Aeg möödub kaunis kiirelt ning seetõttu ma otsustasin lõpetada norutamise, virisemise ja vingumise ning ometi hakata mõistma, et kui ma midagi tahan, siis vaid mina ise suudan oma soovi täita. Pean alustama juba varakult püüdlemist kaugemate soovide poole, koheselt püüdlemist homsetele. Kordki elus üritan ma hakkama saada enda jaoks seatud nõuetega nagu korrapäraselt korralik klaveriharjutamine, mitte lihtsalt järjekordne improvisatsioon kuu aega tagasi õpitud noodikirja alusel. Ma teen sellel aastal klaverieksami ning ilmtingimata pean ma harjutama kaks kui mitte viis korda rohkem kui ma seni seda olen teinud. Lausa masendav. Aga masetseda ma ei tohi, lubadus endale. Norutada, vinguda, viriseda ka mitte, vaid lihtsalt võtan kätte ja teen ära. Ma alustan juba täna plaani tegemist, millega ma oma vaheaega sisustan. Loodan, et see väärtuslik aeg tervenisti magamisele ei kulu.. no kolmveerand sellest tuleb vist siiski arvestada. Aga kindlasti minu üks suurimaid ja haiglasemaid kirgi - koristamine - sisustab suurema osa mu vaheajast. Ma armastan sorteerida igasuguseid paberihunnikuid, raamatuid tähestikujärjekorda või muud moodi seada, visata ära katkised asjad või viia ümbertöötlusesse, need mida enam ei vaja, kuid on kasutuskõlblikud, viia taaskasutuskeskusesse või muul viisil neile omanik leida. Ma absoluutselt jumaldan korda, kui kõik on korras. Kusjuures sel aastal ma ei olegi nii hull pedant kui eelmisel õppeaastal. Pedantsus on jällegi üks neist sõnadest, mida ei saa ei negatiivseks ega ka positiivseks määrata. Üpriski positiivne ju ometi - aitab saavutada, täide viia oma soove, isegi perfektselt, kuid negatiivse alatooniga siiski.
Täna peale kooli unustasin end raamatukokku tunnikeseks, paariks.. Mingist hetkest alates ei tajunud ma enam üldse ümbruskonda. Olin raamatutesse süvenedes nõjatunud vastu kuuma radiaatorit, samuti ka minu nahast kott, mis juba kergelt sulas (või oli see minu hallutsinatsioon, mis poleks ka peale tunniajalist raamatutemaailmas viibimist suurim ime). Igatahes see andiski mulle märku minema hakata, õigemini alles siis, kui ma olin muuseas oma kotti igast küljest pööranud kuni ta juba ülekuumenenud oli. Silmad olid ka juba kahtlaselt kuivad hämaras riiulite vahel lugemisest ning nii ma läksingi, astusin külmale tänavale, tuledes linn ja hämarduv taevas andsid märku videviku saabumisest. Minu lemmikaeg, vastupidiselt Edward'ile...
