Ma ei ole rahulik inimene.
Ma ei tea, viha mu sees väljendub ikka eriti veidral moel. Millega mu käitumist koolis seletada - eks ikka vihaga. Mille vastu? Ühiskonna, raisk, ühiskonna vastu. Inimeste, kooli, kõige... ma ei tea, mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi see postitus siin praegu. Võiks olemata olla. Mulle ei meeldi see, kuidas mu puudujäägid ja nende kahjulik korvamine on mu keskendumisvõime putsi keeranud, mulle ei meeldi, kuidas ma koguaeg endamisi putsi kõike saadan ja muudkui vannun. Mulle ei meeldi hetkel mitte midagi. Peale Led Zeppelini. Oot, ei - hetkel ei meeldi see armastatud bänd ka mulle enam. Mitte midagi ei meeldi. MITTE MIDAGI.
Ma ei taha, ma tahan ära, ma tahan mujale. Ma ei mõista. Ma ei mõista. Mis minuga toimub? Mis minuga viimased viis-kuus aastat toimunud on? See on lihtsalt ... ULME.
Ma ei suuda välja tuua isegi isikut, kes mulle meeldib, sest kõik nad on ära, kaugel, ma ei suuda. Kas mul on inimsõltuvus või midagi? Ma pean olema inimeste keskel. Koguaeg. Ja ma pean nendega kõikvõimalikul moel suhtlema. Keegi aidake mind palun. See on surnud ring. Ma ei saa siit välja. Ma tahan, aga ma ei suuda. Ma olen proovinud, kordi proovinud ja valusalt ebaõnnestunud. Mul on häbi. Esimest korda pika aja jooksul tunnen ma tõelist häbi. Ma tahaks nutta kõige pärast ja lihtsalt karjuda kogu maailma peale. Et kõik on nii nagu see on ja on alati olnud. Aga teate mis kõige hullem - kes iganes seda postitust lugema ka ei juhtuks, ta ei suhtuks sellesse mitte kuidagi, sest "puberteet - see läheb üle ju". Lähebki, aga mis kasu temast on, kui selle jooksul inimene täiskasvanuks ei saa? Minu teada on nö täiskasvanute seas vähemalt 2/3 neid, kes tegelikult täiskasvanuks saanud ei ole. Okei vb on 2/3 liiga suur määratlus, aga siiski rohkem kui pool. 5/8 näiteks. Aga mina tahan olla see 3/8, kes sellel kõige tähtsamal ja raskemal viisil täiskasvanuks on saanud.
..
...
There, I said it. Mida ma siis vingun? Ongi raske, kui ma tahan saavutada seda ülimat staadiumi. Ma näen enda ümber inimesi, kes ei taha ja ma näen neid kolmekümne aasta pärast. Siis nad enam ei oska, kuid tahavad. Samas ma näen ka inimesi, kes tahavad ja läbivad selle raskema tee ja ma näen neid kolmekümne aasta pärast, kui need, kes kunagi ei tahtnud, neilt abi paluvad ning - olles omandanud hulga elutarkust - seda neile ka annavad.
Raske on kuuluda raskema tee läbijate hulka. Aga mis kergelt tulnud, see kergelt läinud.
Luzicaz
Üks hingetõmme. Teine hingetõmme. Ei aita.
Kolmas hingetõmme. Ohe.
Neljas, viies, hullus, kuues, ahastus, seitsmes.
Süsinikdioksiid.
Mind on alati paelunud sõna süsinikdioksiid, isegi siis, kui ma selle sõna tähendust ei teadnud, kui ma ei teadnud, et süsinikdioksiid on me ümber ja me sees ja me armastud limonaadis. Kes oleks võinud arvata, et mingisuguses suhkruvees peitub midagi nii aukartust äratavat nagu süsinikdioksiid? Mina ei oleks võinud arvata. Sest mu pea oli täis kõike muud kui arukaid arvamusi. Vatti näiteks. Vähemalt on mõnus pehme.
Kolmas hingetõmme. Ohe.
Neljas, viies, hullus, kuues, ahastus, seitsmes.
Süsinikdioksiid.
Mind on alati paelunud sõna süsinikdioksiid, isegi siis, kui ma selle sõna tähendust ei teadnud, kui ma ei teadnud, et süsinikdioksiid on me ümber ja me sees ja me armastud limonaadis. Kes oleks võinud arvata, et mingisuguses suhkruvees peitub midagi nii aukartust äratavat nagu süsinikdioksiid? Mina ei oleks võinud arvata. Sest mu pea oli täis kõike muud kui arukaid arvamusi. Vatti näiteks. Vähemalt on mõnus pehme.
