Can't deny, this discomposure has crossed the limit.
Ma olen omadega (siiralt kahju, et ei suuda siia paremat sõna leida) täitsa perses.
Ma ei ole ammu kirjutanud, aga põhjus on peamiselt selles, et mul ei ole aega. Mul ei jätku aega. Aega ei ole minu jaoks piisavalt. Ma ei suuda leppida kõigest 24h kestva päevaga. Ma ei suuda. Ma ei suuda toime tulla. Mul on kohustusi. Palju kohustusi. Mu tervis hakkas põtkima minu tusaduse vastu ja tekitas mulle kopsudesse ragina, mis tekib siis, kui ma röga köhin. Mu läbi aegade lemmik klaveripala "Clair de Lune", mille ma selle aasta vältel olen kohustatud eksamiks ära õppima, ei tule enam nii hästi välja kui varem. On alla käinud, ühesõnaga. Rääkimata minu Schubert'ist, Bach'ist... Ma ei jõudnud raamatut õigeaegselt läbi ja ilmselgelt ei tulnud mu kirjand teemal ,,Kreekamaa ja kreeklased inglise poisi silmade läbi" välja minu võimete kohaselt. Ma oskan kirjandeid üldiselt hästi kirjutada, "Täiskasvanute maailma ohud ja võlud" eest sain ma hindeks viie. Aga tänane kirjand.. mind valdasid igasugused tunded selle kirjutamise ajal, siis kui ma sain teada, et kümme minutit oli aega ja mul oli kirjutatud pool kohustuslikust pikkusest.. noh ma loodan parimat. Lootus sureb ju viimasena.. kuid minu lootus.. ma kardan, et tal on ajuvähk ja arst on talle mõned kuud elada andnud. Kuid kui täpne on selle arsti ennustus? Ei või ju kindel olla. Meditsiiniimed on küll harv, kuid siiski esinev nähtus. Siinkohal tahaksin lisada, et mulle meeldib füüsika ja matemaatika, aga emm pidas mulle eile loengu, et ma olen ju täielik loomeinimene, kunstniku hingega. Ta ütles, et ma ei ole ju kunagi matemaatik olnud. Ma kortsutasin selle peale kulmu. Ma olen tõesti loomeinimene, mul on kunstniku hing. Aga matemaatika paelub mind igati. Indeed, iga aastaga üha rohkem. Jällegi kirjeldamatu, kui miski mind nõnda paelub. Hiljem nutsin silmad paiste, kuid ma ei arva, et just sellepärast, vaid üleüldse on elu raske viimasel ajal olnud.. hommikul üks raskesti märgatav kolmandik paistetusest oli veel alles, üritasin seda lauvärviga hajutada, kuid see tegi asja hullemaks, vist.
Mu väga hea sõber ja iss pidasid mulle loengu. Et mul on liiga palju huvialasid, et ma pean valima. Ma vihkan valikuid. Ma olen otsustusvõimetu. Ma ei suuda teha valikuid. Kõik minu tehtud valikud on varem või hiljem valeks osutunud. Mu haige lootus loodab siiski, et enam nii ei lähe. Ma üritan mingi täiesti tobeda ja arulageda asjaolu tõttu, mille põhjust ma ka ise ei tea, õppida koolis vaid viitele. Seal juures tegeledes veel klaverimängu, näitlemise, laulmise, tennisega. Ainuke nii-öelda vaba päev on mul reede. Jah, tõesti, laupäeval on lubatust kauem kestev klaveritund ning pühapäeval tennis, mistõttu mul esmaspäeval igalt poolt kisub, teisipäeval akrobaatika tõttu olukord hulleneb, kolmapäeval korvpall ja järjekordne tennis teevad oma töö ning tänaseks, neljapäevaks, on nii, et kui ma end kas või natukenegi liigutan, on kuskilt valus. Ja veel täiesti absurdsetest kohtadest nagu parema kopsu alumine ribi. Halenaljakas lugu tõesti!
