Uncountable failures

Täna oli.. uskumatu päev. Täiesti uskumatu. See ei ole enam reaalne. Oli erakordne nädal, tavalisest rohkem feilimist - seega ka rohkem naeru, rohkem nuttu, emotsioone, tundeid, nende väljendamist, filosoofiat, meie endi filosofeerimist... Aga see, mis täna juhtus, seda ei oska ma enam seletada...
Ma alustan siis algusest (loogika). Feil nr 1.. EI, feilide kogumik nr 1, feilide sagedus sekundis vms.. Lota tunnist kõigepealt. Oli igasuguseid tüüpilisi feile, kuid peamist rolli mängis minu klassikaaslaste, siinkohal peab märkima, et küllaltki nilbe fantaasia. Ma tegin Kristjaniga mingit pendlikatset vms, sellest tunnist ei olnud aine oskamise mõttes üldse kasu - ma lihtsalt ei saanud midagi aru. Aga see tavaline. Igatahes, klassikaaslased märkasid ühte väga nilbet intsidenti, kui Kristjan parasjagu seda pendlijunni ette valmistas ja mina (väidetavalt, ma ise ei suuda mäletada) mingi niidiga vusserdasin.. No ma nii nilbetest asjadest parem ei kirjuta.. Mida nad siis mõtlesid ja nii.. :D:D Igatahes, järgmine tund oli mata.
Ma ei saa aru, miks Kärt kirjutab järjestikuseid numbreid 1,2,3,4,5,6,8 jne... Ei, tegelt ei tulnudki edasi, ta taipas oma albertiajuga seda kohe olles kirjutanud numbri 8. (feil..?!?! ..AGAIN!?!..) And she did it twice!!
Siis toimus midagi paranormaalset. Kärdi näole ILMUS must pastaka triip, kuigi ta ei kirjutagi sellega..(!)Mina ja Mari, olles seda samaaegselt märganud, pahvatasime naerma, nii et meil oli tõsiseid raskusi pidama saamisega ja meil olid isegi pisarad silmis! Kuskilt kaugelt läbi naeru kuulsin ma õpetajat ütlevat midagi sellist nagu 'tupsud, rahunege' ja see muidugi mõista suurendas mu seisundi kontrollimatust.
Peale kooli läksime Solarisesse. Ma ei tea, miks. Lihtsalt läksime. Huvitavate sündmuste esimeseks biggest fail-iks oli see, kui ma märkasin üht, esialgu võõrast neidu ja hakkasin ajama midagi tema ilusa stiili kohta jne.. siis kui ma tema nägu uurisin, pahvatasin ma automaatselt, et ta on mu sugulane! see oli lihtsalt esimene reaktsioon, siis kui ma mõtlema hakkasin, et miks ma seda ütlesin, tuli mulle meelde, et ta on mu vanaema sõbranna lapselaps.
Siis hakkas lihtsalt tuttavaid inimesi järjest voorima. Miljon feili kaasnes ka sellega. Peaaegu, et kõik nendest, tulid natukeseks meie juurde, äratundmisemoment+vaimustus+mälestused+naeratus+kallistus+õhetus+hüvastijätt. aa siis vahepeal Sussu kadus ära (?) kuhugi bussi taha ja mingist hetkest alates olime Triinuga kahekesi, läksime Solarise juurest üle tee, meile tuli meelde et me pidime juba ammu jõulukinke ostma minema! ja siis mõtlesime Virru minna, ma muidu vihkan seda kohta, aga see informatsioon on 0,00000001% tähtsusega tänasest päevast. Siis läksimegi ja ma küsisin talt igasuguseid küsimusi, käisin talle pinda ja patrasin talle minu ilmselgest egoismist ja isekusest, millega tema vististi oma hea iseloomu tõttu ei nõustunud. Aga kui hiljem Karolin ka tuli ja me umbes tund aega kuskil Viru teise korruse rõdul juttu ajasime ja ma talle oma korduvast hiilgamisest prantsuse keele tunnis jaurasin, ei jäänud Triinul muud üle kui nõustuda. Aga siis, kui Karolin tuli, läks alles põhi trall lahti!
Me olime ekstaasis. Me lagistasime naerda üle terve kaubanduskeskuse saades põrnitsevaid pilke kaaskodanikelt. .. see ei ole üldse minu moodi, lagistada üle kaubanduskeskuse.. Me rääkisime vaimustatult, kuidas meil läinud on, millega tegeleme, mis täna juhtus.. Mingil hetkel taipasime, jällegi, et me pidime juba ammu jõulukinke ostma minema! ja siis hakkasime liikuma. Ma ostsin emale Susan Boyle' plaadi, millest ta ikka rääkinud on, et kui väga ta seda tahab. Supersaavutus, arvestades sellega, et täna on alles 11. detsember!