Got that boobie woobing, got that mind stucking
Milline on mask, mille taha ma end peidan? Ma küsin, et milline on see mask. Ma ilmselt tean või arvan end teadvat, milline olen mina, aga ma ei tea, mis see mask on. Keegi ei käi ringi paljalt, kõigil on mask. Põhimõtteliselt on nii, et ma olen karnevalipoes ja ma olen vanast tüdinenud ja tahan uut, aga ma ei tea, millist. Ma ei tea, mida ma tahan. Aga midagi peab tahtma. Kui sa midagi ei taha, siis ei ole sind olemas. Kui sa ei ihale millegi järele, siis su eksistents on vaid üks kiretu hämamine. Samas, nii ta tänapäeval meil siin käib. Inimesed muutuvad üha enam ja enam tundetumaks. Järgmine põlvkond ei teagi, mis need tunded on. Suhted on ainult suhete pärast ja töö on ainult töö pärast ja kontserdid on ainult kultuuri pärast ehk kõik on vaid moe pärast. Sellepärast need moeshow'd eri koolides sellise hoo sisse on saanudki - ettevalmistus tuleviku jaoks ülekantud tähenduses. Mood ja mood ja mood. Sa teed nii, sest nii on moes, aga miks sa tegelikult nii teed, pole tundeid, pole mõtteid. Tahaks muuta. Tahaks kõike muuta. Tahaks keerata ühiskonna pea peale. Tahaks inimesi proovile panna, neid totaalselt mindfuckida. Ma tahan seda! Kas tõesti on nii, et kõigest ühe väikse postitusega ma jõudsingi selgusele selles, mida ma tahan? Jah, aga nüüd ma pean hoiduma vaid sellest seletamatust eufooriast, mis mulle vahetevahel peale tükib, näiteks kellaaegadel nagu 23:18, 23:42 ja 0:07. Mul pole mitte millegi üle rõõmus olla ja siis ma lihtsalt otsustan olla rõõmus rõõmus olemise üle. Ma ei suuda mitte midagi organiseerida ja oma kohustusi täita ja ma olen lihtsalt rõõmus ja naeratan endale, vaatan peeglisse ja näen seal maski, mida ma enam ei taha.
Kui ma liiga rõõmus olen, siis ma kuulan Radioheadi, et ma rõõmust ei plahvataks, aga ma ei tea, muusika on nii hea, hea muusika on hea. Ma olen mõelnud, et minust saab ikka muusik some day või siis kirjanik või mõni muu kunstnik, sest ma lihtsalt pean maailmale midagi andma ja ma ei tohi enne surra, muidu ma olen raisanud vaid planeedi hapnikku.
*Hey! What have you been doing lately?
*Naah, just waisting the oxygen of the planet, you?
*Yeah, sort of same.
Et taolist dialoogi vältida, peab midagi ette võtma. Aga teate, ma ei saa, sest ma olen käinud kõigest närused kaheksa ja pool klassi ja mu aastanumbrike näitab vaid närused neliteist aastat. Nüüd ma küll rõõmus ei ole enam. Reaalsus koidab. Reaalsus koidab alati, kuid huvitav on see, et Reaalis on kõik reaalne, aga reaalsus ei koida seal kunagi, vb Reaalsus ainult, aga seda ka natuke vaid. Reaalis on kõik nagu kuskil pilve serval. Õpetaja mögiseb tahvli ees, klass on ammu lebosse ära lasknud. Klass lasi lebosse ära nii umbes kolmandal septembril kahe tuhande kümnendal aastal. What in the world is up? Realnaja škola is up. Realnaja škola - eta mindfuck. Ma arvan, et seda maski pole tegelikult vaja, intriige tekiks rohkem nii ja elu oleks palju huvitavam. Mu kallid sõbrannad on mulle täpselt selgeks teinud, et nad ei suhtleks minuga, kui ma pidžaamas kooli tuleksin, mis on minu suurim soov. Või siis kartulikotis. See tundub nii mugav ja kõik pekid ja asjad, mis teatud inimesi häirivad, on varjatud. Üldse see dresscode stuff on fun actually. Kui ma oleks REKi president, siis ma teeks teatud dresscode'i igaks päevaks ja üks oleks kindlasti totally nude. Mis värk selle alastusega on kõigil? Jumal lõi inimese alasti. Aa, sellest ma ei saa ka aru, et miks Eva ja Aadam teatud piirkondi nende lehtedega katsid? Nad olid kahekesi ainult. Evolutsioon oli teemas niikuinii, seega - why to be shy? No olgu, alastus is too much vb, pesuväel võiks küll. Mu isiklik lemmik on roheline limakostüüm + kohustuslik limasõda vahetunnis. Külm