Viimasel ajal härdameelsus minus tihti esile lööb. Aina tundlikumaks ja emotsionaalsemaks ma muutun, igas päevas on nii pisarad kui ka naer, mõlemad südamest sügavalt, kuid jäädavalt mitte, sest sündmused on toimunud tormilise kiirusega ja arusaamatuks ning seletamatuks on jäänud nad peaaegu kõik.
Ma armastan palju, armastan rohkem kui eales varem, väärtustan sõprust kui kristalli, teemanti, mis pimestab oma sära ja iluga.. vaid et sõprus sest palju väärtuslikum on. Kui ei oleks armastust, ei oleks elu. Jah, sõprus ongi armastus. Armastus. Iial pole osatud seda sõna kompromissitult defineerida, kuid tuleb tõdeda, et sõprus on see eelkõige. Ohtlikult salapärane on armastus ilma sõpruseta...
Mida ma armastan? Armastan muusikat, jäägitult ja kirglikult, selle kaunist kõla, helisid klaveril, armastan neid ise tekitada...ilma muusikata ei ole elu, ilma armastuseta ei ole elu, muusika ongi armastus, selle üks tähtsamaid komponente minu elus...
Armastan sõprust, armastust ise, selle kogemist, esmakordset kogemist, teistsugust kogemist, armastuse igasugune kogenemine on kirjeldamatult võimas ja ülev tunne...
Armastan olla see, kes ma olen, kes ma olla tahangi. Armastan inimesi enda ümber, kalleid lähedasi, kelleta ei oleks ma see, kes ma olen. Meeletult armastan ma oma parimat sõbrannat, sügavalt südame põhjast jäägitult ja alati.
No comments:
Post a Comment