Peaceful dreaming

Mu alateadvus teab just seda, mille peale ma ise iialgi ei tuleks. Üldiselt näen ma unenägusid harva ning kui see õnnistus minuga juhtub, paneb see mind alati arutlema ja mõtlema, et miks just selline unenägu ja mis on selle põhjuseks.. Taevale tänu, et ma sain nüüd taolise õnnistuse osaliseks, mistõttu olen ma siiralt üllatunud. Mu unenägu oli erakordselt kummaline, sest ta näitas mulle põhjust, miks ma ei taha Tallinna Reaalkoolis käia.. aga kui tühine see põhjus on võrreldes nende sadadega, miks ma siiski tahan.. et on sada toredat põhjust, millest enamusi ma ka ise ei tea ja ilmselt ei saagi teada, kuid vaid üks põhjus saja vastu oli minu alateadvuse arvates nii oluline, et ma peaksin ka ise sellest teadlik olema..
Läbi lillelise unenäo anti mulle teada, et mulle on vastu meelt kesklinnas koolis käimisega kaasnev linnamüra ja saastatud õhk, ma ei salli, et igal pool on liiga palju inimesi ja autosid, mis sest, et see mu enda teha ei ole.. Ma sain sellele pihta alles hommikul, kui olin ärganud ja mõtlesin, et miks ma nägin unes, et ma käin koolis ühes maakohas, mis tunduvalt sarnaneb kohaga, kus ma veedan oma vaheajad, k.a. suve. Kõikjal olid kirjud lilled, roheline muru, sinine taevas ning palju vaikust ja rahu. Puud õõtsusid kergelt kui soe tuuleiil neid sasis. Mina jalutasin vaikselt veel ennegi päikesetõusu ligi kümnekilomeetrisel teekonnal koolimaja poole ja peaaegu et kogu unenäo vältel olime vaid mina ja loodus - tema rohelus, ilu, vaikus ning rahu. Oma kõige rahulikumas meeleolus sammusin ma üle aasade ning nurmede, millegipärast muretsemata, nautimas vaid end ümbritsevat ilu. Ilmselt oli hiliskevad või suve algus, sest õied olid oma kauneimas õitsemisperioodis eriliselt pilkupüüdvad, kuid sellest hoolimata sulandusid nad lummavasse ümbrusesse tähtsa osana sellest ilust. Mu unenäos oli palju jalutuskäike, mõned ka koolist koju. Ükskord, kui ma oma onupojaga kodu poole jalutasin, manitses ta mind, et miks ma sellise pealtnäha tühise põhjuse tõttu Tallinna Reaalkoolist ära tulin. Kuna ma ei ole kunagi ise oma unenägudes rääkinud, (alati olen ma nendes osalenud, aga vaid sündmustiku jälgijana, nii et unenäo sündmustiku kulg ei ole minu võimetes muuta) siis ei selgitanud ma seda veidrat asjaolu, vaid jätkasin õndsas meeleolus oma kaunist teekonda, nautides igat sammu, hetke imelises ümbruses.