ja libe lima, mis jahutab õpilasi maha, kes füüsika tunnist naasnud. See on tegelikult vajalik jah, sest mina olen küll ülekuumenenud peale füsa ja mata töid tavaliselt. Kui ma tean, et ma pean viie saama, siis on eriti raske, aga kui mul pohhui jälle on, siis hinne tuleb ka vastav ja pärast mürtsub maa ja pauguvad uksed. Emast rääkides - kahju öelda, aga ta võiks olemata olla. Sellisel kujul küll. Elu on tegelikult chill, aga mu ema ei tea selle sõna tähendust. Kahju, väga kahju. No õpeta siis neljakümneaastasele elu nautima, pane ta mõistma! Wait a sec, kas mu blogi muutus just liiga arusaadavaks? Igast emajamad at certain period of life on igavad juba. Ma pidin mindfuckima. Kärdi sõnul on mu blogi "too deep shit" for her. Aga ma olen kindel, et ta sai aru mõnest lõigust siin postituses praegu. Roheline lima on ka nii mina juba.
Tahaks amööb olla.
Kui ma liiga rõõmus olen, siis ma kuulan Radioheadi, et ma rõõmust ei plahvataks, aga ma ei tea, muusika on nii hea, hea muusika on hea. Ma olen mõelnud, et minust saab ikka muusik some day või siis kirjanik või mõni muu kunstnik, sest ma lihtsalt pean maailmale midagi andma ja ma ei tohi enne surra, muidu ma olen raisanud vaid planeedi hapnikku.
*Hey! What have you been doing lately?
*Naah, just waisting the oxygen of the planet, you?
*Yeah, sort of same.
Et taolist dialoogi vältida, peab midagi ette võtma. Aga teate, ma ei saa, sest ma olen käinud kõigest närused kaheksa ja pool klassi ja mu aastanumbrike näitab vaid närused neliteist aastat. Nüüd ma küll rõõmus ei ole enam. Reaalsus koidab. Reaalsus koidab alati, kuid huvitav on see, et Reaalis on kõik reaalne, aga reaalsus ei koida seal kunagi, vb Reaalsus ainult, aga seda ka natuke vaid. Reaalis on kõik nagu kuskil pilve serval. Õpetaja mögiseb tahvli ees, klass on ammu lebosse ära lasknud. Klass lasi lebosse ära nii umbes kolmandal septembril kahe tuhande kümnendal aastal. What in the world is up? Realnaja škola is up. Realnaja škola - eta mindfuck. Ma arvan, et seda maski pole tegelikult vaja, intriige tekiks rohkem nii ja elu oleks palju huvitavam. Mu kallid sõbrannad on mulle täpselt selgeks teinud, et nad ei suhtleks minuga, kui ma pidžaamas kooli tuleksin, mis on minu suurim soov. Või siis kartulikotis. See tundub nii mugav ja kõik pekid ja asjad, mis teatud inimesi häirivad, on varjatud. Üldse see dresscode stuff on fun actually. Kui ma oleks REKi president, siis ma teeks teatud dresscode'i igaks päevaks ja üks oleks kindlasti totally nude. Mis värk selle alastusega on kõigil? Jumal lõi inimese alasti. Aa, sellest ma ei saa ka aru, et miks Eva ja Aadam teatud piirkondi nende lehtedega katsid? Nad olid kahekesi ainult. Evolutsioon oli teemas niikuinii, seega - why to be shy? No olgu, alastus is too much vb, pesuväel võiks küll. Mu isiklik lemmik on roheline limakostüüm + kohustuslik limasõda vahetunnis. Külm ja libe lima, mis jahutab õpilasi maha, kes füüsika tunnist naasnud. See on tegelikult vajalik jah, sest mina olen küll ülekuumenenud peale füsa ja mata töid tavaliselt. Kui ma tean, et ma pean viie saama, siis on eriti raske, aga kui mul pohhui jälle on, siis hinne tuleb ka vastav ja pärast mürtsub maa ja pauguvad uksed. Emast rääkides - kahju öelda, aga ta võiks olemata olla. Sellisel kujul küll. Elu on tegelikult chill, aga mu ema ei tea selle sõna tähendust. Kahju, väga kahju. No õpeta siis neljakümneaastasele elu nautima, pane ta mõistma! Wait a sec, kas mu blogi muutus just liiga arusaadavaks? Igast emajamad at certain period of life on igavad juba. Ma pidin mindfuckima. Kärdi sõnul on mu blogi "too deep shit" for her. Aga ma olen kindel, et ta sai aru mõnest lõigust siin postituses praegu. Roheline lima on ka nii mina juba.
