigeks asjaks". Et mida ma tegema peaksin. Ausõna, ma tahaksin päevad läbi muudkui kirjutada, maalida, mängida klaverit, esineda laval. See on minu peaaegu, et suurim kirg. Esineda näideldes, lauldes. Ma satun sellest hasarti, eriti kui kaasneb veel vägev grimm, kostüüm. Kui ma saan laval olla keegi teine või siis hoopiski, täiesti mina ise. Aga ma ei saa selle kasuks otsustada, sellepärast, et see ei ole kindel. Olen vist ka varem maininud seda. Vähemalt kui mul oleks mingisugune reaalne ala, näiteks matemaatika, millega ma siis tegeleksin ja seda edasi õpiksin, oleks tulevik kindel. Aga seda ma ei tee. Ei vali mingit reaalset ala oma tulevikuks. Ärivaistu mul ka kahjuks ei ole, kuigi see ärivärk mind mõneti isegi paelub. Ei leidu vist peaaegu et midagi, mille vastu ma tegelikult huvi ei tunneks. Pean eriti silmas õppeaineid koolis. Ma ei oska nimetada ühtki, mis mulle ei istuks ega mulle huvi ei pakuks. Ja kui ma ei tea täpselt, millega ma tulevikus tegeleda tahan, üritangi osata neid kõiki aineid, kuid mu arusaamad "oskamisest" on veidi nihkes. Nagu ennist mainisin, hinded näitavad seda vaid osaliselt. Kui ma õpiksin vaid huvist ja ei mõtleks hinnetele.. see tundub täitsa ahvatlev. Ma peaksin seda üritama, selle nõmeda kihu viitele õppida unustama. Ma nüüd vist isegi oskan seda seletada. Aga koolis käib meil üle tuhande õpilase ja õpetajad ei suuda meid ja meie ainealaseid oskusi seostada. Nad kontrollivad vaid töid (enamjaolt valesti) ja panevad hindeid. Üks lihtlabasemaid näiteid tegelikust hinnete tähtsusetusest arukuse valdkonnas on see, et kui mul juhtub parajasti olema üks kiirgavalt sinine esmaspäev ja bioloogias on töö, mind see aine huvitab ja mina seda oskan, kuid töö ajal mul kõht valutab ja üldse pea on seletamatul põhjusel tühi nagu ämber. Kokkusattumusi esineb pidevalt (c'est la vie) ja mine sa tea, äkki ka järgmise bio tööga ei lähe just kõige paremini. No vot. Tegelikult ma seda ju oskan, mis siis, et õpetaja seda ei tea (Aga see näide on reaalselt vastunäidustatud, sest viimase bio töö eest sain ma hindeks viie).
Veel üks näide on see, et kui tuleb ajaloos töö ja ma muudkui tuubin keisrite valitsusaegu ja muud säärast, ja - oh sa! - kõik, mis töös vaja, on äsja tuubitud ja saangi viie kätte ja keksin rõõmust. Mis kasu mul sellest viiest on, kui mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud ja ma ei mäleta sellest hiljem mitte tuhkagi? Tuleb õppida mõttega, nagu õpetajad seda meile korrutavad. Kui aine huvitab, siis peaks ju iseenesest meelde jääma. See ongi üks põhjustest minu täisviielise tunnistuse osas eelmisel veerandil.
Kuid sellel veerandil on kõik kuidagi teistmoodi. See ei ole enam õppekavaliselt nii kerge, ma olen kurnatum. Aega oleks korraga nagu kaks korda vähemaks jäänud! Reaalselt seda juhtuda ei saaks, seega on viga minu saamatuses, otsustusvõimetuses. Lõppude lõpuks ma ei jõudnudki selle eeposega kuhugi, lootus oli, et selguseni, kuid nii ta läks...

Let it snow

Well, at least there are two good things about today. There's finally snow everywhere! Wonderfully marvellous!
Ma jumaldan kõike, mis taevast alla sajab, aga lumi... see on ülekõige. Ma jumaldan seda kirjeldamatut tunnetepuhangut, seda romantikat, headust ja rahu, mida ta endaga kaasa toob. See rahu on ülim. See tunne, kui ma astun reedel koolimajast välja ja näen enda ümber keerlemas kristalseid lumehelbeid, mis langevad mu ripsmetele, juustele, mantlile ja baretile. Siis ma tunnen, kui ilus ja täisväärtuslik on elu. Aga täpselt seda tunnetepuhangut ma kirjeldada ei oska. Kindlasti on see hea. Kirjeldamatult hea.
The other good thing is my achievement in English. My test result was the best in my class. Definately it makes some sense because I love English with every part of my body. By the end of the school, I would like to speak it like a real British. Speak it clearly, correctly and perfectly, without any mistakes in grammar.

Poltroonery

I'm such a coward! My cowardliness has crossed the lines that are promised, for me.

