Mida ma silmas pean, on mitte selline argus nagu kas ma julgen kuskilt alla hüpata või mitte, vaid ma lihtsalt ei julge kellegilt midagi küsida. See kohutab mind! Ma olen kohutavalt arg. Mitte päris kellegilt, sellest oleneb kõik, kelle käest ma küsida tahan ja mida ja mis olukorras. Ma tahan enamjaolt küsida kelleltki kohatuid küsimusi. Olen uudishimulik. Ilmselt ma ei julge küsida, kuna kardan tagajärge ja ei ole oma oskustes kindel. Millal ma selle kindluse saavutan? Millal saab minust inimene, kes ei karda nii palju asjaolusid, mis puudutavad inimesi ja nendega suhtlemist? Koomiline on see, et see ongi peamine, mida ma kardan. Ma ei karda mingeid elukaid, pimedust. Kardan, et ma võin põhjustada kellelegi ebamugavust või veel hullem, valu. Et minu pärast on kellelgi halb olla, tema päev rikutud. Ma ju ütlesin, tagajärjed on kui tähed kaugel kosmoses. Me ei tea neist kuigi palju. Teadmatus on kohati hirmutav.
Mu uudishimu on mu kartustega pidevalt võitluses. Sel nädalal said kartused uudishimust jagu. Aga mis siis, kui oleks teisiti läinud? Kui oleks võitnud uudishimu ja küsimused mu peas oleks pääsenud valla? Võimalusi on mitmeid, kõik tundmatud. Oleks võinud juhtuda, et tagajärjed oleksid olnud mu unistuste täitumised või siis õudusunenäod. Nagu ma ütlesin, teadmatus kohutab mind.
Kõigest hoolimata elame me ju vaid ühe korra! C'est la vie! Meile on antud ainult üks elu, ma arvan, et seda tuleks täiel rinnal elada, kuid see mõiste on muidugi igaühe jaoks erinev. Minu jaoks tähendab see eelkõige seda, et ma ei peaks midagi kahetsema. Kuid ma olen juba kahetsenud ja see tunne on kõike muud kui hea. Ma tahan elada oma ülejäänud elu nii, et ma siiski ei peaks midagi kahetsema, aga selleks on vaja sellist oskust, oskust elada oma elu midagi kahetsemata ja seda ma vajangi.
No comments:
Post a Comment