Tahaks amööb olla.
The skies could be blue
Viga. Lihtne. Ääretult lihtne on teha vigu. See käib kõik märkamatult kuni jõuab koju mõistus ja märkamatusest saab ahastus. Ahastus viib ära mõistuse. Viga. Veel lihtsam, kui mõistust ei ole. Tagasi ei tule ta algsel kujul, vaid jäädavate kahjustustega. Need on vead. See on kõik viga. Keegi on teinud vea. See keegi ei pruugi olla sina ise, aga keegi on teinud vea. Sina ise ei tea, kas sa teed vea. Sina ise ei tea midagi. Sa tead ainult seda, et teised teavad, aga ise - ei. Teised teavad, teised näevad, sina näed, sina ei tea, sa ei mõista. Teised mõistavad. Aga ei. Sina ise - ei.
Pahasti.
I will explode
Kas inimesed ongi nii pealiskaudsed? Olen väsinud seda endalt küsimast, kardan, et olengi jõudnud vastuseni: jah, inimesed ongi nii pealiskaudsed. Mulle tegelikult ei istu see üldistamine, mida ma siin väikestviisi harrastan, sest kõik inimesed ju ei ole, mina näiteks ei ole. Ma olen pealiskaudse liigagi täielik vastand, aga kuna ma ei tea selle sõna tüve, ei oska ma kahjuks vormistada seda, mida mina olen. Allkaudne või pealisligine? Ma ei suuda siin isegi loogikat leida! Ma ei suuda milleski loogikat leida. Ja teate - mul on sellele oma seletus.
Inimesed (loe:füüsikud) vaid usuvad, et maailmas põhineb kõik loogikal ja teatud seadustel, aga need on välja mõeldud vaid selleks, et inimesed ei jookseks ringi nagu peata kanad ja ei teaks, mida nad teevad (mis siis, et nii on see niikuinii). Muidugi, nendel füüsikalistel seadustel on teatud põhi all, tõepõhi. Aga ma mäletan väga selgesti seda tunnet, kui mina oma elu esimeses füüsika (sellal kandis ta veel nime "loodusõpetus") tunnis istusin ja kuulasin õpetajat ütlemas: "Füüsika on loodusteadus, mis seletab lahti elu meie ümber." Sõnastus oli kindlasti teistsugune, aga mõte jäi samaks. Ja minu hing jäi kinni. Ning suu jäi lahti. Silm ei pilkunud. Ah et see ongi füüsika? Ah et see ongi elu? Füüsika pidi tähendama vaid ridu keerulisi ja lõpmatuid arve ning valemeid, aga elu? Seda ta nüüd kohe kindlasti tähendama ei pidanud. Elu pidi olema hoopis midagi muud. Nüüd, poolteist aastat hiljem ongi elu midagi muud. Füüsikaga on sel vaid nii palju pistmist, et olgu valem kui lihtlabane tahes, esimese korraga seda selgeks ei saa. Vaid pilguheidust ei piisa. Poolteist kilo limast ollust ei eksisteeri me peades niisama. See on see, mida me kasutame vaid murdsekundi vältel peale pilguheitu, et mõista, mis siin maailmas toimub. Aga see, mu armsad sõbrad, on juba teine teema.