Mida ma silmas pean, on mitte selline argus nagu kas ma julgen kuskilt alla hüpata või mitte, vaid ma lihtsalt ei julge kellegilt midagi küsida. See kohutab mind! Ma olen kohutavalt arg. Mitte päris kellegilt, sellest oleneb kõik, kelle käest ma küsida tahan ja mida ja mis olukorras. Ma tahan enamjaolt küsida kelleltki kohatuid küsimusi. Olen uudishimulik. Ilmselt ma ei julge küsida, kuna kardan tagajärge ja ei ole oma oskustes kindel. Millal ma selle kindluse saavutan? Millal saab minust inimene, kes ei karda nii palju asjaolusid, mis puudutavad inimesi ja nendega suhtlemist? Koomiline on see, et see ongi peamine, mida ma kardan. Ma ei karda mingeid elukaid, pimedust. Kardan, et ma võin põhjustada kellelegi ebamugavust või veel hullem, valu. Et minu pärast on kellelgi halb olla, tema päev rikutud. Ma ju ütlesin, tagajärjed on kui tähed kaugel kosmoses. Me ei tea neist kuigi palju. Teadmatus on kohati hirmutav.

Mu uudishimu on mu kartustega pidevalt võitluses. Sel nädalal said kartused uudishimust jagu. Aga mis siis, kui oleks teisiti läinud? Kui oleks võitnud uudishimu ja küsimused mu peas oleks pääsenud valla? Võimalusi on mitmeid, kõik tundmatud. Oleks võinud juhtuda, et tagajärjed oleksid olnud mu unistuste täitumised või siis õudusunenäod. Nagu ma ütlesin, teadmatus kohutab mind.

Kõigest hoolimata elame me ju vaid ühe korra! C'est la vie! Meile on antud ainult üks elu, ma arvan, et seda tuleks täiel rinnal elada, kuid see mõiste on muidugi igaühe jaoks erinev. Minu jaoks tähendab see eelkõige seda, et ma ei peaks midagi kahetsema. Kuid ma olen juba kahetsenud ja see tunne on kõike muud kui hea. Ma tahan elada oma ülejäänud elu nii, et ma siiski ei peaks midagi kahetsema, aga selleks on vaja sellist oskust, oskust elada oma elu midagi kahetsemata ja seda ma vajangi.

Dazed and confused

Yep, olengi hetkel sõge ja segaduses. Oh, mis ma räägin, ma olen KOGUAEG sõge ja segaduses, koguaeg siis, kui inimesed, kellest ma hoolin, keda ma armastan või siis kelle lähedust ma soovin on minust kaugel ja ei toimu midagi toredat, midagi mis tõotaks uut järku, minu elus...

Ma ei oska inimestega suhelda.

I don't know what to do. Is this the way life's meant to be? Well I already know the answer NO, but how then? How will I find it out? When am I f***ing going to get a life?! I can't wait, being dazed and confused for so long...

Olen niigi üllatunud, miks ma ei ole seda veel avastanud oma erilise andega, mis mind küll pidevalt alt veab, aga siiski on sellest abi. Võib-olla, kuna ma ilmselgelt ei tea, kes ma selline üldse olen, ei tööta mu anne minu puhul, kuna ta ei oska ennustada minu käitumist, otsuseid, soove, tahtmisi... 

Igatahes, tänane päev, esimene koolipäev peale esimest koolivaheaega esimest korda reaalis.. nõuaks ju tähistamist? Aga ei, nad annavad õppida nii, et ma upun kodutöödesse. Keskmiselt kulub umbes kolm tundi, et nendega korralikult ühele poole saada... Aga seda ma ju tahangi? Õppida vastutus- ja kohusetundlikult... Olla viieline. Just in case. That happens because ma ikka veel ei tea, mida ma teha tahan ja kelleks ma saada tahan ja on ju parem, kui ma jätan kõik võimalused tulevikus avatuks, et ma saaksin siis otsustada kas matemaatika, inglise keele, geograafia, füüsika, muusika, mis iganes ala kasuks, kui ma seda ikka suudan... Süda kutsub loominguliste tegevuste poole - näitlemine, kunst, muusika, kirjandus... Aga neis ei või ju kindel olla? Kui olen ühel hetkel otsustanud, et lähen ülikooli matemaatikat õppima, siis on vähemalt kindel, aga... ma ju ei teeks seda! Mulle meeldib matemaatika, aga see ei ole SEE, nagu ka teised reaalained...
I'm just dazed and confused, don't put on notice.

What I discovered

Saatus mängib meiega iga päev, tema keerdkäigud.. meie jaoks on sepitsetud vast plaane! Ma tunnen seda, näen seda, näen läbi ja risti ja lõhki... Arvad üht, tegelikkus on vastupidine ja mõtled, et is this the real life or is this just fantasy? Seda me arvatavasti ei tea. Mina küll mitte.

Mul on võime ennustada ette inimeste käitumist ja reaktsiooni ja tajuda inimeste vahelisi suhteid, seda valesti teha.