Hiljem kondasin lemmikraamatupoe alumisel korrusel, otsides klassivennale kingitust. Umbes tunni ajaga tegin otsuse ning siis oli õues juba pime ja külmemgi veel. Läksin ebatavaliselt pika marsajärjekorra saba lõppu ning külmetasin hirmsalt. Mul juba teist päeva kopsud kahtlaselt valutavad, kuigi ma end alati villaste asjadega sisse mätsin. Barett, sall, kampsun - kõiki neid mul korraga kaks. Ma isegi näen välja nagu rase elevant oma riietekuhja all, silmadki vaevu paistmas. Ilmselt ei ole -17 kraadi mulle ikka päris sobilik temperatuur. Peatselt pidigi soojemaks minema, according to the weather forecast "that never lies"
Muide.. minu eelmise postituse seletusena võin öelda, et ma olen armunud. Vahel ei suuda ma ise arugi saada, et armunud olen.. igatahes nüüd ma tean seda kindlalt. Aga seekordne armumine.. paras segadus. Ma olen armunud endast aastaid vanemasse.. Nii palju aastaid, et.. no olgu. Mitte nii palju, kuus.. aga siiski meie suhe oleks seetõttu võimatu, mis sest, et kõik on võimalik. "Pole olemas täitmatuid unistusi, on vaid meie piiratud ettekujutus võimalikkusest." Aga ma ei teagi, kui väga ja mida ma täpselt tahan ja soovin.. as I said, what a mess! Kuid siiski ma tean, et ta meeldib mulle ka sõbrana, aga kuna mul ei ole võimalust temaga igapäevaselt kokku puutuda, siis kuidas kurat ma peaksin ja saaksingi temaga suhtlemist alustada? Minu argus ja häbelikkus on kindlasti suureks takistuseks, kuid ma ei taha teadagi, mis oleks saanud siis, kui ma oleksin olnud julgem ja häbematum.. Mul tegelikult on olnud võimalusi - alati on võimalus - temaga lähemalt tutvust teha, suhtlemist alustada.. tähendab, ma juba olen temaga rääkinud hetke viivuks, mil ta ise mind kõnetas.. kuid see oli viisakus, ta tegi seda olude sunnil - ilmselt vaid seetõttu ta mind kõnetas, ta ütles mulle ühe lause, kuid kaks korda, sest algselt, kui me pilgud kohtusid, olin ma liialt lummatud, et aru saada, mida ta just öelnud oli.. Umbes tund aega hiljem, ta vaatas mind ning ma tajusin seda ja vaatasin vastu, kuid siis ta pööras automaatselt pilgu ära.. ometi tegeles ta parasjagu sellise tegevusega, mis nõuab pidevat tähelepanu ning ilmselgelt ei saanud ta veelgi suuremat osa sellest minule osutada. Ma piinan end küsimustega, et kui palju ta minust teab.. et on võimalik, et ta teab mu vanust, mis klassis ma käin ja mind huvitab, kas see teda kohutab, kohutaks* juhul kui ta minu vastu midagi sarnast tunneks, aga ma võin öelda kui selle loo üks peategelastest, et on täiesti võimalik, et ta tundis või endiselt tunneb midagi sarnast nagu mina.. Üheks tõendiks on see pilk, millega ta mulle silma vaatas, kui me hetke viivuks kõnelesime.. see pilk oleks olnud justkui täis siirast armastust, kuid seegi arusaamatu.. kust oleks tulnud see armastus, siiras armastus, kui me tutvumine oli esmakordne? Mul on piiritu fantaasia ja elav kujutlusvõime, kuid osasid asju lihtsalt ei kujutata ette, vaid need ongi nii.. Kui ta seal seisis, pilk täis armastust, näol vildakas, kuid muhe muie, kuid ometi ei naeruvääristanud ta miskit, muie oli tema üllatavalt heasüdamliku iseloomu tõendiks. Mulle tundus nagu ta oleks iga hinna eest kaotanud aja ja pannud tolle olukorra kestma igavesti. Ma järeldasin tema kehahoiakust nagu ta sooviks tulla ja mind kallistada. Kuid samas võib see endiselt vaid minu ettekujutus olla.. Mõttetu on end piinata taoliste küsimustega, ent inimloomus teeb seda sageli. Ma olen ju ka.. kõigest inimene. Ma mäletan, et kui ta mind kõnetas, ei teinud ta seda käigu pealt, vaid ta seisis kusagil ukse lähedal ja kui ma ruumi sisenesin, pöördus ta ümber ja võttis sellise poosi.. Oh mind küll! Kas inimene mitte, kõnetades teist, ei pöördugi tema poole ja ei vaatagi talle silma? Kas minu ettekujutus oli tingitud sellest lummusest, millesse ta mind viis? Kas see üldse oli ettekujutus? Mis siis, kui tema painleb samasuguste küsimuste käes?
No comments:
Post a Comment