Inimesed (loe:füüsikud) vaid usuvad, et maailmas põhineb kõik loogikal ja teatud seadustel, aga need on välja mõeldud vaid selleks, et inimesed ei jookseks ringi nagu peata kanad ja ei teaks, mida nad teevad (mis siis, et nii on see niikuinii). Muidugi, nendel füüsikalistel seadustel on teatud põhi all, tõepõhi. Aga ma mäletan väga selgesti seda tunnet, kui mina oma elu esimeses füüsika (sellal kandis ta veel nime "loodusõpetus") tunnis istusin ja kuulasin õpetajat ütlemas: "Füüsika on loodusteadus, mis seletab lahti elu meie ümber." Sõnastus oli kindlasti teistsugune, aga mõte jäi samaks. Ja minu hing jäi kinni. Ning suu jäi lahti. Silm ei pilkunud. Ah et see ongi füüsika? Ah et see ongi elu? Füüsika pidi tähendama vaid ridu keerulisi ja lõpmatuid arve ning valemeid, aga elu? Seda ta nüüd kohe kindlasti tähendama ei pidanud. Elu pidi olema hoopis midagi muud. Nüüd, poolteist aastat hiljem ongi elu midagi muud. Füüsikaga on sel vaid nii palju pistmist, et olgu valem kui lihtlabane tahes, esimese korraga seda selgeks ei saa. Vaid pilguheidust ei piisa. Poolteist kilo limast ollust ei eksisteeri me peades niisama. See on see, mida me kasutame vaid murdsekundi vältel peale pilguheitu, et mõista, mis siin maailmas toimub. Aga see, mu armsad sõbrad, on juba teine teema.
Trolling is a art and I'm studying at a bad college
Mul on identiteedikriis. Kunagi psühholoogiatundides vist räägiti, et midagi sellist võib juhtuda inimestega vanuses 15-19, aga kindlasti mitte 14- ega 20-aastastega. See oleks midagi kohatut. Kui üks 14- või 20-aastane läheks psühholoogi jutule identiteedikriisiga, too saadaks ta pikalt. 14-aastast kuulataks ära vaid juhul, kui ta ei tea, kuidas tampooni kasutada või tal on vanematega probleemid või kooliprobleemid või muud tüüpilised tiinekaprobleemid ehk juhul, kui ta ei tea lihtsalt mitte sittagi sellest maailmast. Muidugi peab ta ääretult naiivne olema, sest vastasel juhul ei saaks psühholoog sellest kasu (loe:raha), sest 14-aastane ei jääks uskuma ja helistaks emmele, kes ei maksa raha ja viib oma võsukese minema. Probleemid - neid ei lahendata. Need surutakse tagaplaanile, kus need vaikselt isiksust lõhestama hakkavad. Ja siis jõuab ring algusesse tagasi ja käes on identiteedikriis. Kedagi ei koti. Puberteet - see läheb üle ju. Mu vanavanaemal läks ja mu vaarisal läks ka. Neist said täiskasvanud, siis said neist vanad inimesed ja siis nad surid. Kedagi ei koti, sest elu - see läheb mööda ju.
Say what, nigger
Mul on umbes 142 postitust, aga kas ma olen vähemalt üheski neist maininud, et ma pole normaalne? See tekitab mus kerget kõhedustunnet juba. Piir hea ja labase huumori vahel on paberõhuke. Mulle tundub, et vahel olen ma selle ületanud. Või mitte? Või tihedamini kui vahel? Nii nagu inimeste mõttedki käib ka nende huumor eri radu pidi. Ma olen täiesti teisest puust kui mis tahes asunik siin planeedil, seega pole mingi ime, et ka minu naljad ja ütlemised tunduvad teistele megarandom, make no sense, wtf, why do you exist jne. Samas, eks ma ikka paar "head nalja" olen ka teinud, aga mis siis, et teised mu ümber naeravad, vahel tundub mulle, et ma olen ainuke, kes tegelikult naerab. Või siis nutab. Või siis karjub appi. Sest ühiskond ei võta omaks. Sest ühiskonda ei ole. On vaid lambapead, keda talitavad karjused, kellest saavad kunagi kerjused. Kurb, aga tõsi.