Et oma tegemistega edukalt toime tulla, peaksin ma valima. Niisiis, mõttetu üritus, aga ainuke väljapääs. Milline ebatavaline olukord! Ma tean, et ma ei jäta näitlemist, sest see on minu kirg ja ma olen seda alati tahtnud, ma ei vea seda osa endast alt. Tennise võin jätta vaid siis, kui otsustan tugitoolisportlastega ühineda. Ei tänan, ainuke mõistlik otsus, mis mul siiamaani õnnestunud teha. Pealegi on ka tennis minu kirg. Tänu kolmapäevastele lisatreeningutele läheb mul seal aina paremini, v.a. need paar korda, kui ma palli lakke lõin, virutasin naaberväljakule või hoopiski reketi külge kinni. Igatahes, ma isiklikult tean, et ma tegin edusamme. Teised võisid ju mind vaadata nagu poolearulist, aga eks nad vist õigesti tegid, ilmselt see ma olengi. Teised, natuke arukamad tegelased, oleksid ammu jätnud selle haiglase kihu õppida kõik viitele. Lõppude lõpuks ei ole ju hinded mingisugused tarkuse või arukuse näitajad, pigem esindavad need ülimat kohusetunnet või siis nohiklikkust. Jumal küll, mis asi see oli, mis muutis minu, ulaka vabameelse kooliplika selliseks nohiklikuks kohusetundehunnikuks? Ma tean, et sisimas ma ei ole kaugeltki selline. Sisimas on minus säilinud see vabameelne kooliplika, aga on mingisugune jõud (mitte füüsikaline, kahjuks, muidu oleks sellele mingisugune loogiline seletus, mis praegusel juhul puudub), mis takistab mul olla vabameelsem, rahulikum, õnnelikum. Seesama jõud käsib mul olla see nohiklik kohusetundehunnik, kes ma tegelikult ei ole. Aga kes ma siis olen? Võibolla toimib see jõud, sest variant olla kõik-viieline tuupurplika on etem kui olla keegi, kellel ei olegi mingisuguseid eesmärke. Aga kui ma teaksin, kes ma oleksin, oleks kõik palju lihtsam. Ma oskaksin valida, ma teaksin, mis on õige, mis vale. Aga seda on raske teha. On kirjeldamatult raske leida ise-ennast. Ma arvan, et ma tean, missugune olen mina kui isiksus, aga ma ei tea, mis on minu selleks "õigeks asjaks". Et mida ma tegema peaksin. Ausõna, ma tahaksin päevad läbi muudkui kirjutada, maalida, mängida klaverit, esineda laval. See on minu peaaegu, et suurim kirg. Esineda näideldes, lauldes. Ma satun sellest hasarti, eriti kui kaasneb veel vägev grimm, kostüüm. Kui ma saan laval olla keegi teine või siis hoopiski, täiesti mina ise. Aga ma ei saa selle kasuks otsustada, sellepärast, et see ei ole kindel. Olen vist ka varem maininud seda. Vähemalt kui mul oleks mingisugune reaalne ala, näiteks matemaatika, millega ma siis tegeleksin ja seda edasi õpiksin, oleks tulevik kindel. Aga seda ma ei tee. Ei vali mingit reaalset ala oma tulevikuks. Ärivaistu mul ka kahjuks ei ole, kuigi see ärivärk mind mõneti isegi paelub. Ei leidu vist peaaegu et midagi, mille vastu ma tegelikult huvi ei tunneks. Pean eriti silmas õppeaineid koolis. Ma ei oska nimetada ühtki, mis mulle ei istuks ega mulle huvi ei pakuks. Ja kui ma ei tea täpselt, millega ma tulevikus tegeleda tahan, üritangi osata neid kõiki aineid, kuid mu arusaamad "oskamisest" on veidi nihkes. Nagu ennist mainisin, hinded näitavad seda vaid osaliselt. Kui ma õpiksin vaid huvist ja ei mõtleks hinnetele.. see tundub täitsa ahvatlev. Ma peaksin seda üritama, selle nõmeda kihu viitele õppida unustama. Ma nüüd vist isegi oskan seda seletada. Aga koolis käib meil üle tuhande õpilase ja õpetajad ei suuda meid ja meie ainealaseid oskusi seostada. Nad kontrollivad vaid töid (enamjaolt valesti) ja panevad hindeid. Üks lihtlabasemaid näiteid tegelikust hinnete tähtsusetusest arukuse valdkonnas on see, et kui mul juhtub parajasti olema üks kiirgavalt sinine esmaspäev ja bioloogias on töö, mind see aine huvitab ja mina seda oskan, kuid töö ajal mul kõht valutab ja üldse pea on seletamatul põhjusel tühi nagu ämber. Kokkusattumusi esineb pidevalt (c'est la vie) ja mine sa tea, äkki ka järgmise bio tööga ei lähe just kõige paremini. No vot. Tegelikult ma seda ju oskan, mis siis, et õpetaja seda ei tea (Aga see näide on reaalselt vastunäidustatud, sest viimase bio töö eest sain ma hindeks viie).
Veel üks näide on see, et kui tuleb ajaloos töö ja ma muudkui tuubin keisrite valitsusaegu ja muud säärast, ja - oh sa! - kõik, mis töös vaja, on äsja tuubitud ja saangi viie kätte ja keksin rõõmust. Mis kasu mul sellest viiest on, kui mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud ja ma ei mäleta sellest hiljem mitte tuhkagi? Tuleb õppida mõttega, nagu õpetajad seda meile korrutavad. Kui aine huvitab, siis peaks ju iseenesest meelde jääma. See ongi üks põhjustest minu täisviielise tunnistuse osas eelmisel veerandil.
Kuid sellel veerandil on kõik kuidagi teistmoodi. See ei ole enam õppekavaliselt nii kerge, ma olen kurnatum. Aega oleks korraga nagu kaks korda vähemaks jäänud! Reaalselt seda juhtuda ei saaks, seega on viga minu saamatuses, otsustusvõimetuses. Lõppude lõpuks ma ei jõudnudki selle eeposega kuhugi, lootus oli, et selguseni, kuid nii ta läks...
No comments:
Post a Comment