Pitifulness

Oh, my lord! What has happened to me? And my pronunciation... oh lord, help me..
Ma naersin, me naersime, mina ja Kärt, eile.. meeletult (actually ka täna, aga mitte põhjuseta..), unustasin enda, kus olen.. vaid mina ja Kärt, nautisime kooli, seltskonda, elu.. Seltskonna all mõtlen ma meie (üldjoontes) suurepärast klassi, ilma kelleta ei oleks päevad täidetud rõõmu, naeru, rahu ja vabadusega. Muidugi, nagu ütleb vene keele õpetaja, ei ole headust ilma kurjuseta (täpp seal sees vms).. hoolimata järjekordsest suurepärasest koolipäevast nutsin ma siiski hiljem koju tulles peatäie mitmete asjaolude ja sündmuste koosmõjul..(minu üliemotsionaalsus..).
Näideldes on mul halb harjumus korduvalt turtsatada, etendades naljakat tseeni. Ma olen seda ka endale teadvustanud, kuid teadmata, mida teha selle leevendamiseks.. Tõesti, kolmapäeval näiteringis toimus midagi nii naljakat, seal üks kuuendik, kuidas ta näitles!, millised poosid, žestid, hääletoon.. teemaks oli reklaamklipp mingist Sharumba vms saarest, tema oli see, kes seda reklaamima pidi, üks tšikk oli operaator ja mina režissöör.. Ma pidin talle näitama, kes seal elavad, vahva viisik vms: lõvi, elevant, jõehobu, ninasarvik ja leopard. Ma siis parasjagu tegin talle seal lõvi.. väänlesin nagu mingi puudega lammas, tegin grimasse, kraapisin läbi õhu kujuteldavate küünistega, urisesin.. tema pidi seda kõike järgi tegema. "Kaamerasse". Milleks (mille jumala pärast küll!) olid minu silmad. Ja siis see algaski. Kõik. Lõpp. Keskendumisvõimetus. Ma üritasin, näiteringijuhendaja manitses mind korduvalt, hetked, mil mul õnnestuski rahuneda, jäid üürikeseks selle kuuendiku suurepärase etteaste tõttu ja mitte ainult! ta vaatas mulle silma oma koomilise kiskjapilguga tekitades minus tundeid, mida ma eales kogenud ei ole, tundeid, mis minusuguse imeliku tegelase naerust pahvatama sunnivad. Ma vaid loodan, et minu verinoorus ja sellega kaasnev kogematus, eriti veel näitlemise valdkonnas, on selle põhjuseks. Et ma suudan areneda, et ma arenengi ja saan lahti sellest keelatud harjumusest.

No comments:

Post a Comment