See, et mina piiri ei tunneta, pole teab mis draama. Palun, kallid kaaskondlased, ärgem tehke sääsest elevanti. Mis on piir? Kes meist tunnetab seda, mida isegi täpselt ei tea? Inimesed vaid poevad peitu kartuse ees, et neid ei aktsepteerita ja neile vaadatakse viltu. Nad seavad endale paika piirid, mida nad ületada ei tohi ja elavad normaalset elu. Nad surevad kõrges eas, sest noores eas surevad vaid popstaarid. Nende vanemad on neile rääkinud, et nendest ei saa popstaari, sest igale ühele ei ole seda talenti antud ja tuleviku jaoks tuleks mõelda millelegi normaalsemale nagu kliendihaldur, teller või kraanajuht. Siis saab normaalset palka ja normaalse mehe ja normaalse lapse kui hästi läheb ja normaalsesse kooli panna ta. Siis saab normaalselt perepildil naeratada ja normaalsesse raami see raamida. Kõik kulgeb normaalselt. Kuni surmani. Ja keegi ei vaata sulle viltu, sest sa oled vaid osake hallist massist.
See, et mina piiri ei tunneta, pole teab mis draama. Palun, kallid kaaskondlased, ärgem tehke sääsest elevanti. Mis on piir? Kes meist tunnetab seda, mida isegi täpselt ei tea? Inimesed vaid poevad peitu kartuse ees, et neid ei aktsepteerita ja neile vaadatakse viltu. Nad seavad endale paika piirid, mida nad ületada ei tohi ja elavad normaalset elu. Nad surevad kõrges eas, sest noores eas surevad vaid popstaarid. Nende vanemad on neile rääkinud, et nendest ei saa popstaari, sest igale ühele ei ole seda talenti antud ja tuleviku jaoks tuleks mõelda millelegi normaalsemale nagu kliendihaldur, teller või kraanajuht. Siis saab normaalset palka ja normaalse mehe ja normaalse lapse kui hästi läheb ja normaalsesse kooli panna ta. Siis saab normaalselt perepildil naeratada ja normaalsesse raami see raamida. Kõik kulgeb normaalselt. Kuni surmani. Ja keegi ei vaata sulle viltu, sest sa oled vaid osake hallist massist.
The mirror's gonna steal your soul
Kas ma olen kunagi maininud, kuidas ma vihkan seda võlts-"like'mist", kusjuures mitte ainult Facebookis, vaid päriselus oma silma ees lipitsemist a la sina oled ilus tüdruk mina olen ilus tüdruk muidugi ma tahaks olla ilusam aga noh ma pean olema sinuga sõbralik sest keep your friends close and your enemies closer. Fuckadyfuckbells, niggas. Kas päris inimesi enam pole? Kus nad on? Miks mina selliseid ei tunne või nendega tutvuda ei saa või kus nad on ah? Miks minu ümber kodus ja koolis ja trennis ja tänaval ja poes on vaid kari lipitsejaid, fuckadyfuck, meenn! Why the fuck dudes?! Kus on inimesed, kes viivad oma elu intrigeerimise teel tasandile, mis üllatab neid endeidki igal sekundil ja tagab neile überantiprimitiivse arengu ning sedagi igal sekundil? Where are you guys, soulmates I can reveal myself with? The mirrors gonna steal my soul.
Golden brown smoke drifting out of my mouth
Ööl, mil Jeesus Kristus sündis, pidavat inimesed oma patud lunastama ja olema muidu hea. Sellest sündmusest alates hakati arvama aega, mis kehtib ka meie kultuuris. Seega päris tähtis teine.
Minu öö vastu kahekümneviiendat detsembrit möödus tehes kõike muud kui lunastades oma patte. Tegelikult see öö kestab veel, aga patt on tehtud. Ma suitsetasin oma toa aknal, millel oli suvest sääsevõrk ette jäänud ja kõik toss läks ilusti kardinasse + mul ei olnud tuhatoosi ega selle asendajat, seega ma raputasin tuha aknalauale ja kustutasin sigareti poole pealt ära, surudes seda aknalauale ja arvake ära, mis seal praegu on ja mida sealt vist kunagi ära ei saa, megawin! Aga, positiivselt lähenedes, see oli ikka kuradi mõnus ja parim on lihtsalt suitsetada, kui the xx mängib. See muusika ongi suitsetamise jaoks tehtud. Aga, negatiivselt lähenedes, suits olevat tervisele kahjulik ja eriti neljateistaastastele tütarlastele, nemad ei tohtivat üldse teha sellist asja. Positiivselt lähenedes jällegi - eelmisel sajandil ei olnud mingeid piiranguid ega kahjulikkuse jama ning juba kaheteistaastastel võis jointi hambus näha. Kena generatsioon oli. Looming oli parim, inimesed ei surnud kopsuvähki, mille eest tänapäeval hoiatatakse. Kust ta nii järsku siis peaks tulema? Suits jääb suitsuks. Ma mõistan, et on rohkem uuritud seda asja ja avastatud igasuguseid halbu asju, aga ega sellepärast ei peaks seda nüüd täiesti ära kaotama. See on osa ajaloost, see on nostalgia. Kuidas sa saakski mitte suitsetada, kui kõik su iidolid, kui kõik su lemmikmuusikud on suitsetajad? Sa tahad olla nende moodi, tunda, mida nemad tundsid. Pealegi - kõik on mõistuses kinni niikuinii. Kui sa mõtled, et suits teeb sulle halba, ta teeb. Kui sa sellega oma pead ei vaeva ja naudid elu ja annad endast võimaliku parima, siis ega ta õnnelikku inimest ei häiri, inimest, kes on osa Maailma Hingest.