Kui me pangaautomaadi järjekorras seisime, juhtus midagi eriti veidrat.. ja jubedat. Muidugi, see on ka naljakas, aga jube, sest see mees, kes lambist meie juurde ilmus oli kõike muud kui heade kavatsustega! Ta tuli järsku, meist oma pool meetrit pikem, tüse, suur ja lai, seljas vana kasutatud nahktagi, jube nägu, nagu filmist! ta näol olid kriimud, see oli punane, ketendav ja mis peamine.. ja peaaegu ka et esimene asi, mida ma märkasin: tal olid väljaturritavad tumedad ninakarvad. Kui see mees ei oleks õudusunenägude peategelast nii kohutavalt meenutanud, naeraks ma siiani. Kuid ei, minu peas olid järgmised mõtted: 1. Miks ta siia tuli? 2. Tal on ninakarvad. 3. Äkki ta on mingi pervert. 4. Ma parem pistan jooksu. Ja seda ma tegingi, manööverdades inimeste vahelt läbi lootes väljapääsule, kuid mis see on? kus see on? Mingi hääl mu sees andis teada, et aega ei ole ja ma lendasin sisse, poolik jäätis käes, ühte tehnikapoodi, ise pooleldi kohkunud, pooleldi naeru kinni hoidev. Jooksin poe tagumisse otsa, õnneks see oli nurga taga ja mõtlesin mis nüüd? siis kohtus mu pilk poemüüjaga ja ma võisin sealt välja lugeda: kas ta on mingi huligaan? imelik? mis tal viga on? ma peaks ta siit välja saatma, ta korrale kutsuma.. kui ma taipasin, et mu oletused olid õiged, suutsin ma rahuneda, talitseda oma sulavat jäätist seda ahnelt, kuid soovimatult limpsates, andes sellega märku sellest, et ma siiski olen mõistev inimene ja ma ei tule tehnikapoodi, sulav jäätis käes. Hakates vargsi nurga tagant välja tulema, nägin ma Triinu ja Karolini, naerust täiesti kõveras keset rahvarohket koridori. Kõndisin nende poole täiesti mittemidagiütleval ilmel ja peagi muigasin isegi. Oli vast kogemus!
Selline sündmus võttis meie hoogu maha.. natukeseks, hetkekeseks. Mõtlesime, et we should catch a minibus ja Virust hoogsalt välja marssides silmasimegi oma marsruuti juba saabuvat. Kiirustasime ülekäigurajani, kuid punane tuli oli just tulnud. Marsa sõitis meie eest mööda, pinge kasvas. Kui roheline tuli äkitselt me silmi pimestas, pistsime jooksu, jällegi manööverdades läbi pahaste vanamutikeste, kes ilmselt mõtlesid, et noorus hukas vms, järjekordsed rikutud noored karglevad tänavatel... Lõpuks marsani jõudnud, avasin esimesena saabudes ukse, üritasin marsajuhile selgeks teha, et veel kaks tükki tulevad, too käskis mul rahuneda ja ütles, et 'jaa me ootame' või midagi taolist, siis sorisin välja rahakoti, sealt omakorda kahekümneviieka, andsin marsajuhile, saabusid Triin ja Karolin, mina hakkasin tahapoole koperdama, kott jäi sinna vahesse kinni nagu alati, käis ümber, Karolin ja Triin naeravad, mina naeran, kaasreisijad naeravad, ma hakkasin asju tagasi toppima, olles lõpetanud, koperdasin edasi ja avastades, et ma olen finally arrived to my place or something hüppasin rõõmust liiga hoogsalt istmele, käisin käna ja kriimustasin oma kanni mingi ora vastu veriseks (nüüd on mul seal kohas ebageomeetrilise kujuga plaaster, mille ma aasta tagasi haiglast sain, seal on kujutatud vist merihobu sinisel taustal..). Igatahes marsasolijate lõbusus suurenes sellega tunduvalt :D
Need loendamatud feilid jätkusid marsas veelgi suurema hooga, samuti ka naer. Lõpuks koju jõudes ja wow! hõigates vuristasin ma selle loo hiiglasuure entusiasmiga oma perekonnale ette. Poolt sellest nad ei uskunud. Laughed instead. Lõpuks ütlesid, et ma olen hulluks läinud ja ajan täiesti absurdset juttu. Endise entusiasmiga ma nõustusin. See kõik oligi täiesti absurdne, kuid ometi tõsi. Seletamatu, erakordne päev.