Dazed and confused

Yep, olengi hetkel sõge ja segaduses. Oh, mis ma räägin, ma olen KOGUAEG sõge ja segaduses, koguaeg siis, kui inimesed, kellest ma hoolin, keda ma armastan või siis kelle lähedust ma soovin on minust kaugel ja ei toimu midagi toredat, midagi mis tõotaks uut järku, minu elus...

Ma ei oska inimestega suhelda.

I don't know what to do. Is this the way life's meant to be? Well I already know the answer NO, but how then? How will I find it out? When am I f***ing going to get a life?! I can't wait, being dazed and confused for so long...

Olen niigi üllatunud, miks ma ei ole seda veel avastanud oma erilise andega, mis mind küll pidevalt alt veab, aga siiski on sellest abi. Võib-olla, kuna ma ilmselgelt ei tea, kes ma selline üldse olen, ei tööta mu anne minu puhul, kuna ta ei oska ennustada minu käitumist, otsuseid, soove, tahtmisi... 

Igatahes, tänane päev, esimene koolipäev peale esimest koolivaheaega esimest korda reaalis.. nõuaks ju tähistamist? Aga ei, nad annavad õppida nii, et ma upun kodutöödesse. Keskmiselt kulub umbes kolm tundi, et nendega korralikult ühele poole saada... Aga seda ma ju tahangi? Õppida vastutus- ja kohusetundlikult... Olla viieline. Just in case. That happens because ma ikka veel ei tea, mida ma teha tahan ja kelleks ma saada tahan ja on ju parem, kui ma jätan kõik võimalused tulevikus avatuks, et ma saaksin siis otsustada kas matemaatika, inglise keele, geograafia, füüsika, muusika, mis iganes ala kasuks, kui ma seda ikka suudan... Süda kutsub loominguliste tegevuste poole - näitlemine, kunst, muusika, kirjandus... Aga neis ei või ju kindel olla? Kui olen ühel hetkel otsustanud, et lähen ülikooli matemaatikat õppima, siis on vähemalt kindel, aga... ma ju ei teeks seda! Mulle meeldib matemaatika, aga see ei ole SEE, nagu ka teised reaalained...
I'm just dazed and confused, don't put on notice.