Minu öö vastu kahekümneviiendat detsembrit möödus tehes kõike muud kui lunastades oma patte. Tegelikult see öö kestab veel, aga patt on tehtud. Ma suitsetasin oma toa aknal, millel oli suvest sääsevõrk ette jäänud ja kõik toss läks ilusti kardinasse + mul ei olnud tuhatoosi ega selle asendajat, seega ma raputasin tuha aknalauale ja kustutasin sigareti poole pealt ära, surudes seda aknalauale ja arvake ära, mis seal praegu on ja mida sealt vist kunagi ära ei saa, megawin! Aga, positiivselt lähenedes, see oli ikka kuradi mõnus ja parim on lihtsalt suitsetada, kui the xx mängib. See muusika ongi suitsetamise jaoks tehtud. Aga, negatiivselt lähenedes, suits olevat tervisele kahjulik ja eriti neljateistaastastele tütarlastele, nemad ei tohtivat üldse teha sellist asja. Positiivselt lähenedes jällegi - eelmisel sajandil ei olnud mingeid piiranguid ega kahjulikkuse jama ning juba kaheteistaastastel võis jointi hambus näha. Kena generatsioon oli. Looming oli parim, inimesed ei surnud kopsuvähki, mille eest tänapäeval hoiatatakse. Kust ta nii järsku siis peaks tulema? Suits jääb suitsuks. Ma mõistan, et on rohkem uuritud seda asja ja avastatud igasuguseid halbu asju, aga ega sellepärast ei peaks seda nüüd täiesti ära kaotama. See on osa ajaloost, see on nostalgia. Kuidas sa saakski mitte suitsetada, kui kõik su iidolid, kui kõik su lemmikmuusikud on suitsetajad? Sa tahad olla nende moodi, tunda, mida nemad tundsid. Pealegi - kõik on mõistuses kinni niikuinii. Kui sa mõtled, et suits teeb sulle halba, ta teeb. Kui sa sellega oma pead ei vaeva ja naudid elu ja annad endast võimaliku parima, siis ega ta õnnelikku inimest ei häiri, inimest, kes on osa Maailma Hingest.
Jah, kell on 2:22 jõuluööl ja ma kirjutasin just arvamusloo suitsetamisest tänapäeval.
Could it get higher than the sun?
School of whales sounds like... a piece of sun glimmering in the distance of my life.
The lead singer of the Arcade Fire, embarrased for not knowing his name, yells into my ear "and now i'm ready to start". Come by shuffle, shuffle-puffle-nuffle... it makes you tougher, unless you resist a truffle. But who would give a fuck since we all look like ducks with all the lacks of self confidence.
I've reached a decision.. no, two. First, it makes me bite my own head that MY ENGLISH SUCKS. IT SUCKS. I would like to use a few classy words, the kind of words i'd use in estonian, but no, i wanna write in english and i simply can't do it well. ..... pointless spell
DILETANTIDE AVANGARD
Yes.
I have a feeling like... well, u know a lot of "my people" are coming, so.. i wanna finally "meet" the "my people".
Yes.
Today i thought i have really found i guy i will crush FOREVER. ..
....
..
.
now i'm thinking that nothing's really gonna last forever.
that world is a bubble
.
O o
The lead singer of the Arcade Fire, embarrased for not knowing his name, yells into my ear "and now i'm ready to start". Come by shuffle, shuffle-puffle-nuffle... it makes you tougher, unless you resist a truffle. But who would give a fuck since we all look like ducks with all the lacks of self confidence.
I've reached a decision.. no, two. First, it makes me bite my own head that MY ENGLISH SUCKS. IT SUCKS. I would like to use a few classy words, the kind of words i'd use in estonian, but no, i wanna write in english and i simply can't do it well. ..... pointless spell
DILETANTIDE AVANGARD
Yes.
I have a feeling like... well, u know a lot of "my people" are coming, so.. i wanna finally "meet" the "my people".
Yes.
Today i thought i have really found i guy i will crush FOREVER. ..
....
..
.
now i'm thinking that nothing's really gonna last forever.
that world is a bubble
.
Take a walk on the wild side
Saturday morning, I wake up, I take a walk on the wild side, I take a walk to the library. I put on nothing but a bit of eyeliner, contacts under. Just a little blouse under a little coat, I feel cold, I feel like dying. I feel like dying and through the feeling I can feel what it really is like and how am I supposed to feel. I'm supposed to feel way more confident and arrogant. I was born to feel that way, not literally, but what I was born to demands the attitude. I do not know exactly what it is, what I was born to do, but I feel so much more... expected than all the others. I'm expected something significant. It could also be compared to Harry Potter and The Chosen One stuff. But just a comparison, nothing else. There are all the signs you know... they make me feel creepy but responsible for every little life and its well being in the world. I can't be god, I tell myself. God may exist, but it's not me. It's not my neighbour, it's not Obama and it also wasn't Freddie Mercury. God just... is. May be. But why don't I feel regular or normal like all the other teenagers do? Because I simply am not, I finally tell myself. I have a purpose, a task given. I keep on moving towards it. I keep on moving towards something I don't know. Well, that sounds like bullshit, 'cos we all keep on moving towards our future, no one of us knows what is it really going to be like. But, but, but... there's a but. People use to think that it's going to be normal, 'cos they feel it, they just know it. Born-grow-marry-die. Born-grow-beaslut-dieyoung. I'm going to be a fucking musician, I tell you niggas!!! A fucking filmmaker, for all you hearing me out there! A fucking fagfucker, fucking fags listening to me! The world is fucking fucked up, gonna take over some control, god there, hearing me... feel like gonna end some bullshit, gonna change something. Atm I don't even believe myself anymore, that epic feeling I had was many hours ago... sitting in a dark room all by myself listening to Led Zeppelin's ballads is creepy and REGULAR enough to make me feel again like... this is the bullshittiest shit, fellows. Been sitting here for hours, at some point I had a cup of tea, at some point I used the toilet... I remember what I told myself late yesterday evening. I said that I'm gonna make a plan 'cos I got a lot to do. Then I spent some time on the line that separates being asleep and being awake.. it was in the morning. After clambering out of the bed I didn't get a shit of this world. Felt like an alien. Ate something... rice and chicken with rosemary. Hours passed, still feeling like an outsider from an unknown place. And then I had that epic moment on the way or back from the library. Who am I supposed to thank for this? My beloved teacher, who expects us to read through William Golding's "Lord of the Flies". The main point why I left the house today after all. Funny, it's Saturday. I'm not attending any party, any meeting. I'm just sitting, looking ugly, writing into my blog. I would really like to watch a good movie tonight and eat some popcorn and sweeties as well. With my sis. Funny, 'cos I wanted the same thing a week ago. Couldn't get it then, hope I'll get it now. I really don't know why I want this, 'cos when the movie ends, I feel like crap, 'cos it's the time when everyone else is partying somewhere out there and I'm home with my sis and mom. OR everyone else IS NOT partying, they might feel the same. OR not. But why should I think about that? Oh no, I shouldn't and I don't. It' just that something bothers me inside and this is it, unconsciously. And i unconsciously intuited that the weekend is going to be another crap like yesterday already. That means that my Sunday is going to be on hell of a bullshit. Study, study... suffer from your minority. Study not hard enough and not achieve anything. Being depressed. Doubting in your abilities. Acknowledge the inequality of the world. This is what the consequence is going to be like. The consequence of the weekend. If I only knew what I wanted the most... who I wanted the most... isn't it just funny that right know I couldn't think what it was I wanted the most and then realised, oh food? God I'm pathetic. My brain is unique. It has an impressive memory, but it's more unorganized than anyone else's brain... I mean it. I don't act in time, don't remember things when I should, but I do randomly. That random time is wrong, it's way later. I'm a mess, fellows. And isn't it just funny that I didn't separate a single section of this text?
Subscribe to:
Posts (Atom)
